2009 hooaeg, nüüdseks minevik...
Üritan siia teha mingi väikese Flashbacki, läbi terve hooaja, mitmes osas, sest nii palju korraga kirjutada ei viitsi, te lugeda veel enam mitte.
Hooaja ettevalmistust alustasin ma juba oktoobri eelviimasel nädalal. Panin väga suurt rõhku füüsilisele ettevalmistusele ning tegin seda palju professionaalsemalt ning rohkem süviti kui kunagi varem, suutsin endas leida piisavalt motivatsiooni, mäletan, et treenisin ka 1. jaanuar.
Jaanuari lõpu poole viis tänapäeva üliarenenud lennuühendus mind Miamisse. Põhjus lihtne: on aeg purjetada! Pean tunnistama, et see Floridas paiknev treeningvõimalus, võistlemisvõimalus ei ole poolti sarnane kõikidele teistele laagritele, võistlustele. Võib-olla tuleneb see minu suurest sümpaatiast USA kui elukeskkonna vastu, igatahes tunnen end seal kui varblane pesas ning mingisugust treeninglaagri stressi seal kindlasti ei teki. Soojad ilmad, paadi kõrval hüplevad delfiinid, paradiis! Kindlasti ootan sinna tagasiminekut. Kokkuvõtlikult, võib-olla, et ühesõnaga, millele teadupärast järgneb eestlasel alati pikk arutelu, on Miami koht, kus viibimine ja võistlemine on pikas perspektiivis väga suure tähtsusega, samas tunned end seal kui puhkusel, eemal füüsilise treeningtsükli rutiinist saades sellest nö puhkusest veel kasumit.
Ei tea, kas põhjust otsida sellest, et võib-olla ei tekkind mul seal sellist competitive edge-i nagu võitmiseks vaja, igatahes tulemust mul sealt ei tulnud. Tagasihoidlik 35s koht, tingituna tõenäoliselt ka faktist, et olin füüsiliselt palju arenenud ja mõtlesin, et teen kõigile sellega ära. Guess what? Ei teinud, tuul oli vaikne ja lollitav.
Tagasi läksin koju, tagasi Eesti sügavasse talveaega, pimedatesse ruumidesse, tõstma sangpommi, jooksma, ujuma. Õnneks sain sellest vitaalse vahelduse, viibides nädala TLÜ suusalaagris tehvandil, mis kujunes mu elu üheks parimaks treeninglaagri kogemuseks. Mõnus miljöö, inimesed, tingimused, ilm. Kõik kujunes suurepäraseks ning psühholoogiline boost sellest oli röögatu!
Veel veidi füüsilist ning seejärel ootas meid Palma, Hyeres. Ainukese vahega, et mina sain veel endale lubada nädalase puhkuse enne pikka ja väsitavat, kuid oodatud laagrit. Nimelt viibisin perega Alpides, nautides üle paari aasta lumevõlusid.
Edasi lennukiga Palmale, vist oli mu esimene üle tunnine lend, millel üksi viibisin. Päevaga olin alpide kõrgustest sattunud soojemasse, kuid mitte siiski idüllilisse Can Pastillasse. Siin blogis kirjutades võib see kõik väga suurepärasena tunduda, kuid tegelikult nii ilus see kõik polnud. Kohale jõudes sadas vihma, lühikese püksiga oli külm. Esimese asjane tegin teed, midagi, mida ma Eesti talves harva joon. Mallorcal sain vastakaid tundeid tekitava laagrikogemuse. Tuul, ei ole tuult, tuul, ei ole tuult. Sain enne võistlust plekki ja tormi, naeru ja nuttu, päikest, vihma. Võistluse kätte jõudes oli kohale jõudnud ehtne Eesti sügis. Päikse käes jube palav, viludas marukülm. Võistlus läks mul samades piirides kui Miamis. Loll, kas pole? Endiselt polnud ma aru saanud, et ei saa puhtalt füüsilisega nüüd äkitselt võita! Sain ühe tugeva tuule sõidu, mille olin kõikides märkides 1, viimasel allatuule otsal ümber käies lõpetasin aga 3ndana.
Sellegipoolest, sain lõpuks ometi aru, et ahjaa! Purjetamine oli ju see ala, kus mõelda tuli, piltlikult öeldes loomulikult. Hyeres-i jõudes olin teine inimene. Pärast päevast puhkust olin trennivalmis, heas füüsilises, ka mentaalses vormis. Tundsin end suurepäraselt, ka ilm oli Hyeres´ile iseloomulikult ilus ja petlikult soe. Sõitsin väga väheste riietega, millest saigi ilmselt alguse mu seljahäda, mis mind terve hooaja vältel kimbutas. Õhu temperatuur nimelt oli väga soe, vesi aga külm. Mina aga sõitsin palja seljaga, veele lähedal kallutades. Seal sain esimest korda tunda seljavalu. Võistlus oli seevastu vaiksetes tuultes ning probleeme sellega ei tekkinud. 5st eelsõidust 4s olin üleval märgis top 10. Tõsi, oma kohta ma veel alati hoida ei suutnud, kuid olin enda silmis teinud marginaalse arenguhüppe tipu suunas. Samuti sain edasiseks hooajaks sealt väga olulise tähtsusega kogemuse taganttuules sõiduks. Suutsin oma kuldgrupi võimalused minetada täiesti kindlalt positsioonilt, lõpetades hõbegrupi 5ndana. Kokku vist 146st paadist 53ndana.
Edasi, võib-olla, et hoopis tagasi viis tee mind koju! Oli ka aeg, olin juba 6 nädalat kodust eemal viibinud. Sai alata kodune purjespordi hooaeg!
Thats it for Part 1,
jätkan paari päeva jooksul...
Karla
No comments:
Post a Comment