Karl-Martin Rammo

Mõtlesin pikalt, mis sellele postile nimeks panna. Midagi asjalikku ning mitte väga nördimust väljendavat välja ma mõelda ei suutnud. Sellepärast jätsingi selle välja tühjaks.

Tänast päeva võiks kirjeldada vist kõige paremini nii, et ma näen tunneli lõpus valgust, kuid seda valgust nähes olen sedavõrd õnnelik, et karjatan ning tunnel variseb minu enda tegevuse tagajärjel kokku. Mitte, et ma hullult karjataks, kuid siiski, tundus kuidagi sarnane.

Klubisse läksin juba 8ks. 8.15 oli planeeritud rule 42 loeng, mis oli selline nagu ta ikka oli. Peale minu oli veel 2 vanameest. Väga mõttetu. Seejärel panin paadi üles, venitasin ning sättisin end valmis.

Tuul oli täna tugevam kui eelnevatel päevadel, kuid siiski mingi 3-5 m/s arvaksin mina. Puhus algul N/E-st. Laine oli väga ebameeldiv, lühike, kõrge, terav. Algul otsisin stardipaika, kuid lõpuks siiski leidsin mööda kaldajoont lõunapool asuva silmapiiril väikse paadi, mis oli meie suur stardilaev. Sõitsin end soojaks, proovisin liini ning läkski võistlemiseks.

Esimene oli muidugi üldine valestart, mis mul täielikult ebaõnnestus. Sellest polnud midagi. Pigem oli see isegi hea, sest sain end proovida ning teadsin, mida järgmine kord teisiti teha. Uskuge või mitte, aga see, mida ma mõtlesin, et võiks muuta, tuli mul ka välja. Leidsin õigel pool vaba ruumi ning sain vabalt liikudes kiirusega stardi. Ühena parimatest sain minema, arvan. Pilt oli seljataha vaadates kena (startisin vasakust otsast, seega kõik paadid olid mul kui seljataga), pautides läksin kõigil eest läbi. Vaid CYP Pavlos tegi enne mind paudi vasakule halsile, pärast mida ka mina olin võimeline seda tegema. Sõitsime päris pikalt vasakut ning ühel hetkel otsustas tema pautida ning minna vasakule layline-ile, kes saab aru, see saab. Mina sellist otsust vajalikuks ei pidanud ning see oligi minu tänane komistuskivi. Nurgad vedasid välja ja minu top 6 kohast sai ülemisse märki jõudes äkitselt umbes 45-50.
Loomulikult ei olnud see mulle üldse meeltmööda, kuid sundisin end siiski pingutama. Allatuuled mul pärast ülemist märki täna ei läinud. Teise krüssu ning viimaste allatuultega suutsin tõusta, finisheerisin 33ndana, mis on täiesti alla poole igasugust arvestust.

Teine sõit oli stardiga täpselt sama seis. Esimene üldine, teine arvatavasti paremuselt teine start. Seekord sõitsin veidi rohkem vasakule, mis andis ka parema tulemuse. Olin Del Solari järel teine. Seda kahjuks mitte kauaks, sest tegin seda, mida olin endale lubanud, et ei tee, kordasin sama viga!! Jälle jätsin lõpu nurka minemata ning langesin kolinal umbes 25ndaks. Taganttuules suutsin ronida veel liiga kalda alla, mis lasi grupil järgi tulla. Teine krüss sõna otseses mõttes sattusin olema valel pool hetkel, mil tuul pööras paremale, mis tähendas järjekordset hävingut. Enam ei tekitanud see minus mingit emotsiooni, sest olin end juba maha matnud, kui nii võib öelda. Sõitsin, loomulikult üritasin teha kõik nii hästi kui võimalik, kuid aura oli umbes selline nagu üheks hooajaks kokku ostetud superstaaridest koosnev jalgpalli klubi, 0 emotsioon. Viimase bakstaagiga suutsin alt kaarega (sama esimene sõit) võita mingi 5 kohta, sama palju umbes finishikrüssuga, (sama esimene sõit), mis tähendas kokku 31-st positsiooni.

Kokku annavad need sõidud mulle 30nda positsiooni 66 paadi võistluses.

Mingil põhjusel ei suuda ma end kuidagi aktiveerida, see on mu isiklik aus arvamus, mida olen teiega nõus jagama. Sõidan, aga ei ole nagu särtsu vms. Tahtmist on küllaga, kuid ei oska seda kuidagi avada. Sama, nagu uue DVD kilega. Sellegipoolest, homme on uus päev ning üritan end käima saada ning headelt positsioonidelt mitte ära langeda. Eks näis, mis saab.

Jätke mulle lund!
Karla