Nüüdseks oleme kohal. Tegelikult oleme kohal juba eile õhtust saadik, kuid mul ei olnud USA adapterit kaasas ja arvutisse seega ei saanud, aku oli tühi.
Lennud sujusid meil kenasti. Esimene, Estonian Airi lend oli selline, nagu sõidaks 50cc mopeediga mööda õhku. Lennuk oli propelleritega ja niivõrd väike, et tuul ja turbulents tegi lennukiga mis tahtis. Stockholmi sellegi poolest meil jõudmata õnneks ei jäänud. Meie õnnetuseks oli lennul ka üks invaliid, keda transporditi terve aasta! Muidu olen enda arvates üsna tolerantne, kuid sel hetkel oli meil vaja sõita bussiga terminali, leida transfer check-in, sest Estonian Airi inimesed lihtsalt pole suutelised meid lõpuni chekkima, check-in teha, otsida värav üles, minna lennukisse. Selleks oli meil aega 30min. Lennuki peale me sellegipoolest jõudsime. Mina istusin keskmise istme peal üle väga pika aja oma elus. Väga ebameeldiv oli. Minust paremal istunud härra arvas, et kogu õhuruum kuulub temale ja elas terve reisi minu otsas. Õnneks sain ma leevendust enda mitte-kõige-mõnusamale kogemusele järgmise lennureisi ajal, kus 3se istme peale peale minu ja Reinu kedagi ei ilmunudki. SUPER! Samuti tegi lennu mõnusaks see, et igal ühel oli oma TV ning fakt, et reis kestis vaid 4h!
Jõudnud Halifax International Airporti, juhtus minuga midagi, mis kunagi veel juhtunud polnud. Väravatest läbi minnes ootas keegi meid minu nimesilt käes. See oli meie maja peremees, kes rõõmsalt juhatas meid AVIS-e putkasse, kust me oma Tuning-Pill, mustade valuvelgede, Valge Dashboardi ja antitiivaga tulipunase kõrvetava Ford Focuse kätte saime. Seejärel sõitsime tunnikese ning jõudsimegi koju.
Kodu on väga mõnus. Mere kaldal, oma paadisillaga. Trepp on küll väga järsk, kuid minule see probleeme ei tekita. Minu tuba on tunduvalt suurem kui Reinu oma, kuid tema sõnul ma tema toa voodisse lihtsalt ei mahuks, seega oli otsus toad nii jaotada ilmselt õiglane.
Täna ärkasime kohaliku kella järgi 7, selle põhjuseks oli ilmselt Jetleg või Jetlag, ei teagi kumb see nüüd oli. Igatahes...Kuna süüa meil polnud, suundusime toidu jahile. Pühapäeval pole aga kell 7.30 kodust väljumine sugugi mõtekas, sest poed avatakse alles 12!! Saatus viis meid seetõttu hoopis kullakallisse McDonaldsisse, kus mina kaotasin oma McDonaldsi Hommikusöögi süütuse. Polnudki kõige hullem, elan veel. Seejärel suundusime kuumeneva ilmaga Halifaxi kesklinna avastama. Linn oli üllatuslikult suurem ning mis tähtsam, palju kenam, kui olin ette kujutanud. Mõistagi, minu eelmine Kanada kogemus pärineb Kingstonist, seega pole ka ime, et mul madalad nõuded olid! Igatahes, tegime kesklinnale tiiru peale, ronisime kesklinnas Citadelli juurde mäe otsa ning lonkisime 29 kraadises palavuses auto poole tagasi. Seejärel liikusime Wal-Marti, et osta kaua oodatud adapter. Otsisime, mis me otsisime, kuid üles me ta leidsime. Poemüüa arvas veel, et ei tööta nii, et euroopa pistikust saad teha USA oma, kuid kiskusin karbi tükkideks ja veendusin, et lihttöölised ei jaga siin maal ikka midagi! (Vabandust). Kokku läks see adapterite kupatus maksma 33$, kuid elan isegi selle üle. Interneti eest on see madal hind!:D
Seejärel viis meie saatus meid toidupoodi ning edasi koju, et seda sissekannet kirjutada. Nii palju oleme jõudnud, kuid kell on 2 päeval! Ei tea, mida edasi teha, kuid usun, et minu värskelt ja odavalt, Islandilt ostetud Family Guy hooajad ning tõmmatud filmid ei jäta mind hätta. Samas tahaksin veel võimalikult palju õuemõnusid nautida...
aaa.... Klubis käisime kaa!!! Klubi on selline, nagu oleks kuutsemäe selle söögikoha majast tehtud klubihoone ning selle ümber paadiplats. Paadid seisavad sõna otseses mõttes mäe peal nii, et kärurataste alla on pandud kivid, et paat alla ei veereks. Eks näis, mis saama hakkab...
Boss ja bosside lipp, Klubi üks vähem järsemaid künkaid ja hästi hoitud finn...
Stay tuned!
Karla
2 comments:
Tore kuulda, et ilusti kohale jõudsid. Nimi on Sul tõesti mehe vääriline:) And it's jetlag..just so you know.
Ole tubli!
See 50cc õhk-maa-tüüpi mopeed kannab nime Fokker 50 :) Mina lendasin sellisega esimest korda elus, lennuks oli Helsingi ots ja minu ja Reinu eesreas istus president Meri! Ma kartsin kangesti, aga kuna herr Meri oli ka pardal, siis ma tundsin end sellegipoolest turvaliselt.
Too palun mulle säält kaugel ClewStrap ja üks pikk ja mõnus purje iluliist :) Anna teada kui sääl klubis kaupa ei pakuta või hind sama mis meil on. Siis lähen paadipoodi.
Post a Comment