Vaade minevikku, OSA 3

Hei!

Aega võttis, aga teisipäeval ei olnud lihtsalt tuju.

Pärast EM-i lendasime suht kohe Reinuga MM-ile, mis kujunes üheks mu elu parimaks kogemuseks. Väga mõnus koht oli ja super mõnus oli, et Rein sai täies mahus minule pühenduda. Võistlus ise oli väga suurepärane samuti. Ei akka siin lahti kirjutama, et mis ja kuidas, sest teadjad teavad, kuidas mul läks või kuidas ei läinud. Lõpetasin 39nda kohaga 164st vms paadist, mis on minu arust suurepärane!

Edasi viis mu tee koju, sealt edasi autoga Weymouthisse, kus toimub 2012 OM. See võistlus läks üpriski haiguse nahka, sest olid tugevad tuuled ja keerulised olud, mis nõudsid tugevat füüsilist, mida mul sel hetkel pakkuda polnud. Sellegipoolest sain väga hea kogemuse võrra rikkamaks, sest polnud enne kunagi varem inglismaal võistelnud ja mu USA armastus tuleb välja, et ei tähendagi automaatset inglismaa sallimatust. Olin 108st paadist 35, mis sellises olukorras oli väga hea.

Tagasi tulles ootas mind ees koolielu ja Eestikad. Mõlemas olin hea ja, jõudsin pöörata tähelepanu õpingutes toimuvale, samal ajal läbi keisrilõike saavutades Eesti meistritiitli, seda nii täiskasvanutes kui ka juuniorites. Pole viga!

Sellega tõmbasin ma oma suhteliselt suurepärasele hooajale väga ilusa joone alla, EM-st edasi liikus kõik paremuse poole.

Ootan huviga järgmist hooaega ning juba varsti hakkan selle jaoks väga tõsiselt tööd tegema.

Karla

Vaade minevikku, OSA 2

Hei!

Jõudsin nüüd otsa pidi tagasi loengusse, milles tavaliselt hea blogi on kirjutada.

Täna pole selles suhtes mingi erand. Lähen edasi oma flashbackiga sealt, kuhu jäin...

Jõudnud Hyeresist koju, hakkasin kodus korralikult trenni rabama. Pean tunnistama, et tegemist oli mu elu ühe huvitavama maikuuga. Seda põhjusel, et minuga tuli treenima minu hea soome sõber Mattias Lindfors, kellega minu uskumust mööda saime koos päris hea pagasi algavaks suvehooajaks.

See mahutreening, mis me tegime, jättis tõenäoliselt minusse jälje. Ei olnud enam vajaminevat teravust, et võtta Roomassaares, esimesel Eesti KV etapil see, mis võtta oli vaja. Noh, pole hullu, sai vähemalt vaheldust Tallinna lahest.

Sealt viis mu tee edasi Kieli, mis oli mõnus, mitte purjetamise koha pealt, kuid lihtsalt hea vaheldus. See võistlus oli mul planeeritud treeninguks ja veel enam süvenendamaks oma pagasit EM-i ja MM-i eel. Kahjuks saime mittesobivate ilmastikuolude tõttu seal ainult 4 sõitu, mis oli pisut frustreeruv ning vaimselt kurnav. Sõitnud nagu polnudki, aga väsimus oli suur.

Kalendriplaan oli minu poolel, Kielile järgnes ülimalt super kogemus, TLÜ suvelaager. Tegemist polnud mingi padujoomaga, pigem padutreeninguga. Käisin veel hommikuti jooksmas ka, mis andis mulle füüsiliselt päris hea pagasi, sest päevas tehti veel ära keskmiselt 3 trenni. Samuti viis see mu purjetamismaailmast nädalaks täiesti eemale.

Naastes olin puhanud, valmis treenimiseks. Tagasi tuli Mattias soomest, et meiega veel treenida. Oli mõnus 2 nädalat, tuult oli vähe võitu, kuid mõnus ta oli, sai head treeningut enda hõlma alla. Viimases ühistreeningus Mattiasega, mingil Juulikuu reedel sain ma hakkama enda seljaga. Tõmbasin ta väga valusasti ära, mis seadis ohtu mu osalemise kõiksugustel võistlustel. Jooksin mööda kiropraktikuid ja füsioterapeude. Viimsi MV-ks tundus olevat selg valmis, et end EM-i eel testida. VALE! Esimese päeva nõrk tuul ei tekitanud loomulikult probleeme, kuid teise päeva esimeses sõidus tugevas tuules hakkas selg lootusetult valutama ning teadsin, et teha pole midagi, see võistlus tuleb katkestada! Sõitsin valudes finišisse, mille järel seadsin kursi kaldale, edasi traumapunkti, tilgutite alla. See tegi elu paremaks, tilgutid võtsid põletiku kiiremini maha ning imekombel sain EM-iks liikuma. Olin selle idee juba maha matnud, kuid fakt et sinna minna sain oli imeline!

Rootsi sõit oli idülliline. Tundsin otsest rahuldust igast hetkest. Miks? Sest ma olin nii õnnelik, et ma suutsin end tööle saada nii hästi, et ma sain minna!! See positiivne emotsioon sai jätku kui jõudsime Landskronasse, mis oli üllatavalt kena linn, samuti oli meie kodu väga ilus. Ilm oli super, täielik suvi, kõik oli suurepärane. Esimene võistluspäev mul küll väga suurepäraselt ei läinud. Olin vist 27, pärast esimest päeva. Pärast teist päeva suutsin end juba 6ndalt kohalt leida, sest suurepärane päev kohtadega 1 ja 4 tõstsis mind kiiresti. Järgmine päev 11, viimane eelsõitude päev 10, vist. Viimase eelsõitude päevaga suutsin veel esimese koha maha mängida 1 sõit, olin finishis 2. See päev sain veel kõvasti protestimiskogemust! Järgmine päev oli minu jaoks unelm. Tuul oli väga sarnane meie Ida tuulega, mistõttu oli mul suhteliselt selge, kuidas või mis sõita tuleb. Esimene sõit olin üleval 2, hiigelstardi teinud ESP oli ees. Bakstaagiga andsin koha, kuid taganttuulega tõusin juba 1ks. Teise krüssu tegi superhea UKR, kes sai minust mööda. Ei andnud alla ning võitsin teda veel FINISHIKRÜSSUGA!!! Teine sõit oli väga sarnane esimesele, ainukene vahe, et leidsin juba ülemisest märgist enda esimesena. Issand kui rahuldust tekitav on sellele kõigele tagasi mõelda ning seda kõike uuesti läbi elada. Müstiliselt hea tunne, soovitan soojalt pingutada eesmärkide nimel, tasub end ära!:D Taganttuules sain küll pumpamise eest ringid, kuid see mind ei heidutanud. Olin endiselt superkiire ning olin 3ndalt kohalt tagasi tõusnud esimeseks juba alumiseks märgiks. Hoidsin vahet ning lõpetasin päeva puhaste paberite, kahe 1 kohaga!!!! Läksin viimasele päevale vastu 4ndana.

Viimane päev jääb mu seda mõnusat tunnet, mis mul seda kirjutadeski tekkis varjutama terveks eluks. Olles kinni EM-i hõbedas ning seda veel viimane taganttuul, suudan mina kuidagi ümber käia ning kaotada kõik, lõpetada võistluse ikkagi 4ndana!

Hea tulemus, suurepärane tulemus, kuid lõpp oli nii nagu ta oli. Arvan, et see võis tulla sellest, et alateaduses oli midagi veel valesti, sest 3 päeva enne ei pidanud ma minemagi.

Hetkel jällegi ei jaksa rohkem, natukene raske on sellest endiselt veel rääkida.

Mina EM-il sõitu juhtimas

Järgmise korrani,
Karla

Vaade minevikku, OSA 1.

2009 hooaeg, nüüdseks minevik...

Üritan siia teha mingi väikese Flashbacki, läbi terve hooaja, mitmes osas, sest nii palju korraga kirjutada ei viitsi, te lugeda veel enam mitte.

Hooaja ettevalmistust alustasin ma juba oktoobri eelviimasel nädalal. Panin väga suurt rõhku füüsilisele ettevalmistusele ning tegin seda palju professionaalsemalt ning rohkem süviti kui kunagi varem, suutsin endas leida piisavalt motivatsiooni, mäletan, et treenisin ka 1. jaanuar.

Jaanuari lõpu poole viis tänapäeva üliarenenud lennuühendus mind Miamisse. Põhjus lihtne: on aeg purjetada! Pean tunnistama, et see Floridas paiknev treeningvõimalus, võistlemisvõimalus ei ole poolti sarnane kõikidele teistele laagritele, võistlustele. Võib-olla tuleneb see minu suurest sümpaatiast USA kui elukeskkonna vastu, igatahes tunnen end seal kui varblane pesas ning mingisugust treeninglaagri stressi seal kindlasti ei teki. Soojad ilmad, paadi kõrval hüplevad delfiinid, paradiis! Kindlasti ootan sinna tagasiminekut. Kokkuvõtlikult, võib-olla, et ühesõnaga, millele teadupärast järgneb eestlasel alati pikk arutelu, on Miami koht, kus viibimine ja võistlemine on pikas perspektiivis väga suure tähtsusega, samas tunned end seal kui puhkusel, eemal füüsilise treeningtsükli rutiinist saades sellest nö puhkusest veel kasumit.

Ei tea, kas põhjust otsida sellest, et võib-olla ei tekkind mul seal sellist competitive edge-i nagu võitmiseks vaja, igatahes tulemust mul sealt ei tulnud. Tagasihoidlik 35s koht, tingituna tõenäoliselt ka faktist, et olin füüsiliselt palju arenenud ja mõtlesin, et teen kõigile sellega ära. Guess what? Ei teinud, tuul oli vaikne ja lollitav.

Tagasi läksin koju, tagasi Eesti sügavasse talveaega, pimedatesse ruumidesse, tõstma sangpommi, jooksma, ujuma. Õnneks sain sellest vitaalse vahelduse, viibides nädala TLÜ suusalaagris tehvandil, mis kujunes mu elu üheks parimaks treeninglaagri kogemuseks. Mõnus miljöö, inimesed, tingimused, ilm. Kõik kujunes suurepäraseks ning psühholoogiline boost sellest oli röögatu!

Veel veidi füüsilist ning seejärel ootas meid Palma, Hyeres. Ainukese vahega, et mina sain veel endale lubada nädalase puhkuse enne pikka ja väsitavat, kuid oodatud laagrit. Nimelt viibisin perega Alpides, nautides üle paari aasta lumevõlusid.

Edasi lennukiga Palmale, vist oli mu esimene üle tunnine lend, millel üksi viibisin. Päevaga olin alpide kõrgustest sattunud soojemasse, kuid mitte siiski idüllilisse Can Pastillasse. Siin blogis kirjutades võib see kõik väga suurepärasena tunduda, kuid tegelikult nii ilus see kõik polnud. Kohale jõudes sadas vihma, lühikese püksiga oli külm. Esimese asjane tegin teed, midagi, mida ma Eesti talves harva joon. Mallorcal sain vastakaid tundeid tekitava laagrikogemuse. Tuul, ei ole tuult, tuul, ei ole tuult. Sain enne võistlust plekki ja tormi, naeru ja nuttu, päikest, vihma. Võistluse kätte jõudes oli kohale jõudnud ehtne Eesti sügis. Päikse käes jube palav, viludas marukülm. Võistlus läks mul samades piirides kui Miamis. Loll, kas pole? Endiselt polnud ma aru saanud, et ei saa puhtalt füüsilisega nüüd äkitselt võita! Sain ühe tugeva tuule sõidu, mille olin kõikides märkides 1, viimasel allatuule otsal ümber käies lõpetasin aga 3ndana.

Sellegipoolest, sain lõpuks ometi aru, et ahjaa! Purjetamine oli ju see ala, kus mõelda tuli, piltlikult öeldes loomulikult. Hyeres-i jõudes olin teine inimene. Pärast päevast puhkust olin trennivalmis, heas füüsilises, ka mentaalses vormis. Tundsin end suurepäraselt, ka ilm oli Hyeres´ile iseloomulikult ilus ja petlikult soe. Sõitsin väga väheste riietega, millest saigi ilmselt alguse mu seljahäda, mis mind terve hooaja vältel kimbutas. Õhu temperatuur nimelt oli väga soe, vesi aga külm. Mina aga sõitsin palja seljaga, veele lähedal kallutades. Seal sain esimest korda tunda seljavalu. Võistlus oli seevastu vaiksetes tuultes ning probleeme sellega ei tekkinud. 5st eelsõidust 4s olin üleval märgis top 10. Tõsi, oma kohta ma veel alati hoida ei suutnud, kuid olin enda silmis teinud marginaalse arenguhüppe tipu suunas. Samuti sain edasiseks hooajaks sealt väga olulise tähtsusega kogemuse taganttuules sõiduks. Suutsin oma kuldgrupi võimalused minetada täiesti kindlalt positsioonilt, lõpetades hõbegrupi 5ndana. Kokku vist 146st paadist 53ndana.

Edasi, võib-olla, et hoopis tagasi viis tee mind koju! Oli ka aeg, olin juba 6 nädalat kodust eemal viibinud. Sai alata kodune purjespordi hooaeg!

Thats it for Part 1,

jätkan paari päeva jooksul...

Karla