Läbi!

Tean, et pole väga originaalne pealkiri, kuid see-eest super tõsi.
Võistlus on läbi ning mina olen topelt läbi. Nüüd ootan juba koju jõudmist, et saaks veeta kaua oodatud puhkepäevad.

Tänane algas järjekordselt uduga nagu ühel tavalisel Nova Scotia päeval ikka. Tuult seevastu oli kõvasti. Juttude järgi 20 knotsi, või nii.

Merele jõudnud, udu aina tihenes, mis tõi kaasa selle, et meid aeti teise lahe otsa, kus udu polnud. Kõik see kokku tekitas olukorra, kus 3 sõidu pidamine osutus võimatuks. Seega oli meil täna kavas 2 sõitu.

Esimene start tegin jällegi oma aretust Karpakist, mis oli järjekordselt super idee, kuid teostus oli seekord veidi liiga hea. Jõudsin oma positsioonile paar sekundit liiga vara, mis tähendas, et ei saanud kaatri ninast läbi põigata ning pidin pautima, bummer! Tuult oli samuti liiga palju minu jaoks. Ei tea, kas olen juba lihtsalt nii väsinud või ei saanud lihtsalt soonele, kuid paati maha ei saanud ja sellest tingituna liikuma ammugi mitte. Üleval märgis olin jälle umbes 30. Sealt edasi olin ma juba väga frustreeritud kõikvõimalikust merelopsakusest, mis aina jälle ja jälle oma koha minu rooli ja sverdi taga leidis. Alla jõudsin mitte kõige parema taganttuulega 40ndana, misjärel ma täielikult kustusin. Üleval märgis olin tagant 3s, finishisse jõudsin tagant 4ndana. Ei olnud see algus viimasele päevale nagu olin lootnud.

Seejärel oldi valmis teiseks sõiduks. Mina, kes olin viimaste hulgas finishisse jõudnud, olin aga veel endiselt väga surnud. Minu õnneks otsustas üks sõnaotseses mõttes Sitasaar, ehk siis mingi 100x100m mererohu parv täpselt liini juurde ujuda. Oodati, et see alla poole triiviks. Seda ta ka tegi ning startida me ka saime. Vähemalt näiliselt! Esimene oli üldine, teine samuti. See aga tähendas, et osa vendi korjati musta lipu reegli alusel ära ning oligi juba 13 venda vähem stardis.
See mind ei heidutanud. Harrastasin uutset starditehnikat. Startisin "Reverse-Karpakki":D, mis tähendab, et startisin vasakpoolse kaatri tagant, VASAKUL halsil. Tagant vallasin läbi vaid Slingsbyl, ülejäänutel läksin KÕIGIL eest läbi! Oli see vast võimas tunne. Üks otsesemaid viise merel kõigile öelda, You Suck! Endeed, sel hetkel nad tõesti olid minu ahtrit näha saanud, kuid seda mitte kauaks. Mina sattusin jällegi võitlusesse tumma looma, loodusega. Olles kordi rohkem kui aastaid koolipingis enda sverti krüssus üles tõstnud, et seda jälle ja jälle rohust puhastada, jõudsingi üles märki. 9ndana!!! Sealt edasi võttis elu hoopis tumedama jume, nii nagu ta kuldgrupis ikka harjund tegema on. Alt märgi võtsin 19ndana. Krüssuga suutsin isegi tõusta 17ndaks, kuid all olin tagasi 19s. Bakstaagiga kedagi endast mööda ei lasnud, kuid finishikrüssuga seevastu topelt. 3 meest, nende hulgas ka nüüdse maailmameistri Paul Goodisoni.

2st sõidust jälle 1 väga hea, teine väga metsas. Nii ta kipubki olema siin kullas.

Igatahes, võistluse lõpptulemuseks jäi minul 39s koht kokkuvõttes, 164st paadist. Juunioridest olin aga 5s!!!! Sealhulgas sain viimase päevaga jagu valitsevast juunioride EM võitjast Philip Buhlist, mis tähendas, et noortest eurooplastest olin suisa kolmas!

Kui veel veidi statistikat teha, siis 51 riigi konkurentsis saavutasin 21nda koha, mis tähendaks OM normi täitmisaastal lõdvalt normi täitmist. (OM-ile saab arvatavasti 40 riiki.)

Kokkuvõtteks ütleks, et olen võistlusega superrahul, kuigi ühtki otsast lõpuni super sõitu sisse ei saanud. Kõige rohkem rahule jääksingi vast oma 8nda kohaga ning seda mitte selle pärast, et see on parim koht, vaid sellepärast, et selle sõidu suutsin ainsana ees otsas sõita tõusvas joones!

Mis seal muud kui kodus näeme, puhkame ning seejärel ootab juba Inglismaa MK-etapp!!!

Peace Out, A-Town (võib-olla, et isegi A-Rühm, A-klass)
HÄÄH!
Karla