Vaade minevikku, OSA 2

Hei!

Jõudsin nüüd otsa pidi tagasi loengusse, milles tavaliselt hea blogi on kirjutada.

Täna pole selles suhtes mingi erand. Lähen edasi oma flashbackiga sealt, kuhu jäin...

Jõudnud Hyeresist koju, hakkasin kodus korralikult trenni rabama. Pean tunnistama, et tegemist oli mu elu ühe huvitavama maikuuga. Seda põhjusel, et minuga tuli treenima minu hea soome sõber Mattias Lindfors, kellega minu uskumust mööda saime koos päris hea pagasi algavaks suvehooajaks.

See mahutreening, mis me tegime, jättis tõenäoliselt minusse jälje. Ei olnud enam vajaminevat teravust, et võtta Roomassaares, esimesel Eesti KV etapil see, mis võtta oli vaja. Noh, pole hullu, sai vähemalt vaheldust Tallinna lahest.

Sealt viis mu tee edasi Kieli, mis oli mõnus, mitte purjetamise koha pealt, kuid lihtsalt hea vaheldus. See võistlus oli mul planeeritud treeninguks ja veel enam süvenendamaks oma pagasit EM-i ja MM-i eel. Kahjuks saime mittesobivate ilmastikuolude tõttu seal ainult 4 sõitu, mis oli pisut frustreeruv ning vaimselt kurnav. Sõitnud nagu polnudki, aga väsimus oli suur.

Kalendriplaan oli minu poolel, Kielile järgnes ülimalt super kogemus, TLÜ suvelaager. Tegemist polnud mingi padujoomaga, pigem padutreeninguga. Käisin veel hommikuti jooksmas ka, mis andis mulle füüsiliselt päris hea pagasi, sest päevas tehti veel ära keskmiselt 3 trenni. Samuti viis see mu purjetamismaailmast nädalaks täiesti eemale.

Naastes olin puhanud, valmis treenimiseks. Tagasi tuli Mattias soomest, et meiega veel treenida. Oli mõnus 2 nädalat, tuult oli vähe võitu, kuid mõnus ta oli, sai head treeningut enda hõlma alla. Viimases ühistreeningus Mattiasega, mingil Juulikuu reedel sain ma hakkama enda seljaga. Tõmbasin ta väga valusasti ära, mis seadis ohtu mu osalemise kõiksugustel võistlustel. Jooksin mööda kiropraktikuid ja füsioterapeude. Viimsi MV-ks tundus olevat selg valmis, et end EM-i eel testida. VALE! Esimese päeva nõrk tuul ei tekitanud loomulikult probleeme, kuid teise päeva esimeses sõidus tugevas tuules hakkas selg lootusetult valutama ning teadsin, et teha pole midagi, see võistlus tuleb katkestada! Sõitsin valudes finišisse, mille järel seadsin kursi kaldale, edasi traumapunkti, tilgutite alla. See tegi elu paremaks, tilgutid võtsid põletiku kiiremini maha ning imekombel sain EM-iks liikuma. Olin selle idee juba maha matnud, kuid fakt et sinna minna sain oli imeline!

Rootsi sõit oli idülliline. Tundsin otsest rahuldust igast hetkest. Miks? Sest ma olin nii õnnelik, et ma suutsin end tööle saada nii hästi, et ma sain minna!! See positiivne emotsioon sai jätku kui jõudsime Landskronasse, mis oli üllatavalt kena linn, samuti oli meie kodu väga ilus. Ilm oli super, täielik suvi, kõik oli suurepärane. Esimene võistluspäev mul küll väga suurepäraselt ei läinud. Olin vist 27, pärast esimest päeva. Pärast teist päeva suutsin end juba 6ndalt kohalt leida, sest suurepärane päev kohtadega 1 ja 4 tõstsis mind kiiresti. Järgmine päev 11, viimane eelsõitude päev 10, vist. Viimase eelsõitude päevaga suutsin veel esimese koha maha mängida 1 sõit, olin finishis 2. See päev sain veel kõvasti protestimiskogemust! Järgmine päev oli minu jaoks unelm. Tuul oli väga sarnane meie Ida tuulega, mistõttu oli mul suhteliselt selge, kuidas või mis sõita tuleb. Esimene sõit olin üleval 2, hiigelstardi teinud ESP oli ees. Bakstaagiga andsin koha, kuid taganttuulega tõusin juba 1ks. Teise krüssu tegi superhea UKR, kes sai minust mööda. Ei andnud alla ning võitsin teda veel FINISHIKRÜSSUGA!!! Teine sõit oli väga sarnane esimesele, ainukene vahe, et leidsin juba ülemisest märgist enda esimesena. Issand kui rahuldust tekitav on sellele kõigele tagasi mõelda ning seda kõike uuesti läbi elada. Müstiliselt hea tunne, soovitan soojalt pingutada eesmärkide nimel, tasub end ära!:D Taganttuules sain küll pumpamise eest ringid, kuid see mind ei heidutanud. Olin endiselt superkiire ning olin 3ndalt kohalt tagasi tõusnud esimeseks juba alumiseks märgiks. Hoidsin vahet ning lõpetasin päeva puhaste paberite, kahe 1 kohaga!!!! Läksin viimasele päevale vastu 4ndana.

Viimane päev jääb mu seda mõnusat tunnet, mis mul seda kirjutadeski tekkis varjutama terveks eluks. Olles kinni EM-i hõbedas ning seda veel viimane taganttuul, suudan mina kuidagi ümber käia ning kaotada kõik, lõpetada võistluse ikkagi 4ndana!

Hea tulemus, suurepärane tulemus, kuid lõpp oli nii nagu ta oli. Arvan, et see võis tulla sellest, et alateaduses oli midagi veel valesti, sest 3 päeva enne ei pidanud ma minemagi.

Hetkel jällegi ei jaksa rohkem, natukene raske on sellest endiselt veel rääkida.

Mina EM-il sõitu juhtimas

Järgmise korrani,
Karla