Miks ma mida teen?

Mina tean, miks ma mida teen!

Aga sina?


Hakkasin täna veidi mõtlema, et miks on nii, et seal kus on, sinna tuleb juurde ja seal kus pole, sinna ei tule ka?
Täpsemalt, miks on nii, et tippvormis (natuke räägin endast, kuid pigem üldiselt) olev sportlane, kes näeb ränka vaeva enda "peak"-i saavutamiseks, on kordades rohkem ohustatud saama tõsist, arengut pärssivat vigastust kui see, kes teeb asja rahulikult ja väiksema pühendmusega?
Ma ei mõtle praegu näidet, et korvpallurid saavad vigastada, või üleüldse pallimängudega tegelejad, sest neil on otsene kontakt teistega ja see mängib suurt rolli. Ma mõtlen näiteks purjetajat, näiteks mind, Karl-Martin Rammot. Miks on nii, et mina (oma arvates vähemalt) näen ränka vaeva, et saada parimasse vormi võimalust ning samas vaevab mind endiselt mingisugune vigastus, mis mulle rehabilitatsiooni näol veel tööd juurde teeb?

Seega, miks on nii, et mina ärkan 8 ja, alustan päeva 30 minutilise seljavenitamise sessiooniga, seejärel söön hommikust ja siirdun päeva esimesse trenni kui mõni ärkab ütleme 11, sööb kõhu täis, teeb oma tegevusi ja läheb alles õhtul trenni tundes, et nii käibki?

Kas teised mõtlevad ka, et "ma teen liiga vähe" või, et "alati saab rohkem ja paremini" või on asi minus?

Võib-olla jäi kõikidest neist küsimustest mingisugune negatiivne aura kusagile internetti rippuma, kuid tegelikult polnud see sugugi minu eesmärk. Naudin protsessi ja kõigile teadmiseks, just eriti seda hommikust selja harjutuste programmi! See on hetk, mil olen ainult iseendale pühendunud, ülejäänud trennides on ikka mingid segavad faktorid, tavaliselt inimesed.


In other news:
Reinu kool sai Tallinna linna parima spordikooli auhinna!
Ma pole oma novembri treeningutega saavutatuga rahul!
Mul hakkab ila tilkuma kui ma vaatan Austraalia purjetamise "Series"-e tulemusi, tahaks sõita!
Miami on ainult kuu ja kolme päeva kaugusel!