Viimsi teataja ja muid jutte

Hei!

Reedeses Viimsi Teatajas (20.11) ilmus minust artikkel. Samuti oli see vist mu esimene lehe esikaas, küll mitte põhiuudisena, vaid üleval nurgas nagu tavalistes lehtedes keegi tark ja edukas onu, kellel on alati hästi palju teistele öelda.

Seega...Kel on tahtmist lugeda minu kohta, otsige välja Viimsi Teataja ja saategi targemaks. Kõik, mis seal kirjas on, vastab ka 100% tõele. Mingit pressi moonutamist see kord ette ei tulnud.

http://www.viimsivald.ee/public/VT_20.11.09.pdf <--lehe link


Edasi, eile käisin oma selle aasta esimesel hooaja lõpetamisel. 1 käidud, 3 veel. Lähemalt - tegemist oli PIDULIKU Kalevi jahtklubi hooaja lõpetamisega. Üritus iseenesest oli kena, mustpeade majas ja kõik oli vahva. Isegi mind ja Laurit mainiti eriti tublide rahvusvaheliste tulemuste eest eraldi ära. Samuti saime kätte oma KJK embleemid, midagi, mis jagatakse kõigile kui nad täisliikmeks saavad - vanus juba seljatagant koputama hakkab. Kõik sujus libedalt kuni selleni kui kõik liikmed pidid nagu istuma laudadesse ja hakkama pidulikult õhtustama. Läks veidi aega mööda kui saabus minu, Lauri ja teiste Reinu kooli õpilaste juurde klubiülem Mairold, kes ütles ilusa tooniga, et tegelikult polnud TEID siia õhtusöögile mõeldud. Tõusime püsti, tundsime KÕIGI silmeall kõige brutaalsemat alandust, mis ma elus tundud olen ning lahkusime.
Asi pole selles, et mul poleks raha endale süüa osta. Ei, probleem oli selles, et oleks võinud seda ju enne teada ning kõik oleks ilusti laabunud. Saan aru, et polnud ruumi. Probleem oli selles, kuidas see kõik lõpuks välja kukkus

Selle kõige peale julgen öelda, et olen uhkusega Kalevi jahtklubi liige ja panen kindlasti KJK vapi endale pintsaku peale - lähen järgmine aasta ilusti lõpetamisele ja teen ilusat nägu....Kuidas Boratil see nali nüüd oligi? ahjaa, iga lause lõppu pidi kisama NOT!!!! Säh sulle kooki moosiga! NOT!! - sest kook ja moos meil siiski ju saamata jäi. Tegelikult mõtlesin pikalt, et mis ma nüüd selle asjaga ette võtan, kuid otsustasin, et olen olukorrast üle ning ei hakka oma närvirakke sinna matma, pean neid kindlasti OM-i kulda võites meeles ilusate sõnadega, count on it!

Lõpetuseks veel, et Miami planeerimine läheb nüüd juba ladusalt, olen reisikorraldaja tööd kõigi eest hästi teinud ning tundub, et võiksin sellel alal vast töötada küll. Muud nagu väga polegi, eks ma elan oma treeni palju jaksad - white trash lowlife sportlaselu edasi, pürgin tähtede poole ja pean sõpru tuttavaid alati meeles!

Peace out,
Teie White Trash