Blink And You Missed It!

Umbes nii meil täna oli.

Pilgutad, ja juba oled saanud. Nii tihedat purjetamist ei ole vist mitte kunagi mina kohanud.

Positiivsusega paistis silma täna terve päev. Alguses, kui tuult ei kippunud olevat, ootasime me erinevalt eilsest kaldal, mis oli igati hea. Seejärel aeti meid merele ning kohe tuli ka tuul, mis oli teine hea asi.

Täna olid siis esimesed sõidud fliitides: kullas, hõbedas, pronksis. Mina siis olen asetatud kulda, kõige kõrgemasse.

Startisin paremalt, väikse erinevusega Karpaki starti harrastades. Kui tema ootas alati kaatri taga stardi hetke ning siis tuli ja tegi kohe paudi, et minna paremale, siis mina teen nii, et tulengi vasaku halsiga, vallan teistel tagant läbi, saan sellega kiirenduse ning selleks ajaks kui teised paudivad, olen mina juba kadunud! Töötas terve päeva! Sellele lisaks tõestasin iseendale, et tähtis pole see, kus sa oled stardimomendil, vaid minut, 2 pärast seda.

Esimene sõit jätkasin kindlakäeliselt paremalt poolt tehes endalegi üllatuse: olin üleval 4s!! Bakstaagi pidasin vastu, taganttuules lasin Olümpiakulla Paul Goodisoni mööda, võttes alumise märgi 5ndana. See oli umbes hetk, kus kõik hakkas allamäge minema. Arvan, et mu närv ei töödanud seda 5ndat kohta kuldgrupis veel nii nagu ma oleksin lootnud. Tundus nagu paat ei liiguks ja sellega tekitasin endas aina rohkem ja rohkem pingeid, mis kukutasid mind aga positsioonides aina taha poole. Teist korda üleval märgis ujusid meie grupp, kuld, pronksgrupiga kokku. Sel hetkel oli mul juba närvides umbes nii, et vesi keeb üle, kui närvide pinge oleks pott pannil. Sellega kaotasingi enamus oma kohti, finisheerides 18ndana.

Teine sõit oli üldpildi poolest esimesega väga sarnane, võib-olla olid inimesed leppinud juba faktiga, et tuult on ning ei olnud enam nii kassilikult kavalad ja tarkust täis. Teadsid hoopis kuidas sõita ning mis veel tähtsam, miks nii sõita. Mina tegin umbkaudu Deja Vu esimesest sõidu. Start ja esimene krüss olid suhteliselt identsed. Kahjuks see sõit jäi tõstev pagi paremalt tulemata ning vasakut poolt mul ära lõigata ei õnnestunud. Üleval olin jalgratta maailma sõnu kasutades "Peagrupis", st. u. 30s. Vot sealt edasi tuleb mängu selle postituse pealkiri. Võttis aega vaid hetke, mil sõitsin taganttuules valelt poolt kaarega alla ning minu kullakallist 30ndast kohast oli alumiseks märgiks saanud uhke viimane! Edasise sõidu võitlesin tumma loomaga, saades lõpuks ühest mööda ning kaitstes mingilgi määral oma au, Ei olnud viimane!:D

Viimaseks sõiduks oli tuul vast kõige stabiilsem. Sellest tulenevalt otsustasin, et aeg on need Karpaki stardid jätta kus kurat ja teha üks päris inimese start. Tutkit! Oli vist nii see venekeelne väljend. Vajusin OM-hõbeda Geritzeri ja USAka vahelt sujuvalt stardirivist välja ning enne kui ise aru sain olin tegemas seda, mis ma terve päeva jooksul olin ilusti teinud. Startimas vasakul halsil.:D See selleks...Kõik oli paremast parem. Olin jällegi vabas tuules, teel küll algselt enda arvates valele poole. Sellele vaatamata olin leppinud asjaoluga, et vasakule ma enam kuidagi ei saa ning jätkasin kangekaelselt paremalt. MALADJETS!! See kord ei jäänud parempoolne tõstev faas tulemata ning before I knew it olingi võtmas ülemist märki järjekordselt 4ndal kohal. Seda veel nentides fakti, et mul oli sverdi taha jäänud terve Kanada merealune elutegevus, vastasel juhul oleks esimesse märki tulnud esimesena. Bakstaagis olin häiritud sellest veealusest elust ja kõikidest nendest vetikatest minu veealuste "tiibade" taga. Juba oligi bakstaagi märk ning minu 4s poose oli sujuvalt vahetunud 7nda vastu. Olgu, sügavalt sisse ja välja, hingamine on selle asja nimi. Oli aeg viirata puri ja võtta kurss alumise märgi poole. See pealtnäha kerge manööver võib aga osutuda ülikeeruliseks kui soot ümber kõikide maailma asjade sõlmes on. Seega harutasin seda pundart mingi minuti ning olingi langenud tublile 12ndale kohale, umbes, ma arvan. All märgis olingi kusagil seal. Kasutasin oma vana head teise krüssu taktikat: Vasak nurk! Sel võistlusel toidab alati (seda vaid outer-loopi peal, innerloopi ma pole sõitnud kordagi). Vana hea sõber ei vedanud alt. Olin tõusnud tagasi 10ndaks, positsioonile, mille suutsin napilt, kuid kindlalt finishini säilitada, mis sest, et ilmataat mind proovile veel üritas panna. Tuul nimelt plekkis all märgis veel ära ning sai taganttuule lõpuosa, bakstaagi ning pika pika finishikrüssu loksuda suure laine otsas, ilma tuuleta. Oleks mul püstol olnud, olnuks ma ilmselt end närvipingest vabastanud. Õnneks seda mul aga pole ning lasta ma ka ei oska! Finishis 10!

Kokku asetsen viimasele päevale vastu minnes täiskasvanud meeste maailma meistrivõistlustel 39ndal kohal 164st või midagi paadist.

Nagu ütleks Borat...
Iis Naiss!!

Tuju tegi veel heaks see, et Olümpiavõitja Paul Goodisoni treener tuli kaldal pärast Reinu juurde ning ütles minu sõitude kohta täna: "Two really great races."

Pöidlad pihku viimaseks punnituseks!
Karla