Hei!
Käisin täna oma igapäevasel kolmapäevasel jooksutreeningul ning tegin 20km, kulutasin sellega 1900kCal, mis tundub õigupärast kõik suurepärane.
Probleemseks muudab asja see, et minusuguse raamiga poisil on see maa tegelikult siiski päris raskesti läbitav, olgu 12-14km nagu ta on, aga 20km hakkab juba kangesti liigestele ning pärast tuleb päris korralikult venitusega vaeva näha, et lihased enam-vähem õhtuseks trenniks taastada.
Õnneks, väga suureks õnneks saan suurima heameelega tõdeda, et varsti saan oma jooksutrenni võtta rohkem rahuga, tehagi 12-14, võib-olla mõnikord 15km kartmata, et minu aeroobne baas kusagile mutta kinni jääb ja minu vorm madalaks jääb. Seda sellepärast, et soetasin eile endale suurepärase treeningvahendi, mis aitab mul pürgida sinna, kuhu ma jõuda soovin - tippu...ilma, et liigesed küljest ära kukuks, ilma, et oleks sellist tunnet nagu oleksin Top Gearis üks nendest vanadest autodest, mis 50km/h munakiviteel sõidab, et vaadata palju juppe külge jääb.
Ostsin Hawaii Expressi abiga, kes mulle tublisti allahindlust tegi endale maantee ratta. Hea abivahend tegemaks tublit trenni. Liigesed jäävad ka oma kohale, mitte ei leia oma kohta operatsioonilaua kõrval olevas kausis.
Ootan juba huviga Miami laagrit, kus purjetamise kõrvalt ka oma esimesed pikemad väntamised teha saan. Võib-olla, et siis muutuvad minu näitajad Veerpalu omadega sarnasemaks, 11000kCal on tema raske trenni kaloraaž. Mina tegin 2h jooksu, napilt puudu 2000ndest ning tunne on selline nagu oleks peksa saanud. Ratast saan teha kauem ja mõnusamalt. Vaatame, mis mu tagumik sellest sadulast arvab, muud küll ei karda!
Rohkem vast praegu polegi,
Off to training!
Karla
No comments:
Post a Comment