Ja siis ütle, see on elu!

Täna oli siinse Pühajärve elu esimene täispikk päev...Ja milliseks suurepäraseks päevaks see kujunes!

Hommik algas varakult kriiksuvas voodis, kuid see ei tekita minus mitte mingit negatiivset emotsiooni. Magatud saab suurepäraselt ning ongi hea, tahan varem tõusta. Seejärel läksin jõusaali oma füsioteraapia harjutusi tegema, mis oli sellises miljöös hoopis mõnusam kui kodus teleka ees.

Edasi hommikusöök ja suusatama! Suusatamine oli alguses väga küsimusmärki tekitav. Sula oli ning see tähendas, et minu suusk ei olnud eriti nõus libisema. See aga muutus Käärikule jõudes, kus oli mõnus miinuskraad ning minu suusk ei olnud enam üldse nõus seisma jääma. Sellest tingituna tegin ühe korraliku treeningu, 3h ja 41km.

Sõin järjekordselt, lebotasin ja mõnulesin niisama. Nautisin SPA elu vms. Edasi jõusaali ja ujuma. Selleks ajaks kui sealt tagasi tulin oligi õhtu käes. Liikusin uuesti sööma ja niisama õhtupoolikut veetma.

Selline näeb minu poolt vaadatuna välja suhteliselt ideaalne talvepäev. 4000kCal oli puhtalt treeningutega kaloraaž. Sellele lisandub veel tavaline kalorikulu, mis teeb päeva peale kokku kindlasti üle 5000, vaata et isegi 6000kCal. Mõnus!

Homme vaatame, mis elu toob.

Seniseks, nii nagu ütlevad kõik minu välismaa sõbrad:

Speak soon and train hard! (Varsti räägime ja tee kõvasti trenni!)
Karla

Sajas postitus!

Hei!

See on sajas postitus, lihtsalt teadmiseks.

Tegelikult pole see põhjuseks, miks ma kirjutan. Kirjutan hoopis seetõttu, et pühad on nüüdseks suhteliselt läbi. Loodan, et need kulgesid teil suurepäraselt. Mina igatahes sain mitu suurt kõhtutäit süüa ja nüüd tuleb jälle treeningkoormusi tõsta, et liigne värk kehast välja viia.

Olen nüüdseks jõudnud Pühajärvele, kus veedan oma viimased 2009 aasta päevad. 30nda detsembrini teen siin korralikult trenni ja hoidun rutiinist, et saaksin end suhteliselt maksimaalselt suurte mahtude valmis Miami ajaks. Usun, et see ei tekita probleeme.

Jõudsin siia täna kella 5 ajal, tegin kohe algatuseks treeningu tehvandi suusaradadel. Üldjoontes Piritaga võrrelda ei anna. Tõus-laskumine-tõus-tõus-laskumine-tõus, umbes sellises taktis siinne maastik kulgeb. Täna olin tegelikult ma üpris hooletu, jätsin esmakordselt detsembris tegemata oma seljaharjutused. Kuigi tegelikult arvan, et ei ole väga hullu. Pühade kiire-kiire on üle ja saab loodetavasti korralikult treenima hakata.

Juba 2 nädala pärast Miamisse!
Nautige suurepärast talve!
Karla

Füsioteraapia ja Vaal

Hei!

Täna on olnud suurepärane päev.
Ilm on jälle väga super, kuid see pole see, mille pärast mu päev kena on olnud.

Sain lõpuks seda tunda, mis tähendab kui sul on oma Füsioterapeud. Nii nagu Gerd Kanteril iga kord pärast trenni see asjapulk teda väänab.

Käisin täna rehabilitatsiooni korras, et oma seljavaludele lõpuks punkt panna Adeli keskuses, kus sain ühe väga suurepärase kogemuse võrra rikkamaks. Uusi harjutusi ja see, et keegi aitab sul pärast trenni venitada, see on midagi, millest Eesti koondise PURJETAJA tõenäoliselt unistama jääbki. Võib-olla, kui ise leiaks vahendeid, siis...

Tegelikult oli ka eile hea päev. Sain kätte oma senise suurima autasu: Viimsi valla kõrgema autasu, Viimsi vaalapoja. Kuju on suhteliselt äge isegi, Tauno Kangro meisterdatud. 2h-ne jumalateenistus seevastu oli rohkem kui küll mitmeks aastaks.

Õhtu tõi endaga kaasa aga juba esimese jõulusöögiorgia. Sõbrad, keda ma polnud kaua näinud ja superhea toit tegid kokku suurepärase õhtupooliku.

Varsti nüüd jälle trenni,
Praeguseks kõik,
Karla

Stairway To The Top

Lauri treppidel!


Hei!
Täna jõudis kätte päris talv.

Esiteks mõnusa ilma puhul, teiseks sellepärast, et ma olen seda juba oktoobrist saadik teha tahtnud ja kolmandaks seetõttu, et eile uueks nädalaks motivatsiooni taga ajades vahtisin internetis jälle sellega tõtt. Jutt käib treppidest ning harjutustest, hüpetest, jooksmistest nende peal.

Seega, lisaks tavalisele jõusaalile, ujumisele, seljaharjutustele ja teistele viguritele, mida mu päev sisaldab käisime Lauriga treppe vallutamas. Peale trenni on praegusel ajaperioodil ka muide päris üksjagu mitte ainult enese harimist, vaid suisa õppimist, sest jõulud hakkavad jõudma pärale ja kõik õppejõud on end leidmas tähtaegade tagant välja piilumas nii nagu nad seda alati teevad.

Igatahes, võtsin täna vaevaks, ajasin Lauri ka kodust välja ning sörkisime pika Hermani torni alla, Arsise kellade kooli juurde, kus ootasid meid (mu mälu ei petnud) ilusad trepid. Veidi lumised ja libedad, kuid üles minekuga polnud hetkekski probleemi, alla tulemine oli vahel libe küll. Tegime algatuseks 10x lihtsalt spurt jooksu üles soojenduseks. Selle aja peale oli selge, et see mingisugune aeroobne trenn olema ei saa. Edasi tegime veel hunniku erinevaid harjutusi, osad kiiremad, osad veidi aeglasemad ja venitavamad ning seejärel jõudsime päeva naelani: harjutus, mille nimetasin ainuõiguslikult, varsti panen TM märgi ka külge ja patendeerin ära..."Quad Killer"

Quad Killer on selline harjutus, et hüppad kükist üles hüpetega trepist üles. Kõlab kuidas ta kõlab, aga uskuge mind, tegelikult on see palju raskem kui te arvata oskate! Jõusaali kangiga kükk on selle kõrval nohu! Polnud ühtegi seeriat kui ma üles jõudes oleks tundnud mõnusat pinget jalgades, tegemist oli korraliku krambiga või vähemalt selle lähedase asjaga, nelipealihastes st.

Pärast Quad Killerit võtsime tempo veidi maha, et pulsi alla saada uuesti ja tegime veidi venitavamaid harjutusi, seejärel lõpetuseks jooksime veel erinevate sageduste ja astmevahedega üles hunniku seeriaid ja tulime tagasi minu kodu juurde jooksuga, Patkuli trepi kaudu!

See oli ka omamoodi huvitav. Arvasin "Kaalust alla" vaadates, et mis ta siis ära ei ole sealt üles joosta, kuid pärast sellist treeningut nagu me teinud olime, seisime silmitsi päris ränga katsumusega. Tuleb au anda, nende kilode juures, mis neil ümber luude-lihaste lainetavad, jooksid nad üllatavalt kiiresti isegi!

Kokku tund ja natuke peale treeningut, kalorikulu tunnis 950! Pole paha, ütleks Villu Reiljan või kes iganes seal Õlle Summeril kunagi alkomeetrisse puhus.

Eks ole näha, mis mu tip-tip-tip-tip-väiksed jalad mu treeningust homme arvavad, kuid minu arust oli igati lahe ning kes tahab mõnikord kaasa teha või lihtsalt minult küsida nende seeriate kohta, mida tegime, siis võtta julgesti ühendust!

Nautige ilma kuniks seda on,
Karla

Miks ma mida teen?

Mina tean, miks ma mida teen!

Aga sina?


Hakkasin täna veidi mõtlema, et miks on nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja seal kus pole, sinna ei tule ka?
Täpsemalt, miks on nii, et tippvormis (natuke räägin endast, kuid pigem üldiselt) olev sportlane, kes näeb ränka vaeva enda "peak"-i saavutamiseks, on kordades rohkem ohustatud saama tõsist, arengut pärssivat vigastust kui see, kes teeb asja rahulikult ja väiksema pühendmusega?
Ma ei mõtle praegu näidet, et korvpallurid saavad vigastada, või üleüldse pallimängudega tegelejad, sest neil on otsene kontakt teistega ja see mängib suurt rolli. Ma mõtlen näiteks purjetajat, näiteks mind, Karl-Martin Rammot. Miks on nii, et mina (oma arvates vähemalt) näen ränka vaeva, et saada parimasse vormi võimalust ning samas vaevab mind endiselt mingisugune vigastus, mis mulle rehabilitatsiooni näol veel tööd juurde teeb?

Seega, miks on nii, et mina ärkan 8 ja, alustan päeva 30 minutilise seljavenitamise sessiooniga, seejärel söön hommikust ja siirdun päeva esimesse trenni kui mõni ärkab ütleme 11, sööb kõhu täis, teeb oma tegevusi ja läheb alles õhtul trenni tundes, et nii käibki?

Kas teised mõtlevad ka, et "ma teen liiga vähe" või, et "alati saab rohkem ja paremini" või on asi minus?

Võib-olla jäi kõikidest neist küsimustest mingisugune negatiivne aura kusagile internetti rippuma, kuid tegelikult polnud see sugugi minu eesmärk. Naudin protsessi ja kõigile teadmiseks, just eriti seda hommikust selja harjutuste programmi! See on hetk, mil olen ainult iseendale pühendunud, ülejäänud trennides on ikka mingid segavad faktorid, tavaliselt inimesed.


In other news:
Reinu kool sai Tallinna linna parima spordikooli auhinna!
Ma pole oma novembri treeningutega saavutatuga rahul!
Mul hakkab ila tilkuma kui ma vaatan Austraalia purjetamise "Series"-e tulemusi, tahaks sõita!
Miami on ainult kuu ja kolme päeva kaugusel!

Vain Ot?

Hei!

Vainul käidud. Eile õhtul jõudsin juba koju tagasi. Pean tunnistama, et läksin sinna veidi skeptiliselt, sest olin ta Audiosid varem kuulanud ja arvasin, et mis ma sealt ikka saada võin?

Aga näed siis, osutus hoopis päris kasulikuks. Sain nii mõneski asjas endas selgusele. Tuletas samuti meelde vanu häid asju, mis võib-olla olid igapäevases töörutiinis veidi kaduma läinud ja hõljusid kusagil minu kohal nii, et ma neid ei märganud. See aga ei tähenda, et neid asju olemas polnud, vastupidi, ma lihtsalt ei vaadanud üles. Peebu seminar õpetaski mind nö üles vaatama, enda ümber vaatama ning kõik need killukesed üles leidma. Usun, et sellest oli pikas perspektiivis paljugi kasu.

Kuna mu selg on endiselt selline nagu ta on, füsioteraapiasse Adeli taastusravikliinikusse lähen aga alles 21. detsember esmakordselt, leidsin Vainu loengu ajal, just siis kui motivatsioon 100 punkti skaalal 250 oli, et nii, nüüd aitab, võtan midagi kiiresti ette. Nüüd olen juba 2 hommikut teinud 30min selja harjutusi, kuigi pean tunnistama, et need extra 30 uneminutit tunduvad kella kinni pannes päris magusad. Esialgu on aga motivatsiooni ülegi ning selle langedes loodan sel konkreetsel juhul, et siis olen juba rutiinis ja teen seda nii või naa.

Kodulehe asjus pole endiselt suutnud jõuda otsuseni, et kas jätkata siin või seal. Blogspot on kuidagi kalliks saanud pika aja järel ja ei taha nagu siit ära minna, samas seal oleks ka hea. Teen esialgu seda, mida lubasin endale, et kindlasti ei tee... Pean mõlemat paralleelselt!


Achieve!
Karla

Kuum, kuum...siiski mitte!

Hei!

Täna oli väga pingeline õppimise päev. Tegelikult ei tea ma kui võrd just õppimise vaid rohkem üle kordamise, motivatsiooni tekitamise, üleüldse saavutusteni jõudmiseks vajalike sammude üle kordamine.

Päev algas Pärnus juba 11, siis algas loeng. Lõppes ta samuti kell 11, seega ei olnud eriti lühike päev. Kokku oli vahe peal pausi 1h, seega päris intensiivne.

Esmase päeva kogemus on väga positiivne, keegi ei sunni midagi peale, ise leiad enda jaoks sobiva väljundi iga küsimuse kohta. Väga mõnus.

Päeva viis õhtusse kurikuulus sütel kõnd, mida Peep ise ka väga terve päeva hype-is. Olin juba täie keskendumise juures, et läbida rada ilma, et saaksin põletada. Tuli välja, et stardiks keskendumine on suurem töö kui lõkke peal kõndimiseks. Vähemalt 4-5 meetrise 500 kraadi juures hõõguva punaka söeriba läbimine paljajalu ei tekitanud minus õnneks mitte mingit probleemi.

Pealinna poole pilgu visates tunnustati mind täna väga auväärse, Viimsi valla aasta meessportlase tiitliga, mida Stina minu esindajana vastu võtma läks.

Motivatsioon on igatahes väga laes ning tänasest sain juba hulgi asju, mõtteid, mida kindlasti koju naastes rakendama hakkan, et end paremini tööle ärgitada.

Me, inimesed, oleme kõigeks võimelised! (päris nii me ei rääkinud, see on minu vaimusünnitus väga tõsiste mõjutustega sellegi poolest)

Karla

Uus kodu? Või siis mitte!

Hei!

Kuidagi mõnusaks on juba saanud see blogspot, kuid samas on tal puudusi nagu me kõik tõenäoliselt teame. Seetõttu katsetan praegu uut varianti:
http://kmrammo.edicypages.com

Sellegi poolest on mul tunne, et jään püsima siia, sest seal tuleb minu jutuni jõudmiseks klikata blogi peale jne jne. Siin on kõik kohe kõigile näha, mõnus, kerge!

Ootan Teie, lugejate arvamusi, et kumb variant parem on.

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. November on jooksnud läbi meie elude nii, et paljud pole seda kindlasti tähelegi pannud. Mina näiteks avastasin, et kuu läks nii kiiresti, et nagu ei jõudnudki midagi eriti korda saata. Treeningutakti sai paika nii, et terve orkester suudab nüüd mängida ilma, et keegi kusagil valesti laulaks, pilli mängiks, ehk siis, keha on töövalmis ja ootab, et teda arendataks, võib-olla veidi isegi piinataks.
Midagi tegelikult siiski korda saatsin. Miamiga on nüüd kõik klaar, (enam vähem), konteiner pakitud ja teel juba sooja ja minus ila tilkuma panevat refleksi tekitava koha poole, Miami!

Homme liigun Pärnusse, et kuulata, mis Eesti jutu järgi parimal koolitajal, Peep Vainul minule, ja tõenäoliselt väga paljudele teistele inimestele öelda on. Saavutama õppimine, nii on koolituse nimi.
Samuti leiab homme aset Viimsi valla sportlaste hooaja lõpetamine, kuhu mind esindama olen saatnud Stina.


Homme juba endiselt SIIA kerge ülevaade Vainust, Pärnust, ja kui Stina mulle räägib, siis ka Viimsi valla üritusest.