Hei!
Tänane päev ei kujunenud just selliseks, nagu ma olin oodanud. Tõele näkku vaadates ma tegelikult isegi midagi väga ei oodanud, võtan seda võistlust kui sellist rahulikku vahefinishit selles hooajas, kuid siiski, midagi nii ebameeldivat tõesti ei osanud ette kujutada. Valetan!, oskasin küll ette kujutada, kuid ma ei taha endale midagi sellist kunagi võistluseelselt sisendada, sest ma lihtsalt ei oska endaga mitte midagi peale hakata sellises olukorras.
Lasereid on 153 paati, mina asetsen tugeval 92ndal positsioonil. Täna oli meil 2 sõitu.
Kui tavaliselt on nii, et midagi jääb väga heast tulemusest puudu, siis täna ei olnud ma ausalt öeldes mitte lähedalgi sellele, mida arvan, et oleks suuteline saavutama. Esikümnest polnud isegi mitte haisu, mitte ühegis sõidus.
Esimene sõit olin võtmas ülemist märki, kui selgus tõsiasi, et päris võtta ma seda siiski ei suuda ning seejärel istusingi seal pöördetähise otsas mõned sekundid, hiljem tegin ka karistusringi. Pärast seda seika leidsin end tagant kolmandalt positsioonilt. Sellele vaatamata ei löönud ma siiski käega. Võitlesin läbi sõidu ning uskuge või mitte, aga tõesti, tasa ja targu suutsin end finishisse 25ndaks rebida. Arvasin, et olgu, kuigi tundub, et vorm pole selline nagu ta olla võiks (ma tean jah, et JÄLLE ajan ma kõik selle süüks, kuid tegelikult teile seda teksti siin kirjutades mõtlen endamisi, et miks ma peaksingi praegu tippvormis olema, ma ju ei pidanudki sellele võistlusele algselt tulema, seega, pole tegelikult veel midagi katki?!) suudan ehk end ikka 10 piirile välja sõita, sest tagant suutsin end tänu kiiretele taganttuule otsadele ilusti välja rahmeldada.
Teine sõit, start, nagu esimeseski oli alla poole igasugust arvestust. Isegi sel ajal, kui arvutid olid veel Juku ning 386, polnud kellegil seda moodi halbasid starte. See selleks. Enesekindlus, kus sina oled? Jällegi, olgugi, ei suutnud startida, kuid kahjuks jään pärast seda kuidagi põdema seda, et seda teha ei suutnud ning välja sõitmise asemel kaevan end veel sügavamale. Olgu, mingil hetkel mulle siiski jõudis kohale, et nüüd ma olen küllalt juba rumalaid otsuseid teinud, et nüüd võiks natukene targemalt ka purjetada. Üleval märgis leidsin end kusagil keskel. Taganttuul oli hea, nagu täna kõik korrad, kui nii võib öelda. Alla jõudsin täiesti inimeste seas, mingi 13-16 ma arvan ning seejärel otsustasin, et mingil heal põhjusel on kasulik sõita vasakult. WRONG!!!
Tuul arvas, et oleks õige hetk mulle õpetada, et ei saa sealt poolt võita, kui ka eelmine sõit sealt poolt ei võitnud ning andis ka mulle sellest teada, nii, et ma sellest ka aru saaksin. St, et tuul pööras 30 kraadi paremale ja mina olingi seal, kus ma olin. 33.
Kaldale tulles olin ma väga nördinud, kuid praeguseks olen juba maha rahunenud, võib-olla, et Bratwurst ei luba mul vihane olla?
Igatahes, homme on uus päev, proovin anda endast selle, mis mul parasjagu anda on. Kogemused, need ei jää siiski tulemata. Üritan enda vigu võimalikult hästi analüüsida ning jõuda lõpuks selleni, miks ma ei suuda suures seltskonnas veel eriti sõita.
Olge musid,
Karla
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment