Litte Boxes On The Hill Side

Hei!

Vahepeal olen ma suutnud Eestis nüüd ühe võistluse juhtpositsioonilt juba katkestada, seda ikka ja jälle selle sama selja pärast. Õnneks on ta mul nüüd uuesti päris jõudsalt paranenud ning nüüdseks olen ma siiski juba Rootsis, kohas, kus peetakse selle aasta EM. Küla on ise väga armas, või tegelikult on see isegi linn!

Paat on maha võetud, paatidel on OMA KOHT, mis on ääretult ebatavaline. Minu koht on Mattiase, minu soomlasest treeningpartneri kõrval. Ei teagi, kuidas see täpselt nii juhtus. Kodu on meil samuti väga väga tore. Väljast paistab nagu üks väike karp, mis on garaažist ümber ehitatud korteriks, kuid sees ootab meid väga väga mõnus kodu. 2 toaline, supermõnusa voodi ja 2 telekaga! Eile sadas meil vihma, kuid täna tõotab tulla ilus päev, hea ilm purjenumbrite panemiseks!

Hoian teid kursis, väga palju praegu ei jaksa kirjutada,
Karla

Aeglaselt, aga järjekindlalt!

Hei!

Minu seljaprobleemist on kujunenud välja mu elu esimene tõsisem vigastus, st. et selg on jätkuvalt väga hell ning aeg-ajalt on krambid, üleüldiselt väga kange. Sellegipoolest ei suuda ma enam end veest eemale hoida ning juba homme lähen Tallinna lahele Eesti KV II etapi, Viimsi MV võitu noolima. Kas see mul ka välja tuleb, on üks küsimus, kuid kui päris aus olla, siis mitte tekkinud küsimustest tähtsaim. Hoopis olulisem on see, et ma ei teeks oma valutavale, kuid vaikselt ja visalt järele andvale seljale enam liiga ning hoopis üritaks teha endast siiski kõik, et selg paraneks välgu kiirusel. Seda on vaja vaid üheks: Juba järgmisel kolmapäeval sõidan Rootsi oma elu viimasele Juunioride EM-ile.

Selja hoidmiseks olen juba varunud ka spetsiaalse sideme/toe, mis lattide ning muu atribuutika abil mul peaks aitama seljale koormust võimalikult väiksena hoida.

Hoidke mulle selga, pöialt pole see kord nii väga vaja hoida!

Olge ikka mõnusad ning nautige suve teist poolt,
Karla

Nii vaikseks kõik on jäänud

Hei!

Minu viimasest postitusest on nüüdseks möödas juba umbes dekaad. Sellest hoolimata ei tunne ma tegelikult mingit piinlikkust faktist, et olen jätnud siia sedavõrd pika augu.

Selle põhjuseks võib olla nt. see, et vahepeal pole suurt erilist toimunud. Treenisin Tallinna lahel 2 nädalat oma Soome sõbra, Mattiasega (Mehu), enne seda läbisin edukalt kooli suvelaagri, mis oli mõnusaks vahelduseks rutiinist välja põikamiseks.

Nüüd on aga juba esmaspäev, 20s juuli. St, et nelja päeva pärast hakkavad Tallinnas juba võistlused, seejärel saan paar päeva lõdvamalt võtta, et juba uuesti esimesel augustil EM-il seda jahtima minna, mida ma sealt saada soovin. Sellega asi ei veel ei lõpe, sest pärast EM-i on mul nädal aega, et end moraalselt valmis seada Atlandi ületuseks, sest 15, või oli see 16 august lendan ma juba Kanadasse, Halifaxi, et võtta mõõtu maailma parimate Laseri sõitjatega ning selgitada välja Maailma meister. Seejärel saabun jälle mõneks ajaks koju, nii umbes 2ks nädalaks. Seda vaid selleks, et uuesti lahkuda, see kord Inglismaale, 2012 aasta OM-i vetele ning vaadata, kuidas see miljöö mulle istub. Mõõdupuuks on ka sel korral head purjetajad, sest seal võtab aset selle aasta viimane MK etapp, minu viimane võimalus korjata neid nii väärtuslikke MK punkte. Seejäral saabun uuesti koju, võtan mõõtu kõikvõimsal Eesti MV-l ning sellega mu Laseri purjetamise hooaeg otsakorrale saabki. Võimalik, et teen selle järgselt veel mõned laagrid, kuid hetkel kahtlen selles väga.

Kõik see jutt, mis ma praegu kirjutasin kõlab ju väga hästi, kuid tegelikult on mul üks väike mure ka. Mind kimbutavad viimasel ajal tõsisemat sorti seljavalud, mis üleeile mind peaaegu, et jalutuks tegid. Kõndimine oli ääretult valurikas protsess ning üritasin seda võimalikult palju vältida. Nüüdseks olen otsinud abi massööride käest, teinud ise venitusharjutusi. Loodan, et saan oma vigastuse korralikult välja ravitud, enne, kui pean hakkama kõvasti tööd rügama jälle. St. siis seda reedet.

Olge mõnusad,
Karla