Nii vaikseks kõik on jäänud

Hei!

Minu viimasest postitusest on nüüdseks möödas juba umbes dekaad. Sellest hoolimata ei tunne ma tegelikult mingit piinlikkust faktist, et olen jätnud siia sedavõrd pika augu.

Selle põhjuseks võib olla nt. see, et vahepeal pole suurt erilist toimunud. Treenisin Tallinna lahel 2 nädalat oma Soome sõbra, Mattiasega (Mehu), enne seda läbisin edukalt kooli suvelaagri, mis oli mõnusaks vahelduseks rutiinist välja põikamiseks.

Nüüd on aga juba esmaspäev, 20s juuli. St, et nelja päeva pärast hakkavad Tallinnas juba võistlused, seejärel saan paar päeva lõdvamalt võtta, et juba uuesti esimesel augustil EM-il seda jahtima minna, mida ma sealt saada soovin. Sellega asi ei veel ei lõpe, sest pärast EM-i on mul nädal aega, et end moraalselt valmis seada Atlandi ületuseks, sest 15, või oli see 16 august lendan ma juba Kanadasse, Halifaxi, et võtta mõõtu maailma parimate Laseri sõitjatega ning selgitada välja Maailma meister. Seejärel saabun jälle mõneks ajaks koju, nii umbes 2ks nädalaks. Seda vaid selleks, et uuesti lahkuda, see kord Inglismaale, 2012 aasta OM-i vetele ning vaadata, kuidas see miljöö mulle istub. Mõõdupuuks on ka sel korral head purjetajad, sest seal võtab aset selle aasta viimane MK etapp, minu viimane võimalus korjata neid nii väärtuslikke MK punkte. Seejäral saabun uuesti koju, võtan mõõtu kõikvõimsal Eesti MV-l ning sellega mu Laseri purjetamise hooaeg otsakorrale saabki. Võimalik, et teen selle järgselt veel mõned laagrid, kuid hetkel kahtlen selles väga.

Kõik see jutt, mis ma praegu kirjutasin kõlab ju väga hästi, kuid tegelikult on mul üks väike mure ka. Mind kimbutavad viimasel ajal tõsisemat sorti seljavalud, mis üleeile mind peaaegu, et jalutuks tegid. Kõndimine oli ääretult valurikas protsess ning üritasin seda võimalikult palju vältida. Nüüdseks olen otsinud abi massööride käest, teinud ise venitusharjutusi. Loodan, et saan oma vigastuse korralikult välja ravitud, enne, kui pean hakkama kõvasti tööd rügama jälle. St. siis seda reedet.

Olge mõnusad,
Karla