Tagasi juurte-uute juurde!

Moikka!

Nagu ikka, üritasin mingisuguse mõtte sellele pealkirjale anda.

Alustan sellest, et räägin nendest "uutest": Võib-olla te juba märkasite mu lehele tulles, et midagi on teisiti, kuid isegi kui mitte, siis pole lugu. Viin teid kohe teemaga kurssi. Nimelt, edasi on arenenud blogspot ja edasi olen arenenud ka mina. Minu suureks õnneks ei pea mul enam hetkeksi tekkima ebavajalikku tahet arendada mingisugust uut kodulehte, sest blogspot on jõudnud oma asjadega (kindlasti juba mõnda aega tagasi, kuid mina avastasin seda nüüd, sügaval talvel, kus mul muid asju ka aega ajada on peale purjetamise) nii kaugele, et saab lisada erinevaid eraldi seisvaid lehti. Minu jaoks on see suurepärane uudis! See tähendab, et blogi postituste üleval ning ilusa, Miami pildi all ilutsevad esialgu neli uut lehte: veidike juttu minust endast, mu tulemustest, mõningad pildid, mida sinna kindlasti juurde ja juurde hakkab tekkima hetkest, mil ma oma põhitegevuse purjetamise juurde naasen. Neljandaks ja vaata, et ilmselt kõige tähtsamaks leheks on aga minu toetajatele suunatu. Nüüdsest saan ilma muredeta riputada üles kõik mind abistavad organid ja neile sellega veel kord erilist tänu osutada selle eest, et nad mind ikka aitavad! Suur tänu teile!

Samuti vahetasin välja oma profile pildi, millele oli juba peaaegu auk sisse kulunud. Liiga kauaks oli too sinna jäänud. Probleemiks aga osutus see, et kõikvõimast kella, mis ennist mu blogis ilusti tiksus, mina enam ei oska leida ning seetõttu vähemalt hetkel midagi enam mu lehel ei tiksu. No tegelikult on see väga pessimistlik arvamus, sest teie, minu kallid lugejad ikka ju tiksute, loete mu suurepärast kirjandust over and over again, kas pole? Okei, nali naljaks...

Lähen hoopis tähtsama asja juurde. Ega ma tegelikult ei veeda oma päevi blogspotis IT-arendusega tegeledes. Selle töö jätan ma hoopis Patricku hooleks, kes meie raha ilma muredeta homme öösel eurodeks muudab. Mina aga olen sõjaväest vabanemise järgselt juba mõnda aega nüüd tegelenud tubli treenimisega ning pean ütlema, et olen oma igapäevaellu uuesti hästi sisse elanud. Algul ei saa käima, pärast ei saa seisma. Nii ta minuga kipub olema. Suusakilomeetreid juba on. Jõusaalis tõstetud kilosid samuti. Nüüd jääb ainult üle oodata ära saabuv aasta, mis loodetavasti teile kõigile (minule ka!) väga edukaks osutub! Juba kahe nädala pärast täna leian end USA-st, Miamist, kus hakkame kõvasti merd traalima!

Ilusat vana lõppu!

Karla

Side Lõpp!

...Tegevuse algus!

Sidelõpp, ehk siis lõpp minu veedetud ajale sidepataljonis. Läbi on saanud kaitseväeteenistus!

Lõpetasin SBK kuldmärgi ja "ergutusega", st. et sain eeskujuliku teenistuse eest sidepataljoni t-särgi! JEEII!!!

Üldkokkuvõttes ütleks, et minu jaoks maha visatud 3 kuud, kuid tavalisele Eesti vabariigi itihundist noorele on see katsumus täitsa vajalik.

Millest selline arvamus? Võtame kas või lõpurännaku. Läbisime paksus lumes ligi 37km, selleks kulus 17h ja minul 9200kCal. Olgugi, et minul ei olnud hetkekski tõsiselt raske, oli järgmine hommik suhteliselt vaevaline ning peab tunnistama, et eks ta katsumus siiski oli. Kõrvalt jälgijana nägin, et eks ta oli vägagi raske nii mõnelegi sportlasele ka! Seega, minu arust alustades sellest rännakust, on see täitsa vajalik. Viib noored piirideni ning sellest üle, toob välja huvitavaid omadusi kõigis ning näitab ära isiksuse, iseloomu ning tahtejõu. Eks iga võitleja peab nendest asjadest end analüüsides tegema omad järeldused.

Nüüd aga tähtsama osa juurde. Lõpuks on aeg käes, kus saan hakata täies mahus tegelema sellega, mida ma enda tööks pean! Purjetamine st.

Olgu, päris purjespordiga tegelema hakkan ma alles jaanuaris, kuid kiire füüsiline ettevalmistav periood ei tule mulle sugugi kahjuks praegu. Tõenäoliselt jääb see füüsiline edasi areng, mida suve lõpul talvest võtta lootsin veidi hiljaks, kuid hetkel olen veel igati enesekindel, et tulemata too ei jää.

Mida teile veel rääkida? Olen siin eelnevates postitustes igasugu asju vihjanud. Olgugi, et ise viibisin sõjaväes, liikus minu programm suure sammu edasi. Nüüdsest on minu ja mu treeneri, Reinu käsutuses tuttuus coachboat VSR, mis saab kindlasti suureks abiks olema. Kaob igasugune lisapinge, et kust rentida kaatrit, kellelt seda laenata jne jne. Nüüd on enda oma olemas, panen selle käruga taha ning minek! Samuti ei ole minust enam liigipuhast ROPK esindajat. Nüüdsest hakkab minu klubitähise taga ilutsema TYK/ROPK.

Samuti on paljud erinevad firmad minu arengule jätkuvalt õla alla pannud ning neid on ka juurde tekkinud. Nendest ja neile tänu osutamisest teen tulevikus kindlasti ka eraldi sissekande, kuid ära võiks märkida näiteks selle, et minusse usku näitab ka üle maailma tuntud ülipopp päikseprilli firmi Rudy Project, kellega samuti koostööd alustan.

Hetkel kiirustan oma esimesse trenni tsiviilisikuna,

Enam ei ole RMS, vaid lihtsalt...

KARLA

Suprise, Suprise!

Hei!

Nüüd on siis aasta Officially over. Seda seepärast, et eile leidis aset iga-aastane EJL hooaja lõpu üritus. Üritus oli omamoodi imelik põhjusel, et tavapärasest, juba koduseks muutunud Bonnie & Clyde-ist oli meid meist mitte sõltuvatel põhjustel pekstud hoopis klubisse Amigo, mis minule väga ei istunud. Asi võis muidugi olla mingil määral ka selles, et olin tulnud otse 5 päevasest sõjaväe metselaagrist, kus oli sõdurikeeli "meeldivalt jahe" ning und sai "piisavalt".

Igatahes, positiivsel toonil jääb eilne õhtu meelde igal juhul. Seda mitte sellepärast, et RMS Rammo linnaloale lasti (seda ka), kuid pigem sellel lihtsal põhjusel, et Laser Standard olümpiaklassis oli mul esmakordne võimalus seista laval Eesti Karikasarja üldvõitjana. Seda ülekaalukalt, võitnuna kõik regatid. Tunne oli võimas! Valetan, eile olin nii väsinud, et ainuke tunne, mis valdas, oli see, et erinevalt metsalaagrist tundsin enda varbaid. Suurepärane!

Ei, aga tegelikult tagantjärele mõeldes on tõesti suhteliselt märkimisväärne, et võitsin siiski kõik võistlused. Endale küll meeldib. Seda enam, et ei pannud neile regattidele sel aastal pea mitte mingit rõhku.

Õhtu muutis minu jaoks veelgi meeldejäävamaks asjaolu, et jahtklubide vahelise hääletuse tulemusena sai minust 2010 Aasta Üllataja. Ennast ma küll nii väga ei üllatanud, kuid eks see MM-i esimene päev oli ausalt öeldes ka mulle veidi ikka üllatus. Teistele seda enam, sellest ka see auhind.

Võite ju mõelda, et olen rahulikult kaitseväes ja teenin aega, mis ma muud ikka teen. Vale puha! RMS Rammo, tsiviilkeeli Karl-Martin Rammo ei puhka hooaja planeerimise koha pealt hetkegi ning vaevalt 13-14 tundi pärast eelmise hooaja lõppu oli konteiner pakitud ning valmis minema uhkelt vastu järgmisele hooajale, juba vaata, et traditsiooniliselt, MIAMIS!

Üleüldises plaanis toob eelseisev hooaeg päris mitu muudatust, kuid sellest teen mingil ajahetkel tulevikus pikema sissekande.

Olge tublid,

RMS Rammo

Rühm, Valvel!

Hei!!

No nüüd on küll pikk paus sisse tulnud, kuid nagu te kindlasti juba teate, siis sel korral on mul ka põhjus veidi tõsisem kui varasemast.

Nimelt nüüdseks on läbi saanud umbes täpselt pool minu ajateenistusest Staabi- ja sidepataljoni II rühmas reamehena ning tunnen, et on õige aeg teile veidi kirjutada. Seda enam, et nüüd on selja taga ka esimene reaalne laskmiskogemus.

Kaitsevägi jõudis minuni kuidagi väga ootamatult. Tavaliselt on ikka nii, et sõbrad on rääkinud, soovitanud jne jne. Mul puudus igasugune arvamus ja eelnevate sõdurite kogemuse jutustus. Seetõttu olin suhteliselt üllatunud igasugu erinevatel põhjustel umbes nii esimene nädal. Seejärel hakkas asi sujuma, sain end joonele ning isegi võimaldati meil trenni teha. See privileeg on säilinud tänaseni ning olen selle eest tänulik.

Selle aja jooksul, mis ma teeninud olen, oleme jõudnud käia ka ühes metsalaagris, mis oli suhteliselt kurnav. Seda mitte füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Samuti nappis kõvasti unetunde, toit andis soovida jne. Pataljonis seevastu saab SÜÜA suurepäraselt, toitumisest on muidugi endiselt asi väga kaugel, kuid see on minu arvates viimane asi, mille kallal norida.

Üldiselt arvan, et asjad on suhteliselt paika loksunud ning minu teine pool ajateenistusest läheb tunduvalt libedamalt ning pärast oma isamaalise kohustuse täitmist saan 100% keskenduda juba enda põhitööle - purjetamisele.

Purjetamisest rääkides, siis läheb järgmise aasta planeerimine suhteliselt hästi. Olen suutnud igasuguseid selle alaseid kohustusi erinevate üliabivalmite inimeste vahel ära jaotada ning usun, et sõjaväes teenimise tõttu ükski laager ega võistlus käimata ei jää. See, kuidas mu vorm selleks ajaks välja näeb, seda näeme aga siis.

Seniks nägemiseni

RMS Rammo

Thats a Wrap!

Ma olen nüüd paar päeva mõelnud, et millest siia kirjutada.

Hooaeg sai pühapäeval lõppenud Eesti KV III-nda ja viimase etapiga läbi. Tuleb enesele au anda, et suutsin ka sellel võistlusel oluliselt puhanumate vastaste ees võidu võtta. Seega, tegin midagi, mis ma veel Laser Standardi peal teinud ei olnud: võitsin kõik Eestis peetud regatid, samuti võitsin esmakordselt Eesti Karika!! Karikasarja lõpupidu toimub 26.novembril, hetkel veel teadmata kohas. Loodan, et selleks ajaks olen ma piisavalt kaua juba sõdurielu vilju maitsnud ning mind sinna üritusele ikka lubatakse ja linnaloa ma saan, sest oleks veidi nõme seda vastu võtmata jätta.

Pean tunnistama, et olgugi, et on olnud väga pikk ja ilmselt pingelisem hooaeg kui kunagi varem, olen ma ääretult nördinud, et ta läbi sai. Sõidaks meeleldi veel mõningad võistlused ning arendaks endal neil külgi, mis arengu järgi karjuvad. Samas pole ka väga hullu, sest järgmise hooaja ettevalmistustsükli alguseks tuleb kenasti välja puhata, sest ees seisev hooaeg on juba hoopis teiste meeste killast! Ees seisab OM-i valik, teistest regattidest rääkimata.

Rohkem ma nagu esialgu ei soovigi siia kirjutada, üritan kuidagi puhkerežiimile saada, kuigi ausalt ka see on keerukam kui te arvate! Tühi tunne on, ei oska midagi peale hakata.

Hoidke tuule eest!

Karla

Kirves näkku!

Hei!

Võistlusturnee on päris pikale veninud.

Sellest sain kinnitust eile kui Tallinnas kodustes tingimustes uuesti tavapärast ja rutiinset treeningut alustasin. Esimese asjana ei meenunud mulle enam mõningad detailid, kuidas treeningu lõppedes asjad paadis asetan, et neid järgmisel päeval võimalikult kerge võtta oleks. Selle suutsin endale lõpuks meelde tuletada, kuid see pani mind mõtlema: millal ma viimati Tallinnas trenni tegin?

Kiire pilk treeningpäevikusse ning saangi teada, et tegemist oli 26nda juuliga. Päris pikk aeg. Võistlusreisid, ettevalmistused ja kõik sellega seonduv võtab oma aja. Tundub, et see-eest sai kõik õigesti planeeritud ning MM läks asja ette.

Pean nentima, et Tallinnas trenni teha hea väljakutse. Täna tutvusin kuidagi taas nende nö imeliste tingimustega. Üks kuni mitu meetrit sekundis, vahelduv. Tuul oli 5-14m/s ja keerutas kusagil 50 kraadi. Väga meeldiv. Olgu, see selleks, kuid linna pealt puhuva tuulega tekkiv kirve laine on kõige õudsem asi, mida mina maailmas näinud olen. Loomulikult, sellega harjub, kuid issand halasti kui ärritav see tänasel päeval oli. Olen ennegi öelnud, kuid nagu peksaks peaga vastu kiviseina! Mis muud kui üritan selle koduse eluga uuesti harjuda, järgmise nädala lõpus on viimane Eesti KV etapp, üritan hooajale kena punkti panna.

Laters,

Karla

Recharge. Reboot. Refocus.

Need 3 sõna iseloomustavad mu eelmist nädalat.

Tänase seisuga on 6 päeva möödas viimasest sõidust MM-il ning olen kodumaal end juba kenasti sisse seadnud. Kui MM-ini oli kogu aur suunatud sellele, et teha seal võimalikult hea tulemus ning saada hooajal ka üks korralik resultaat maha, mis ma arvan, et ka õnnestus, siis nüüd on täpselt õige hetk hakata mõtlema edasi. Pärast ääretult väsitavat nädalat MM-il olin täiesti tühi ning vajasin kõvasti aega taastumiseks. Olen selle aja nüüd võtnud, veetnud aega sõpradega, mänginud rohkem kui tavaliselt golfi, teinud 100% relaxi pööramata tähelepanu sellele, mida või millal endale suust sisse ajan. Täielik puhkuse nädal.

See on mõjunud üliturgutavalt. Olen täis motivatsiooni. Osaliselt kindlasti tänu MM-il nähtud arengule, mis mõjub suurepäraselt. Näen, et on kindlasti veel pikk tee minna, kuid samas olen siiski juba peaaegu seal, kus tahan lähiaastate vältel olla. Paar päevakest on mul veel aega puhata ning siis hakkan täismahuga edasi treenima, et laduda järgmiseks hooajaks sügisene põhi alla, kasutada võimalust kuni veel soojasid ilmasid jagub.

Tallinnas tuleb veel septembri lõpul üks Eesti KV etapp ka, mis on mõnusaks võimaluseks end viimast korda hooajal kokku võtta, fokusseerida ning anda endast kogu kaadervärk, mis välja panna on.

Ilusat sügist,

Karla

Pakkisime kokku ja tegime lipsu peale

34. koht selle aasta MMil. 5 kohta parem eelmisest aastast. Riikidest olin 17, eelmine aasta 20. Selle üle olen väga uhke.

Muidu oli ääretult, ääretult raske nädal. Seda nii füüsilist kui vaimselt. Esimesest päevast saadik olin märgatava pinge all, mille olin endale ise seadnud. Eesmärk sõita eelmise aasta tulemus üle oli enese piinamist väärt. Usun, et lisa eesmärgist, 30 sisse saamisest ei jäänud palju puudu ning sellise regati puhul ei nuta ma seda eriti taga.

Kuna oli viimane päev, mis mul läks täiesti keskelt läbi, siis sellel ma eriti peatuda ei kavatse. Võtan hoopis üldisemalt kogu asja kokku.

Kui tavaliselt tunnen mingil määral alati süümepiinu, oleks ma seal sinna jäänud või seal oleks nii olnud, siis poleks ma selles sõidus nii taga olnud. Oleks ja poleks see regatt minu sõbrad ei ole. Tunnen, et jätsin endast 100% kõik rajale, sest viimases sõidus olin väga lähendal sellele, et kõik üles tuleb, pingutus missugune. Samuti, sõitsin kõik sõidud tõusvas joones, seega pole midagi kusagil norida, et näed, oleksin ma seal püsinud, oleks kokkuvõttes parem positsioon. Täpselt see 34 nagu ma olen, täpselt see 34 olema pidigi. Loomulikult oleksin saanud mõne sõidu sõita paremini ja endaga lõpuni rahul ma pole nagu ikka, kuid arvan, et rakendasin oma oskusi sel võistlusel hästi ning vormi ajastus jooksis ka õigesti.

Kuna mul interneti ajalimiidiga ruutor lõpetab tänaseks töö 3 min pärast, siis tõmban praeguseks kiiresti otsad kokku:

Lõpetuseks saime veel pärast rasket päeva puujalgadel seistes pakkida, mis ei olnud maailma kõige mõnusam tegevus.

Homme alustan pikka koduteed, saabun koju 8ndal.

Ilmselt räägin MM-ist mingi hetk veel, kuid praegu aeg pressib takka...

Olge tublid ja aitäh, et mind toetasite, pushisite ja kaasa elasite!

Karla

1 päev veel!!!

Täna oli siis eelviimane, 6s võistluspäev.

Pean tunnistama, et hakkab füüsilise poole pealt oma tööd tegema see pikk nädal. Siiani olen 6 päevaga veetnud merel 38h. Kuigi, kõigil teistel hakkab ka väsimus tekkima, näen seda ise kõrvalt, mehed pole enam nii teravad, ei tule enam nii vara merele jne. Täna olin suisa mingi 15min varem stardipaigas kui teine paat, kes sinna jõudis.

Üritasin koheselt rohkem aktiivsust üles näidata, et ei tekiks sellist maha magamise hetke nagu eile. See mul ka õnnestus. Sain suhteliselt hea stardi, Karpakika paremalt. Olin kiire, püsisin Bullotiga koos, kuid tegin paar faasiviga, tema ka, ning olimegi üleval märgis pundi taga otsas ning sealt ma enam välja rabeleda ei suutnud. See sõit 40. All olin veel eelviimane, kuid lõpuga suutsin natukene tõuta.

Teine sõit sain veel parema Karpakika, kuid tegin umbes sarnase taktikalise vea kui eelmine sõit. Üritasin seda vältida, kuid korra andis vasakult tõstva ning ma ei jõudnud vasakut serva ära lõigata. Üleval olin pundis, kusagil 35-40. Alla märki jõudsin 30, teise krüssuga lugesin faase suurepäraselt ning tõusin teist kordselt üles mingi 15ndaks. Taganttuulega langesin paar kohta, Bullot ja mõni veel teisest klassist kiirusega onu sai mööda, finishis 19.

Kokku säilitasin oma 34nda positsiooni, selle üle olen õnnelik. Homme lähen panen endast viimase, mis mu sees on, välja ning loodan, et sellest piisab, et mind ränkingus veidi buustida.

Karla

Esimesed kulla sõidud maas

Nii,

ei hakka pikalt jahuma, asun kohe asja kallale.

Täna oli mõnus purjetuul. Puhus kusagil 7-8m/s ja oli isegi täitsa laine ja puha.

Esimene sõit saime starte harjutada, oli mitu valestarti ja 9 matsi said musta lipu, mis tähendas, et selles sõidus nad kaasa teha ei saanud. See tähendas, et minu halvim koht selles sõidus sai vastavalt olla 44, juhuslikult minu overall positsioon. See selleks..

Olin kuidagi ebatavaliselt võistlusmomendist väljas või ma ei oskagi öelda, milles asi oli. Kuidagi tuim ja mitte nii särtsakas kui mulle end tunda meeldib. Sellest kajastus ka minu edasine sõit, sest üleval märgis olin tagant 3s, bakstaagi märgis viimane, all eelviimane, finishis tagant 4s. Võitlesin lõpuni ja sain veel viimase finishikrüssuga neist kahest mööda, kuid kuidagi uimane oli see värk ja mitte ükski asi ei jooksnud nii kokku nagu oleks pidanud või ma seda soovinud oleks.

Teiseks sõiduks üritasin end rohkem käima saada, mis mul ka õnnestus. Sain sel regatil tervelt 3nda esimese rea stardi (ärge väga kõvasti naerge) ning panin õigele poole ajama koheselt. Sõitsin enda reitingute järgi ilmselt kõige targemini selle võistluse sõitude lõikes. Võib-olla esimene, kolmanda kohaga lõppenud sõit oli sama nutikas ja uhke. Sõit, mille ma võitsin oli nii hea stardiga, et võimaldas mul veidi konservatiivsemat sõitu nautides ette purjetada. Igatahes, tagasi tänase juurde... Sõitsin väga targalt, võtsin ühe tõusva faasi parema poole suunas ning seejärel lõikasin esimese vastu pööramisega kohe kogu grupi, kes olid vasakul ära. Võib öelda, et oli riskiga mõttelend, sest hoovus pidi nagu teisi soosima, kuid minu õnneks oli täna hoovus siiani nõrgim ning nii suurt efekti ei omanud. Seega, üles jõudsin suurepäraselt, 4ndana. Bakstaagis olen arenenud küll, kuid kuldgrupi ees otsaga võrreldes on endiselt mugavalt arenguruumi. See tähendas, et bakstaagi märgiks olin väga tihedas rebimises kukkunud kusagil 11-13ndaks. Taganttuules toetusin oma kallile sõbrale - küljehoovusele. Sõitsin õigesti, kiiresti sellele veel lisaks. Alla jõudsin juba tagasi 6-7ndana ning teise krüssu üle olen eriti uhke. Tegin oma elu parima teise krüssu. Ei tea, kas asi nii hull on, kuid päris targalt sõidetud, mitte mingisse nurka uhamine, vaid tuule järgi suhteliselt keskelt ja gruppi domineerides. Üles jõudsin väga napilt uuesti 4ndana, 5 ja 6 kohe sabas, punt kukil, kuid väikese vahega, ruumi hingata. Taganttuules olin endas kindel ja paugutasin alla märki korraliku vahe sisse, endiselt 4. Püüdsin 3nda kinni, kuid "played it safe" ja ei läinud riski võtma ega temast mööda saamist üritama. Oleks võinud valusamalt kätte maksta kui see ühe koha võit seda väärt oleks olnud. Seega, tänase teise sõidu kuldgrupi 4s koht on huippu. Tunnen end ees otsas ülimugavalt ning suudan seal niivõrd kui võrd püsida (kuradi outerloop, punt on nii koos seal bakstaagis!!).

Homme lähen jälle üritama, tänase viimase sõiduga sain vajaliku psühholoogilise buusti, mida mul järgnevaks kaheks viimaseks väga raskeks päevaks meeletult vaja oli.

Ilmad on meil erinevalt teie ilmadest siin endiselt soojad, päikeselised, mõnus! Võtan suvest viimast ning seejärel tulen koju külmetama.

Olge mõnnad!

Karla

Keskmine päev

Näitan pealkirjaga küpsust. Eelmine aasta karjusin blogi vahendusel täiest kõrist, et sain kuld gruppi.

Tegelikult pole midagi muutunud. Sain kuld gruppi!!!! Ainuke vahe on selles, et hindan selle aasta kulda saamis palju kõvemaks kui eelmist. Seda vaid ühel põhjusel: sõite oli rohkem ja asjad loksusid rohkem paika. Eelmine aasta oli vaid 5 eelsõitu, see kord aga 8. Samuti, see kord sain veidi kindlamalt kulda kui eelmisel korral. Selle kõige üle on mul ääretult hea meel.

Aga, tänasest:

Nagu pealkiri väidab, oli täna igate pidi keskmine päev. Seda igas mõttes. 3 päeva oli enne tänast võisteldud, 3 päeva pärast tänast veel - täiesti keskmine. Samuti olid tänased tulemused minu poolt väärt keskmiseks liigitamist. Finishis vähemalt. Kui võtta ülemiste märkide kohad, siis võib vast mõelda, et on vast ikka lollakas küll, sest need olid mul vastavalt mingi 44 ja 39 vms. Finishisse jõudsin 25 ja 18, mis teeb mu tuju väga heaks. Olen kõik sõidud suutnud tõusvas joones sõita. Midagi, mis ma eelmine aasta ei suutnud. Veidi imelik on, aga pean tunnistama, et sealt tagant ette sõitmine on omamoodi äge. Loomulikult on seal taga väga rõve ja väga närve sööv, leksikon on kogu aeg käigus, kuid see kui sa jõuad finishisse 18 teades, et olid kusagil 40, see on kõike seda väärt.

Homme siis algavad kulla sõidud. See tähendab, et tänasega sain lahti päris suurest lisapingest. Tunnistan ausalt üles. Päris ebameeldiv oleks olnud kohtadega 3 ja 1 jääda tugevaimast laevastikust välja. Samuti oleks olnud päris halb kui ma oleks oma eelmise aasta kohale nõnda alla jäänud. Sellest koormast enda seljas olen nüüd vaba ja enam ei kibelegi selle Lay-day järgi, mis juunioritel täna oli, et närve rahustada. Tegelikult, puhtalt selle pinge pärast mu õde spordiga ei tegelegi, väidab, et see on nõme, see pinge. Tegelt on see omamoodi vägev, kuid god damn it kui väsitav!

Uus päev toob loodetavasti mulle nii öelda uuesti alustamise võimaluse, sest kõik algab minu mätta otsast vaadates nullist. Seda, kuidas eelmine kord nullist alustamine välja nägi, näitavad 2 esimest sõitu. Loota, et suudan kullas sellist edu korrata...loota võib. Kõva sõitu lähen tegema ja endast pingevabalt parimat välja panema ilma, et peaksin muretsema, et kui välja ei tule, kukun kusagile sügavustesse.

Lähen nüüd lõõgastun,

Karla

Kolmas päev

Tänane päev oli minu jaoks so and so...

Heaks alguseks päevale oli see, et koheselt saime merele, oli tuult. Üllatav oli veel see, et tuult oli veel mõnusalt palju, pagidega 7,5m/s vms.

See oli väga mõnus. Merel oli super olla ja tahtsin juba kiiremas korras sõita!

Tänast päeva võib iseloomustada vast nii, et oli kõige vähem vaja 3 päeva võrdluses jälgida shifte. Eks ta ole vast loogiline ka kui tuult nii palju rohkem kui eelnevatel päevadel oli. Seega, väga mõjuvad faktorid olid: Start! Kiirus! Hoovus! 2 viimast on mul suhteliselt paigas. Kuna kahe sõidu vahele jäi täna napid 5 min, siis ei suutnud korralikult uueks sõiduks endale hoovust selgeks teha. Ja mina veel olin esimeses sõidus ees otsas! Tagumistel jäi kohe eriti vähe aega! Esimene neist kolmest faktorist, start, oli mul täna aga üks selle aasta halvemaid, päevade võrdluses.

Esimeses sõidus sain minema teisest reast, küll õigele poole. Sõitsin mõnda aega natukene alla, et vabasse tuulde jõuda, kuid seejärel sain sõita sinna, kuhu hing ihaldas ning üles märki jõudsingi juba kusagil top 10. Taganttuulega tõusin 7-9, võtsin 2 vennaga samal ajal erinevaid märke. Teise krüssuga jäin veidi vaiksemasse tuulde kui osa matse, üleval olin 8, finishis aga ühe koha taga pool, 9. See oli väga hea algus päevale. Olin pärast 5 sõitu 24, mis on normaalne.

Teine sõit oli plaan oma starti upgrade-ida, muidu oli plaan üpriski sama. See oli aga vale, sest hoovus oli kõvasti suunda muutnud ning plaan oli suhteliselt saast. Sellele lisaks selle upgrade-iga ma hakkama ei saanud ning leidsin end 5 sek enne starti vasakpoolse kaatri tagant halssides, et uuesti vasakuga liinile sõita. Leidsin lõpuks koha ning kütsin vasakusse nurka, kuid see oli halb lahendus. Leidsin end üleval eelviimaselt kohalt, kust 36ndaks jõudmiseks pidin tegema kõvasti rohkem tööd kui see 36s koht väärt.

Seega, kokkuvõtlikult väga keskpärane päev. 9s koht tegi heameelt, teisegi sinna oleksin sõitnud, leiaks end praegu kusagil 20 piirimail, mis tekitaks mulle head kindlust. Seevastu olen praegu kokku 36 ja pean homme kõvasti pingutama, et homsete tulemuste põhjal end uuesti eest poolt leida, sest olgu, esimese päeva 2 positsioon oli huipu, normaalne, et sealt langen, kuid nüüd hakkab asi juba mädaks minema. Gotta step up my game! Fast!

Peace out,

Haylingi saare uudised,

Karla

Loll pea - ihu nuhtlus

Mannetu värk.

Oli väga raske päev.

Algul ootasime kaldal tuult, umbes 12 ajal saime lõpuks merele. Tundus, et tuleb ilus päev, kuid võta näpust. Loksuva lainega meretuul ei sobinud mulle täna mitte üks raas. Kõige tagatipuks ta veel loomulikult keerutas ka ligi 30 kraadi sujuvalt, mis tegi asja veel keerulisemaks.

Tagant järele mõeldes ega midagi imetabast ei olnudki. Ma ei oleks nõus väitega kui keegi lausuks, et sa polekski saand ees sõita. Tegelikult ei olnud nii raske ühti, kuid lihtsalt oli ääretult keeruline, vaata, et võimatu jõuda kuhugile selliste startidega nagu mina täna suutsin korraldada.

Esimese sõidu stardis jäin lootusetult hiljaks ja vajusin koheselt teise ritta, kust vabasse tuule jõudmiseks sellise vaikse sobla-joblaga nagu täna pidi tonnide viisi vaeva nägema. Tundsin end siiski üpris enesekindlalt ja sõitsin üles märki end mingi 30ndates kohale. Allatuultes olin täna kiire, kuid pundi keskmine/taga on nii võrd palju inimesi, kes väljanägemise järgi ei saa üldse midagi aru, miks nad mida teevad. Seetõttu segavad nad kõvasti oma plaanide ellu viimist ning seetõttu on esimestele järgi jõudmine topelt keeruline. Ega see polegi mingi uudis, et ees on kergem sõita.

Teised krüssud olid tänase päeva komistuskivi. Mõlemas sõidus olin enam-vähem, et välja sõitnud juba, kuid teisele ringile minnes oli punt nii sujuvalt juba laiali vajunud, et pidi puhtalt tuule järgi purjetama, kuid õigesse kohta oli segavate eessõitjate tõttu tihti keeruline saada.

Õnneks on mul siiski veel nii palju kiirust, et teise krüssu ämbrid suutsin finišisse jõudes enam-vähem, et korvata, jõudes sinna vastavalt 29 ja 27. Viimane raks ülevalt alla, bakstaak ja finishikrüss võitsin mõlemas sõidus arvatavasti mingi 10-13 kohta.

Mida arvata? Nii nagu ma eile Reinule ütlesin: "Õpeta mind stabiilselt hästi startima ja ma tulen Maailmameistriks", nii ma arvan, et umbes ka on. Ma ei ole loll, kuid võib-olla, et riskin stardi liialt vähe ning seetõttu jään tihti ka kuhugi maa ja taeva vahele.

Üldkokkuvõttes, ärge saage valesti aru, mu tuju pole tegelikult sugugi langenud, mu meelest oli vaid aja küsimus, millal mind maa peale tagasi tuuakse. Eilne päev näitas, et minus on potensiaali täie raha eest, kuid arvata, et ma olen võimeline võitma MM-i sel aastal on isegi kõige optimistlikumate jaoks veidi kõrge lagi. Olen siiski 21 ja Goodison on 34. Uuesti, ärge saage valesti aru, täna teen ma omad järeldused ja homme lähen üritama end teist korda ületada ning seejärel vaatame edasi, mis saab.

Lõpetuseks: ei tea, kas tegu on pädevuse puudumise või lihtsalt kõige paremat tahtmisega, kuid õhtulehe suur pealkiri "kas tuleb medal?" oli küll veidi üle pakutud. Suured tänud kellele iganes, kes selle artikli koostas, mul on siiralt hea meel, et keegi minusse nii tõsiselt usub. Medal tuleb, skaudi ausõna!...Aga tõenäoliselt mitte see aasta. Oleme realistid!

Kokku olen praegu 29,

Homme uus ja uhkem päev,

Karla

...Pays Off!!!

Mis pealkiri tähendab?

Otsi üles 9nda jaanuari postitus, vaata pealkirja ning saad aru!

Igatahes...

Täna oli mu elu parim päev purjetamise koha pealt vähemalt.

MM-il peeti esimesed 2 sõitu. Minu kohad olid vastavalt 3 ja 1, kokkuvõttes jagan praegu 2st kohta.

Esimene sõit sain keskmise stardi, kuid suutsin end kiiresti kolmnurga tippu sõita, kus ka grupi järgi vastavalt sõitsin. Üles märki jõudsin 1, innerloopi alumiseks märgiks olin oma lolluse tõttu 2. Teise krüssuga sain Nick Thompsonist uuesti mööda, üleval 1. Vabandan, et nii pealiskaudne jutt, aga ei jaksa praegu enam keskenduda uuesti selleks kõigeks. Bakstaagi pidasin vastu, kuid viimane allatuul said Thompson ja Bullot kahjuks mööda, seega finishis 3.

Teist sõitu tuli pikalt oodata, tuul kruttis ja kruttis. Lõpuks sain lipu juurest pörffi stardi, tegin kohe paudi ja kütsin paremasse nurka. Tegin ülekrüssu, sest muidu oleks vasakpoolsetele vastu sõitnud, ootasin pagi ära. Tänu sellele jõudsin üles 2, Taganttuule olin ikka 2. Teine krüss tegin esimesele ära ja olin üleval 1. Edasi hoidsin, kuigi mitte kergelt. Finishis 1.

Oli väga pikk päev ja ei jaksa rohkem väga midagi rääkida. Hoovus oli JÕHKEEEEER!!!! Enough Said!

Karla

Stardiootel

Boatpark

Hei!

Täna oli siis viimane ja vaata, et kõige raskem päev starte oodates.

Ärkasin hommikul ja läksin klubisse paati korda seadma. See mul ka 100% õnnestus, sain kõik, mis tahtsin tehtud, Great Success! Mu plaan vaadata practice race-i oli suhteliselt läbikukkunud, sest ilm oli külm ning otsustasime juba hommikul, et selle jätame tegemata. Samas pole naguväga midagi nuriseda ka, sest lõppkokkuvõttes seda üldse ei toimunud, sest pagidega ulatus tuul 30knotsini ja selline ilm kohtunikke merele "proovima" ei kutsunud.

Edasi kulges päev suhteliselt oodates. Tahaks juba sõita! Rohkem ei oskagi midagi nagu väga öelda selle asja kohta. Selle ootuse leevenduseks vedasin end veel ka täna golfirajale, kus oli näha selget edasiminekut võrreldes eilsega. Mängisin pesuehtsa rookie handycapi välja. 2 Drive-i isegi tulid välja, awesome!

Hakake nüüd mulle kõvasti pöidlaid hoidma, sest homsest hakkame siin igal juhul paugutama nii nagu torust tuleb!

Peace out,

Karla

Sama raha eest rohkem!

Igaüks mõelgu oma rikutuse tasemel, mis asi "mega zuur" on. All I know, et see on Inglismaale sõites Hollandi bensujaamas kommipakk! Etskae!

Hei!

Päev algas juba rutiinselt. 9 äratus, järjekordsed 10,5h und, ei tea, mis värk on?!

Edasi hommikusöök ja klubisse.

Peab ütlema, et mõni asi on siin hästi ka organiseeritud ikka. Midagi pole öelda. Kärutasin paadi mõõtmisangaari ning sama edukalt ka teisest otsast välja. Järjekorda polnud ja kõik töötas nagu kellavärk. Registreerimisega sama teema.

Edasi putitasin natukene oma uut pilli ja seejärel läksime merele, kus tegin täna veidi lühemalt, kuid tundsin sellest siiski sigamaist naudingut. See venue on siin tegelikult ääretult ilus, eriti veel kui päike paistab! Ja oi kuidas ta täna paistis. Eilse superwarm ülemine+alumine vahetasin lihtsalt lycra vastu. Kerge kontrast! Meri meenutab siin natukene Landskronat, kus oli samuti saareke täpselt keset merd nagu siin on seda Isle of Wight, mis tundub väga kena koht olevat!

Igatahes, edasi kerge lõuna ja seejärel juba Mattiasega ilusat päeva veetma - golfi mängima! Tegime 9 auku ja sealt ka pealkirja tähendus: minu golfiskill on küll selline, et ainuke asi, mille üle võib rõõmu tundaon see, et ma saan seda mängu vähemalt väga palju mängida! Lööke kogunes ikka väga hulganisti, kogu virr-vurri kokkuvõtteks õnnestust löökidest 2.

Homme lähen teen paadi kallal veel veidi lihtsa mehe (teibi) tuuningut ja peakski olema valmis minemadragrace-ima teiste teibituuninguga relvade vastu stardiliinil. Homme ma vee peale ei lähe, aga seevastu teen tegelikult seda siiski, kaatriga. Lähen vaatan practice race-i üle, kuidas on stardiliin ja kõik sellised detailid, et sõidupäeval oleks kõik rutiinne.

Varsti läheb andmiseks, Can't wait!

Karla

Paat ja meri

Hei!

Täna oli järjekordne tegus päev.

Läksime hommikul kohe klubisse, und tuli muuseas ligi 11h, päris karm!

Klubis oli esimeseks tegevuseks paadi kätte saamine. Mina sain paadi numbriga 70, kuid sel aastal ei oma see mitte mingit tähtsust. Seda vaid ühel lihtsal põhjusel: purjed on ju oma numbriga see aasta ning kusagil tulemustes kohalikud numbrid ei kajastu. Tegelikult on üks asi veel, miks ei oma see number mitte mingit tähtsust. Kui eelmisel aastal oli kõik suurepäraselt organiseeritud ning igaühel oli enda isiklik koht, kuhu paat panna, siis see aasta midagi sarnast ei ole. Või noh, on, kuid mitte keegi seal paati ei hoia.

Samuti olen suhteliselt negatiivselt meelestatud üleüldise korralduse vastu. Paadid on sel aastal kasutatud, saan aru, et ei ole mõtet igaks MM-iks uut paati teha, kuid enamuste paadid on kasutatud nt. Largsis, naiste Radiali MM-il, kuid minu oma nt. hoopis Türgis, noorte MM-il. Ühtedel võistlustel olid tugevad, teistel aga nõrgad tuuled. Samuti on Boatpark täiesti võimatu. Tegemist on korraliku mulla-liiva segu pinnasega, mis muutub vihma sadades, mida siin teadupärast konstantselt on, ühtlaseks mudaks. Selles on väga meeldiv püherdada, NOT! Purje maha võttes peab olema eriti eriti ettevaatlik, et mitte lasta tollel maha minna, sest vastasel juhul ootab ees korralik purjepesu vms.

Kõik aga muutus hetkest mil saime pühitud maismaa tolmu jalge alt ning jõudsime otsapidi vee peale. Oi kui hea oli! Olgugi, et välja minnes oli sigamaine hoovus ning sisse tulles samuti, kuid see mind absoluutselt ei morjendanud. Mõnusad tingimused on siin, suhteliselt avatud laht, olgugi, et täna oli maa pealt tuul. Olin rahuldavalt kiire, tegime teistega, umbes 40-se pundiga sõite. Tegime jänku-starte, mis tähendab, et kõik saavad enam-vähem minema ning startimissaginat ja kuhugi toppama jäämist ei teki. Sellest kajastuvad tõenäoliselt ka minu kohad ülemistes märkides: 1, 6, 2. Trennis olid Goody, Murdoch, Bernaz, Leigh jne jne. Ühesõnaga suhteliselt hunnik tippe. Mitte, et ma nüüd hakkaksin kohe arvama, et oh, selline vend ma nüüd olengi ja küll ma neile võistlusel kütan, kuid olin ääretult rahul oma tänase kiiruse-tarkuse bilanssiga. Tavaliselt teen kiire olles lootuselt palju lollusi, kuid täna suutsin isegi kiirusele mitte keskendudes olla fliidi üks hoogsamaid ning see andis hea baasi keskendumaks tuulele ja kohalikele oludele. Paat, mille ma loosiga võtsin, tundus samuti kiire ja hea olevat. Olime veel vist 2,5h, väikse törtsu suhteliselt.

Kaldale tulles oli räme nälg, seega kiirustasime koju sööma. Seejärel tagasi klubisse, et natukene paadi kallal nokitseda ning nüüd juba tagasi kodus otsapidi ning isegi 1 jäätis juba all. Homme veel mõõtma, registreerima ja seejärele uuesti meremõnusid nautima.

Stay Classy,

Karla

Hayling Island

Meie jahtklubi

Heippe hei kaverit!

Olen Hayling Islandil nagu pealkiri reedab.

Tegelikult olen siin juba üleeilsest, kuid siis jõudsin maruhilja ning läksin kohe magama, eile aga ei olnud meil veel korralikult netti.

Kõik on hästi kui ilm välja arvata. Kodu on meil väga mõnus. Klubi mulle meeldib kui see välja arvata, et kõik on liiva peal ja selle sügisese ilmaga mõelge ise kui mõnus märg liiv igal pool vahel pärast on. Igal pool!!! Sellegipoolest mulle klubi meeldib mingil põhjusel. Väga Austraaliat meenutav on ning sellise sügisese ilmaga on see väga meelt virgutav.

Eile oli meil totaalne puhke- ja sisseseadepäev. Ärkasime, märkasime, käisime vaatasime klubisse, kuid lillegi seal ei liigutanud, ostsin vaid Zhiki kama endale. Seejärel käisime toidukas ning tulime koju süüa tegema. Ülejäänud päeva veetsimegi kodus orkaani eest varjus, vahepeal oli vihm nii kõva, et läbi akna ei näinud, sest oli tekkinud selline kose efekt, et voolas niivõrd kõvasti alla mööda akent. Mängisime lauamängu Risk, mille saatel aeg möödus sama kiiresti kui üksik ralliauto pealtvaatajast raja ääres.

Tänane päev on seevastu olnud algusest peale juba palju tegusam ja lõbusam. Hommikusöök, seejärel klubisse, et lasta vette treenerikaater. Siin on üllatavalt hästi organiseeritud kogu see majandus, sest trailerparkist võttis käru selleks siin olev spetsiaalne John Deer-i mingi aiatraktor, vedas selle slipi juurde, andis selle roomikutega Bobcati kätte, kes selle siis slipi pealt vette lasi. (Slipi all mõtlen ma veidi organiseerituma kaldega kohta liivarannal). Probleemiks osutus aga see, et kui kaater vette jõudis, ei käivitunud mootor ning kiiresti leidis see kaater tee rannaliivale, kust mina ja Mehu siis oma tugeva laserisõitja jõuga selle pärast uuesti merre sikutasime. Lõpuks selle siiski korda sai ja oligi aeg kaater oma kohale viia, mis siin muide on keset merd, poi peal. Poide vahet käib veetakso ja korjab kõik peale. Nüüd olen tagasi kodus, et vahetada riided, mis tänu kaatri päästmisele lootusetult märjaks said, süüa, ning edasi juba suunduda uuesti turisti mängima, see kord vist Portsmouthi. Täna saab sellist asja teha, sest sajab palju vähem ja ilm on 14 kraadi asemel 18-19.

Mida ma veel võiksin välja tuua on see, et klubis on tegelikult ka võimalik ööbida. See näeb välja selline, et kui keegi on näinud, kuidas ehitusel on kõik konteinerid tõstetud üksteise otsa ning ehituspersonal seal siis vastavalt elab töö ajal. Täpselt samasugused putkad on ehitatud muidu ilusa klubihoone kõrvale, seal vastavalt elab siis mingi suur hunnik võistlejatest.

Homme lähme vee peale, et tutvuda kohalike oludega, mida võiks iseloomustada kui SUPER tuul ja KÕVA hoovus. Hoovus on selline, et eile kui ma klubis olin, tuli 1 kutt kaldale, taganttuules u. 8-10m/s tuules ning positsioonilt liikus ta u. 10m minutis, vesi tema all seevastu liikus aga väga kiiresti. Asi oli lihtsalt selles, et ta tuli kaldale vastu hoovust. Samuti, selleks, et kaldale oma käru juurde jõuda, tuleb slipist sõita u. 100m mööda, siis pöörata ots kalda poole, seada kõik kaldale minekuks valmis ja oh näed imet, oledki slipi peal. Slippi sihtides lõpetad aga vastavalt 100m sellest tagasi mere pool. Kas pole mitte armas?

Praeguseks vast kogu lugu, lähen naudin seda erilist MM-i tuju ja peopäeva aurat edasi,

Karla

Valmis, vist

Tundub, et MM-iks olen ma enam-vähem valmis.

Lohusalus peetud Eesti KV II etapil suutsin 7st sõidust 5 võita. Need andsid juurde enesekindlust, et ettevalmistus hooaja tähtsaimaks võistluseks, MM-iks liigub õiges suunas. Need 2 sõitu, mida ma ei võitnud, jäid puhtalt enda lolluse taha - vead, mida on kerge parandada. Ühe neist sõitudest kaotasin u. 20cm-ga, lastes Argo taganttuules mööda ning teises sõidus andsin stabiilsetes tuuleoludes Argole juba stardist u. 50m-se edumaa minnes vastu stardimärki. Sellise tuulega osutus ta loomulikult püüdmatuks pärast seda ning kui see nii poleks olnud, olekski imelik, sest tegu on siiski maailma tasemel purjetajaga.

Üldiselt jään võistlusega rahule, sest eesmärk polnud endast maksimumi võtta, eriti füüsiliselt, vaid kontrollida vormi, kasutada seda kui ääretult head tune-upi MM-iks.

Eriliselt meeldivaks tegi võistluse asjaolu, et saime igasugust tuult ning olin kõigis neis suhteliselt kiire. Tugeva tuule krüssu kiirus oli veidi off, kuid see on asi, mille kindlasti korda saan MM-i ajaks. Samuti näitas võistlus selgesuunaliselt, mis osades on vaja veel kõvasti tööd teha ning sain kindlust, et kui need vead ja detailid parandan, saan astuda olulise sammu edasi maailma tipu suunas.

Nüüdseks olen veetmas viimast päeva Eesti pinnal, pakin asju ja vaatan kõiki asju detailseltüle, et kõik oleks ilusti kaasas ning Inglismaa pinnale jõudes sujuks kõik nagu voolav jõevesi.

Nüüd on see aeg, kus võite mu peale mõtlema hakata, teie tuge on MM-il vaja!

Karla

Lohusalu!

Hei!

Homme algab siis Eesti KV II etapp, Lohusalus.

Täna tegin ühe kiire kontrolltreeningu ja vaatamata suhteliselt külmale veele oli ääretult mõnus. Meretuule korral ei peta Lohusalu lained mitte kedagi! Päris suured mürakad, millel ääretult mõnus mürada.

Uudne on selle võistluse juures veel see, et sõidan seda oma tuliuue ratsuga. Nimelt sain ma juuni kuus uue paadi, mida hoidsin hooaja lõpuks ning kuna mu tubli Austraalia paat, millega tavaliselt võistlen on hetkel endiselt Inglismaal, siis kasutan meeleldi esmakordselt uut paati.

Loodan, et saame vähemalt mõne päeva ka võistluse ajal lainet, et MM-iks natukene lainega sõitu harjutada. Usutavasti tuleb seal mõnus merebriis, ka hea lainega. Arvan, et võin sellistes tingimustes väga kiire olla, kuid kerge meeldetuletus kodustes vetes ei tuleks üldse kahjuks. See hooaeg pole tugevate tuultega just hiilanud.

Fiiling on üldiselt nüüd juba suhteliselt tipp-topp. Vahepeal olin kuidagi hajevil ja väsinud, küllap reisimisest ja natukene sassis olevast unegraafikust. Tänane meri tegi sellele aga head ning tunnen end hästi.

Kirjutan pärast võistlust ilmselt uuesti,

Karla

Põust

Nonii,

Jälle ei suutnud tervet võistlust ilusti lõpuni pidada, ei siin blogis ega ka merel. Lihtsalt ei tulnud kokku see võistlus, mis oleks tahtnud. Muidu, üldiselt oli Weymouthis see aasta väga tore. Väga suur upgrade eelmise aasta sügisese variandiga peaks ütlema.

Pärast Weymouthit veetsime veel laupäeva õhtu ja pühapäeva hommiku Londonis, mis oli marumõnus. See oli lihtsalt müstiliselt äge, midagi muud ei oskagi öelda.

Nüüdseks olen juba kodus, esimene trenn ka juba seljataga ning ootamas Eesti KV II etapp lohusalus. Sinnani teen korraliku füüsilise ettevalmistuse ning külastan paar korda ilmselt merdki, kuid rõhk selgelt füüsilisel ja vaimsel ettevalmistusel. Seda nüüd mitte seetõttu, et lohusalu regatt ülisuure tähtsusega oleks, vaid hoopis seetõttu, et koheselt pärast seda lendan tagasi inglismaale, et sellele aastale rahvusvahelisel areenil korralik punkt panna aasta tähtsaima võistluse - MM-i näol.

Üritan teil kursis hoida,

Karla

Bummer!

Hei!

Tänane päev oli retrospektis tegelikult ilus vaatamata sellele, et terve päeva vihma kallas.

Läksime merele, et saada teha kaks sõitu, ilusa tuulega. See plaan õnnestus täielikult, sest tuult oli meile antud korralikult, pagidega kusagil 13m/s. Mis kõige ägedam? Mu pea ei valutanud enam ja oi kui hea see fiiling oli! Kihutasin ringi terve aja, ei passinud ja külmetanud nagu tavaliselt kõik stardiootel teevad. Ilm oli muide niivõrd külm ka, et mul oli superwarmi ülemine ja alumine ots ja veel mõni asi all ka.

Igatahes, pärast pikka tuule stabiliseerimise ja tüdrukute startide ootamist saime ka meie purjetama hakata. Esimeses tänases sõidus leidsin end üleval märgis kusagil 15-17 positsioonilt. Soot oli lootusetult sõlmes ja veetsin umbes pool taganttuult selle lahti harutamisele. Pole viga, sest kiirust ma imelisel kombel seetõttu ei kaotanud. Kui ma selle aga lahti sain, nägin, mis on juhtunud mu tugeva tuule taganttuule sõiduga... Selle lühisele ajaga suutsin end mööda uhada tervest grupist matsidest, leides end all märgis 6-7 positsioonil. Võtsin õige märgi ja kütsin õigele poole. Natukene oli eilne väsimus ja valu veel kontides ilmselt, sest olin kuidagi kiiremini ära väsinud kui tavaliselt. Seetõttu ei suutnud Rutgeriga (NED) sammu pidada ning lasin tal endal eest ära sõita. Faktina võib välja tuua, et tema selle sõidu võitis, seega mu poole valik ja kõik seelaadne oli väga õige, kiirusest võib-olla jäi veidi mõnedel hetkedel vajaka. Igatahes, suutsin sellegipoolest kohati (Patrick on seda ennegi öelnud, et olen KOHATI megakiire) väga head kiirust arendada ja püüdsin 4nda ja 5nda kinni. Sain juba ühest neist mööda, kuid tegin enne ülemist märki ühe faasi apsaka ning võtsin märgi hoopis 7ndana. Bakstaagis olin kiire, taganttuules näitasin, mida mitte sõlmes soodiga teha oskan: sõitsin Marc de Haasist mööda ilma mingi probleemita, võttes märgi 6ndana, mis koha peal ka finisheerisin.

Kahe sõidu vahel olin tahtmist täis. Sõin kõvasti (mul olid taskud paksult powerbare täis), venitasin ja seadsin end teiseks sõiduks valmis. Start läks nii 30% või nii. Minu kohta on see okei, sest tavaliselt on see protsent 0... :D Sain minema, olin hetkeks kiire, olin Rutgeri (võitis selle sõidu) peal. Mingi sakslane aga sõi mu lõpuks siiski välja, mis tähendas, et ma mingil hetkel natuke ära vajusin. Jätkasin koos esimese grupiga sellegipoolest. Tegime kõik paudid ning olin leidnud kiiruse, tundsin, et olen powerit täis. Sõitsin tagant-pealt asendist pundile peale, mis tähendas, et olin kusagil 4-5 positsioonil. Osad olid juba enne mind pundi ära lõiganud. Pärast u. 30 sekundilist kallutamist ja tõdemust, et olen suhteliselt mediocre stardi järel end juba esimese krüssu keskpaigaks esiviisikusse sõitnud tekitas minus hea tunde. Siis see aga juhtus. Mis juhtus? Kallutusrihm läks pooleks. Üle poorti vette ja kogu lugu. Tõmbasin paadi püsti ja tiksusin löödult ümber ülemise märgi kaldale. Naljakas oli see, et olime grupil juba nii palju eest ära sõitnud, et pärast püsti tõmbamist, paati ronimist ja seejärel tiksuma hakkamist, sain veel mõnda aega pundis "purjetada" ning üles märki ei jõudnud isegi mitte viimasena, olgugi, et ma ligi 4min juba absoluutselt kallutada polnud saanud. :D

Seega... Oleks ja poleks on pahad poisid. Kuid!! Poleks seda juhtunud, oleks mu tänased kohad 6 ja nt. 5 vms. See tekitab super hea tunde ja annab enesekindlust, et tugeva tuulega ma tõesti olen hea.

Nüüd, kus mu kohad on eilse haigusega ja tänase paadi lagunemise tõttu 35, RAF, 6, RAF on kulda jõudmine välistatud. Loodan homme hästi sõita, pääseda hõbedasse ning seal stabiilselt head sõitu näidata. Tean, et siin on nii palju häid sõitjaid, et paljudki jäävad tõenäoliselt hõbedasse.

Pole lugu, olengi MM-i ajaks ilusti värske ja padrunid rauas!!!

Karla

Saast!

Eilne ei olnud minu jaoks ülearu hea päev.

Merele minnes hakkas pea imelikult ringi käima ning esimese sõidu esimese krüssu keskpaigaks oli sellele lisandunud ebameeldiv peavalu, mis aina süvenes. See tähendas, et pea oli laiali otsas ning pautide ajal tegin mingeid väga imelikke liigutusi, sest tasakaaluelundid tegutsesid omasoodu. See tähendas esimeses sõidus 60-mehelises grupis väga mediocre 35. kohta.

Teiseks sõiduks oli peavalu veel süvenenud, nüüdseks oli see pea talumatu. Kuna kallas oli ülemise märgi suunas nii kui nii, siis tegin endaga diili, et purjetan teise sõidu vähemalt üles märki ning seejärel vaatan, mis keha arvab. Üles märki oleks ma isegi olnud suuteline jõudma suhteliselt ees otsas, 20 sees kindlasti, start oli ka täitsa hea, kuid valust tingituna ei jaksanud ma paati maha kallutada, mistõttu pidin kiiresti hakkama otsima vabat tuult, teised lihtsalt olid kiiremad. Jõudsin üles väga räbalas olukorras viimaste seas ning otsustasin, et sellel ei ole erilist mõtet.

Arvan, et see oli väga õiglane mõte, et ära tulla, sest sellest ülemisest märgist oli veel 1h kaldale krüssata ning see oli igate pidi kõige õudsem purjespordikogemus minu elus. Külmavärinad, pearinglus - ja valu, iiveldus ja tahe oksendada ei olnud väga ägedad ning tundus, et see ei lõppe kunagi, sest see maa kaldale oli lihtsalt nii-nii pikk. Lõpuks ma ikka kaldale jõudsin.

Täna on meil start kell 1, pea valutab veel veidi, kuid tunnen, et ees ootab uus võimalus ja kavatsen sellest kinni haarata. Hetkel puudub tuul ja sajab vihma, seda tegi ka terve öö vältel, eks näis, mis päev toob,

See ya,

Karla

Iso Britannia

Hei!

Nüüdseks olen juba omajagu päevi veetnud inglismaa pinnal. Käisime Stinaga isegi Londonis, kus oli suurepärane, olin täiesti üllatunud, et inglased nii kena linna on suutnud kokku panna.

Arhitektuuriliselt oli täiesti midagi hoopis muud, mida mu silmad enne näinud olid. Majad olid viimse detailini nikerdatud ja igale asjale kõvasti tähelepanu pööratud, erinevalt Eestis võimust võtvast minimalistlikust stiilist. Huvitav vaheldus.

Olgugi, et seal oli sigamõnus, siis oli Londoni käiguga ka probleeme. Nimelt olin terve öö autoroolis veetnud ning õhtuks oli mul raskusi tasakaalu hoidmisega, väsimus oli teinud oma töö. Sõitsime veel õhtul Weymouthisse ka, kus otsisime mingisuguse Bed&breakfasti ja sättisime magama.

B&B oli väga huvitav. Tegelikult oli tegu proper inglise pubiga, kus oli teine korrus peal ja meil oli seal tuba. Toas oli 20cm kaugusel voodist dušiboks. Väga viisakas! Siin maal euroremondist pole midagi kuuldud. Tehakse naelaremonti, sest siin on ju rahaks nael. See tähedab nähtavasti seda, et on näel ja haamer, millega kõik ka ära korraldatakse.

Nüüdseks oleme juba oma õiges elamises, koos Inglise koondise kutist sõbra ja Stinaga. 6ne majutus on, 3kesi on väga mõnus olla.

Inglastega elamine on täitsa tip-top, nendega rattaga sõitmine aga seevastu mitte. Siin maal ei ole võimalik fatburn trenni teha, ega ka taastuvat mitte. Siin on 2 varianti: Kas sõidad kõige väiksema käiguga ülesmäge, täiega pressides, või siis kõige karmima käiguga rämedalt mäest alla. Sirget teed ei eksisteeri lihtsalt. Kes oleks seda arvanud? Mägedest üles ronides pole hullu, seal jaksan hoida oma küll, aga mäest alla sõites nendel kuttidel küll peas kõik korras pole. Ma nägin täna enda spidomeetri peal numbrit 75km/h ja ma jäin ikka hulgi maha!!

Intervalltreeninguks seevastu on tingimused super. Tallinna Lubjakas või Tabaka tõus on NOHUUUUUUU!!!!!! võrreldes nende kahe tõusuga, mis ma täna ja eile võtnud olen. See on lihtsalt õudneeeeeeee.. Tabaka mägi on 6% kaldega, ja ronimine võtab mingi 2-3min vb? Eilne mägi oli kaldega 8-16% ja oli 3,5km pikk. Ma isegi ei vaadanud kaua ma seda üles rügasin, kuid üles jõudes oli tunne nagu oleks just lõpetanud Audentese sporditesti. See selleks...See mägi oli tänase kõrval ikka veel nohu, sest täna mäe jalamile jõudes esitas mulle küsimuse "Are you ready?" Ma mõtlesin retooriliselt, et kurat, millal ma siis lihaserushiks valmis pole? Kuid siis nägin liiklusmärki, kus seisis, et algava mäe kalle on 17%!!!!!!!!!! See oli vääääääga rets, mitte midagi muud polegi öelda. 1,5km oli seda ka muide. Kõige väiksema käiguga, püsti, täiega pressides, 7-8km/h. Väga hull oli, midagi muud ei oskagi öelda. Pulss oli kusagil 190 kandis. Aga!!! Minu pulsid muide on madalamad kui inglaste omad, hea seegi! Mäest üles jõudes jäi mööda sõitev auto seisma, jooksis autost pudeliga välja ja karjus: "Do you fancy some water mate?" :D Ilmselt mu nägu ei olnud just kõige meeldivam, midagi sellist, et annan kohe otsad äkki? Õnneks oli oma vesi kaasas ning pidin kahjuks sõbralikule autojuhile ära ütlema. Kõlab värdjalt, tean jah, aga kõige sürrimad kogemused selle reisi jooksul on just rattaga sõites. See on lihtsalt väga karm, mis siin toimub.

Purjetamise koha pealt... Eile käisin esimest korda veel, täna ka veidi. Eile oli esimene raks üle umbes 10-päevase pausi, seega oli tunne suhteliselt roostene, tuul oli tugev ja punt tugev. Täna oli juba parem, tuul oli ka vaiksem, seega sõitude jaoks valmis seadmiseks kulus see ma arvan ära. Homsest algavad sõidud, tuult nagu lubab, seega kõik peaks olema tip-top!

Üldiselt on siin eelmise aastaga võrreldes palju soojem ja reaalselt mõnus prantsuse riviera tunne on. Mõnus! Tunne on hea, eks näis, mis võistlusega toimuma hakkab.

Kirjutan ilmselt homme oma sõidu muljetest,

Karla

Paus!

Hei!

No tuli küll paus sisse jah!

Ei hakka isegi vabandama, ei ette ega taha, nii ta lihtsalt läks. Tundsin, et vajan sellest blogindusest vaheldust ja nii ma tegingi.

Selle aja vahemikus, mil ma siia viimati midagi kribada suutsin, on juhtunud nii mõndagi:

Esmalt, siin samas blogis pikka pikka aega hype-itud üles ja alla, paremale ja vasakule, Tallinnas toimunud Euroopakad on nüüdseks kauge minevik. Võistlus kulges.... Peaks lõpetama lause jah? No ei olegi millegagi lõpetada. Ta lihtsalt kulgeski. Olin selgelt üle forsseeritud alguses ning seetõttu olin super kinni ja ei suutnud absoluutselt midagi märkimisväärset korda saata.

Ajal, mil tabeliseis juba ammu appi karjus, suutsin end õnneks veidi koguda ja end siiski kuldgruppi sõita, mis oligi nagu eesmärgiks, kuid siiski, kas ikka oli? Loomulikult pole sel nii väga viga, sest tõtt-öelda oli see mu esimene täiskasvanute EM. Aga... Nagu te teate, ma ei aja taga kohtasid 40ndates. Lõpptulemusena sain maha EM-i 37nda koha, kokkuvõttes olin tegelikult veel nigelamgi 47.

Kui ma midagi sellest regatist tõsist õppisin, peale selle kõige spetsiifilise, mida ma tundsin ühtäkki, et mida kõike ma parandama pean, mere peal ma mõtlen, mõistsin ka veel midagi hoopis suurejoonelisemat. Ig üks peab oma rooja (paremat sõna tsensuuri kaalutlustel tagasi hoides) ära sööma. No nii ta ongi, ma nüüd söön seda. Peab nentima, et väga hästi ei maitse. Ma saan aru, et kõike korraga ei saa, nii kiiresti samuti ei saa, kuid ma ju nii väga tahaks, kas te ei tahaks? Usun, et olen pannud sisse ka enough worki, kuid ega sest midagi, see ei ole masenduse call, vaid pigem uskumus, et küll mu aeg tuleb.

Mis veel on juhtunud?

Olen veetnud suhteliselt terve suve Eestis, mis on meeldivamast meeldivam. Need soojad ilmad on midagi, mida on veel mõne aja pärastki raske unustada. 30 kraadi õhk, 25 kraadi vesi, 8m/s ja laine? Kas ei kõla mitte ulmeliselt? Tavaliselt kaasneb sellise luksuse unistamisega kiire telliskivi vastu pead kui meenub, et ahjaa, selleks, et paat brasiiliasse saata on vaja konti, mis maksab nii palju, lennupilet nii palju, elamine veel see otsa. EI! TALLINN!!!!!! Jah, nii on. Kaiffisin seda nii väga.

Nats tegelikult olen isegi Soomes trenni teinud, et järgmise aasta EM-i venue-ga tutvuda, kuid see selleks. Üks võistlus oli ka Eestis, mille ma hea vormi, ilusate ilmade (vaiksed tuuled muide!) ja igast muude loomade kokkulangemisel võitsin. Score!

Tean, laialivalguv jutt, kirjavigasid on palju, olen roostes. Tunnistan! Aga ma väga ei põe, sest tundub nii, et mul tuleb terve august seda taas õppida. Nimelt, lähen ju jällegi turneele. Eks siin Eestis ongi kaua oldud. Esmalt OM-i venues MK-etapp, kuhu rumorite kohaselt on tulemas 180-pealine laseri punt. Ootan kinnisilmi ja kujutan juba seda pidupäeva ette. Tundub, et suurest õigest võistlusest, olukorrast, kus on elu ja surma küsimus, so to speak, on juba liiga kaua möödas. Olgu, et trennis on ka äge kiiresti sõita, aga no see pole ikka päris sama teema. Seejärel veel MM otsa, kus üritan teha teise osa eelmisele blockbuster movie-le, Karl-Martin MM-il 39. Eks te ise mõelge, mis see tähendama peaks.

Ma ei hakka midagi lubama, et kirjutan siia nii palju-naa palju. Kirjutan siis kui tuju tuleb!

Peace out,

Karla

Since Forever

... Ei ole nüüd siia kirjutanud.

Ei leidnud lihtsalt motivatsiooni, et midagi siia postitada. Võistlus, mis sai prantsusmaal peetud, läks mul suhteliselt otsast lõpuni aia taha. Tööd teha on veel palju, kuid tunnen, et pean asja veits rohkem mõnuga võtma ka võib-olla.

Nüüdseks olen nii vaimu kui ka füüsilise 100% välja puhanud ja alustanud kodus treeningutega. Seda tegelikult juba suts aega tagasi, nüüd olen täielikult trenni maailmas tagasi. Mõnus on kodus olla, ausalt ka! Enne seda kui Hyeresist tagasi tulin, suutsin kodumaal viibida vaid 2-3 nädalat sel aastal. Olgugi, et vesi on siin marukülm! Õhk seevastu hakkab eilse seisuga juba soojemaks muutuma ja purjetamine hakkab võtma seda kuju, mis ta võtma peaks.

Chillax,

Karla

Võistlusvalmis

Hei!

See laager, võistlus ei hiilga just blogi postituste arvukuse poolest.

Nüüd on aga midagi toimunud küll juba. Ajast, mil ma viimati kirjutasin on juba üks jagu möödas. Vahele on mahtunud näiteks ka üks puhkepäev, mille nagu ikka veetsime St. Tropezis. See oli hea vaheldus nii vaimule kui kehale. Nimelt sain välja ka oma toitumisrutiinist, sest seal sõime ilusti lõunaks Pizzat, mis oli nii nagu Anne-Mari tavatseb öelda "nii nii hea". St. Tropez oli muidu mõnus nagu ikka. See kord paistis ta silma erakordse soojuse poolest. Kui Hyeresis oli suhteliselt tormiline päev, (suurepäraselt valitud puhkepäev), siis seal valitses tuulevaikus ja u. 23 kraadi sooja. Proovisin kallites poodides päikseprille, et mida netist 3x odavamalt tellida ning jalutasin niisama, nautisin.

Teise asjana on seis selline, et nüüdseks on väike vaikne linnake Hyeres oma fenomeni kaotanud ja klubi vahel ei valitse üks laser, Karl-Martin Rammo. Nüüdseks on jõudnud siia suurem osa purjetajatest, treeneritest ja kohtunikest. Seda kõigis klassides. See tähendab, et elu on suhteliselt kirev juba. Autot pole näiteks kuhugi parkida. See probleem loomulikult on vaid neil, kellel puudub klubist 100m kaugusel oma korteriga kaasnev isiklik parkimiskoht. Haa!!

Samuti on minul juba tegelikult täielik võistlusvalmidus. Täna sai tehtud veel viimane nii-öelda treeningtsükli alla käiv trenn, st. et enne võistlussõite, mis hakkavad pühapäeval, käin veel küll laupäeval 1 raksu korraks merel testimas, kuid seda juba puhtalt tehnilise poole kontrolliks. Täna sain juba varakult varakult tehtud ka mõõtmise, mis tähendab, et mul jääbki vaid oodata sõite ja vaikselt oma paadi kallal nokitseda, et see oleks maksimaalselt super kiire. Homme on siis puhkepäev, mille plaanin veeta lihtsalt lebades, veidi võib-olla füüsilist tehes, et lamatisi ei tekiks :D ja mõnuledes.

Tänane, selle laagri viimane treening oli kui täpp i peale muidugi. mõnus 8m/s puhuv suure lainega merebriis oli täpselt see, mida vajasin. Sain kinnitust, et mu kiirus on olemas, ja seda juba nii krüssus, bakstaagis kui ka taganttuules! Super!

Ootan juba sajaga võistlust, olen omalt poolt kõik teinud, et ettevalmistus oleks pro, nüüd panen end vaikselt juba võistlustuningu peale ja sätin oma kanalid paika...

Muidu hakkan selle eluga siin juba ära harjuma. Täitsa mõnus on. Kui teil seal külm endiselt on, siis koju küll ei kipu! Olen üks väike külmavares! Näed, mis teeb, kui talvest 3 kuud missida!

Võistluse ajal ilmselt kirjutan tegelt ikka tihedamini ka.

Cheers,

Karla

New Post

Hei!

Asi pole selles, et ma ei viitsi kirjutada. Asi on lihtsalt selles, et mitte midagi uut ja huvi pakkuvat mu elus toimunud pole. Minu päev näeb välja järgmine:

9.00 äratus, siis söök ja kõik toimetused

11.00 lähen vee peale...

u. 14.30 söök

u. 16.00 ratas

u. 20.00 söök

u. 20.30 venitus

u. 21.00 internet

Selline on iga päev. Kui millegist üritada siiski kirjutada, siis merel läheb mul elu juba tunduvalt paremini kui algul. Algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Nagu üks õige eestlane ikka. Praegu on tunda igatahes, et vorm on tõusuteel, motivatsioon on ka 100% paika loksunud ja tunnen end merel suurepäraselt. Ilm on ka suurepärane, viimased mitu mitu päeva on olnud u. 19 kraadi ja päike, mis mulle suurepäraselt meeldib. Samuti olen saanud korralikku tuult ja lainet, mida mul treenimiseks väga vaja on. Viimased 2 päeva oleme treeninud koos vene koondisega, mis on olnud täitsa tore, seda oma moodi. Mingisugune areng siiski toimunud on, seda julgen 100% öelda, sest järjest rohkem on olukordi, kus mitme erineva riigi meestega koos sõites on just see väikse Eesti sportlane see, kes end tihti eest leiab. Nii ka venelastega. Arvan, et see on mulle kindlasti kasulik, et teravust saavutada, nendega koos sõita, kuid praegu olen kuidagi leidnud niši ka üksi sõitmises. Saan siis keskenduda endale ja vigadele, mida teen. Üritan hoida oma trenni nii mitmekülgse kui võimalik ja arvan, et see toob mulle väga palju edu. Olen oma arvates saavutanud igatahes juba kerge Breakthrough taganttuule sõidus, mis mulle jällegi kindlasti veidi enam enesekindlust juurde annab.

Praegu on tuju väga laes ja siin viibimine mulle väga meelt mööda! Hyeresi MK-etapi sõit on nüüd kõigest 10 päeva kaugusel. Aeg lendab nii, mis kole. Mina olen aga juba veetnud merel see aasta mitu mitu tundi. Usun, et mul on EM-i ajaks kõik padrunid rauas ja lisa magasinid vöö peal!

Peace Out,

Karla

Kallis ala

Hei!

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Ma ei tea, kas ma üldse teile rääkisin, et pärast viimast regati päeva varastati mul öösel kogu rool koos pinni ja pinnipikendusega ära. See ei olnud rahakotile kõige rahulikum pauk. See selleks...

Nüüd olen Reinu juhendamisel juba mõned päevad üksi treeninud ning täna oli suhteliselt kõige ägedam ilm neist. Eile oli küll 21 kraadi ja ilus sile vesi, keskmine tuul ja väga mõnus, kuid tänane merelt puhuv pagidega 16m/s ja väga metsik laine tops that. Trenn trenniks, taganttuules kihutades, oma elu parimaid glisse saades mõtles minu masti alumine osa, et nüüd on tema töö tehtud ja tal on aeg pooleks minna. Ma isegi ei sõitnud lainesse ega midagi, lihtsalt puhus maha. Suures idiootsuses suutsin selles olukorras veel kaotada ära ühe bloki, mis lahti tuli ning pooleks murda ühe rautise paadi pealt. Aaa...ja päikseprillid uppusid ka selles olukorras ära, väga viis! Seega, tööd järgnevateks päevadeks küllaga.

Minu count Hyeres-i laagri kohta, mis olen/pean välja vahetama/nud:

Rooli leht

Rooli karp

Rooli pinn

Rooli pinni pikendus

Mast

teki rautis

Kontrasoot

Päikse prillid

Sellega päev ei piirdunud. Kaldale tulles vaatas vastu väga viltune spektaakel. Selles basseinis, kus hoiakse kaatreid ja kust me iga päev merele läheme, oli mere põhjas üks mikrobuss, mille katusel oli 470. See viimane, 470, koos 10 cm katuse pinnaga oligi ainuke, mis veel vee seest välja paistis. Kalda peal seistes oli unustatud käsipidurit rakendada ja nii see auto oma tee sinna leidis. Lisan pildi ka, kuid see on juba siis, kui olin dušši all käinud ja klubisse tagasi pilti tegema läinud, seega tegelikult oli auto seal taga pool muuli otsa juures!

Cheers,

Karla

Tavaline elu

Hei!

Nüüd kulgeb mu eluke juba tavalises taktis.

Rein on siin, Hyeresis, teeme trenni, pärast merd sõidan ratast, teen süüa jne. Suhteliselt mõnus on. Loomulikult mitte nii super kui Miamis ütleb USA friik, seega pole ka midagi imestada.

Homme treenime viimast päeva Mattiasega, kes läheb vahe peal koju puhkama, et Hyeres'i regatil parimat vormi näidata. Temal on see MM-i valikvõistluseks oma riigi siseselt. Mina seevastu jätkan treenimist, et ikka ja jälle selle EM-i jaoks parimasse seisu jõuda.

Tänane päev paistis silma sellega, et oli käsitlematult sitt ilm. Vihma sadas ja mu rattasõit nägi nii kole välja, et puhastasin oma velot pärast veidi üle tunni. See polnud ainuke asi, mida siin maal teen. Et poleks siin igavas väikeses Hyeresi linnas hetkegi mõtet koju tahtmise peale, (praegu veel nii või naa poleks), siis hoian end kogu aeg midagi tegemas. Täna nt. istusin endale väga harjumatult diivani peal kokku 5 minutit. Tavaliselt olen ma Stina poolt ära hellitatud ja veedan seal enam aega. Nüüd tegin täna kõik söögikorrad, koristasin pärast köögi ja olin nagu üks õige perenaine. Päev oli sellegi poolest kuidagi hea. Sain siin võib-olla, et mõned uued plaanid/plaanimuudatused isegi tekitatud. Võib juhtuda, et treenin veel Mai kuus isegi veidi välismaal kui kõik läheb nii, nagu minema peaks. Ei tahaks eriti rääkida, kus või mis, sest mulle ei meeldi tühja kära teha, aga see koht ei ole soome ja Mattiase juures. Midagi uut ja väääääga huvitavat.

Homme siis veel viimane päev Mattiasega koos treeninguid ja siis juba pean aint iseendaga arvestama ja kuulama Reinu tarku soovitusi, suunanguid.

Tehke kodus ilm soojaks, siis tahan ka võib-olla sinna maale saada!

Karla

Europa Cup

Hei!

Võistlus on nüüdseks läbi.

Lõpetasin oma 0-vormi võistluse 20nda kohaga 100st paadist.

Eile sain ka ühe DSQ, kuna žürii väitis, et suutsin märki puudutada, mida ma oma arvates küll ei teinud. See selleks.

Arvan, et see oli hea võistlus, et juhatada sisse järjekordne etapp valmistamaks ette EM-iks. Nüüd järgneb pikema poolne treeninglaager siin samas Hyeresis, kus täna muide oli väga mõnus 19 kraadi ja pagidega 15m/s tuul, mistõttu ka ainult 1 sõit oli, mille terve sõidu vältel krüssus taga tiksuva žürii ja muude vidinate tulemustena, mis keskendumist häirisid 31na lõpetasin.

Laager lõppeb Hyeresis MK-etapiga, kus võiks nagu plaani järgi juba näidata kergelt end paremast küljest, et mitte täiesti tühjast püssist pauku tegema minna EM-ile.

Üldiselt pole hullu, et see võistlus nii aia taha läks, sest treeninguks ta ju mõeldud oligi ning see läks 100% asja ette, 100 paadise grupiga polnudki enne startinud. Samuti polnud võistelnud inimestega, kes ei tea, mis on vasak-parem halss...

Järgmise korrani,

Karla

Teine päev

Hei!

Kuidagi mitte ei lähe siin see kirjutamine. Võib-olla on asi selles, et netti pole kodus ja õues trepi peal istudes läbi külmununa on igasugune kirjalik ideede kogum täielikult tagumikku kinni jäänud.

Täna oli meil muidu teine võistluspäev, mis tõi endaga kaasa veel väga palju igasugu sorti halbu emotsioone. Esimese sõidu suutsin uuesti eilsele jätkuks täielikult aia taha sõita, olin 38, teises sõidus sain ilusti stardist minema, rohkem vist siin vaja polegi õnneks. Üleval olin esimene, kuid hunnik ebakindlaid ja valesid otsuseid langetasid mu finishis 7ndaks. Pole hullu. Kokku asetsen praegu 17ndal kohal, meid on nagu juba eile kirjutasin 99 paati, ÜHES GRUPIS!!! Mattias (Mehu) on 16ndal kohal, minuga sama palju punkte. Näed siis!

Tegelikult on väga okei, vorm on alla poole igasugust arvestust ja see tuleb ainult kasuks, et noorte kukkedega mõõtu võtan ja nad mulle hambaid näitavad. Toob mu maa peale tagasi, et ohoooo....ei olegi veel maailma meister?!

Homme üritan saada esimese täielikult korraliku päeva maha, palju ma siin ikka keerutan. üritan oma mindsetti natukene sättida ja vaatan, mis teha annab. Pea lõhki rabelema ei lähe, eesmärk siiski trenni teha, ja näed siis, mis välja tuleb, kurat peaks ju kogemusi koguma ja harjutama Euroopakateks, mitte siin ärrituma kui kusagil taga pool asetsen?!

Ei tea, rohkem pole väga midagi. Käisime närvide rahustuseks Monacos ka täna. Päris üksik ilus kaater oli. 70 jalased kaatrid olid ühed väiksemad, ja Ferrarisid oli nagu Uus-Tiskre majade ees Mazda 6-sid. Matt-musta Rolls Royce Phantomit nägime ka, marukole oli!

Peace Out, A-town

Karla

Hyeres

Hei!

Olen nüüd juba kodust jällegi kaugel. Vahepeal käisin Soomes suusalaagris ja nüüd olen juba paar päeva olnud Hyeresis, prantsusmaal, kus teen trenni ja võistlen.

Täna oli esimene päev Europa Cupi võistlusel. Esimene sõit olin 9, mis pole kõige hullem, teine sõit olin kusagil väga kuses, 50 vms. Huvitav on see, et meil on 1 grupp ja meid on 100.!!!:D

Ei ole hetkel aega rohkem kirjutada ja tulemusi ma ka ei tea...

Chillax,

Karla

Üles ja alla

Hei!

On jälle veits aega möödas viimasest sissekandest.

Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Käisin siis Tartus Mihkel Zilmeri juures, kus sain ka kindlasti tarkust juurde, anti andekaid nippe merel toitumise ja muude selliste asjade kohta nagu näiteks kuidas kiiresti taastuda. Usun, et temaga koostöö on üks tähtsamaid siiani vajaka jäänud asju. Õnneks on see nüüd minevik ja teeme temaga ka edaspidi kenasti koostööd, loodetavasti.

Nädalavahetuse veetsin sõbra Janni maakodus Märjamaal, kus sain "Ultimate Countryside Experience" osaliseks. Raidusin puid, käisime suitsusaunas, müttasime paksus lumes ja kõige tagatipuks raiusime jäässe ise augu ning käisime end sinna ka korduvalt kastmas. Ülikaiff oli!

Seega, oma arvates nagu puhkasin ja värki!

Tuleb välja, et siiski mitte. Täna käisin ka uuesti spordiarstil, kust vaatas vastu suhteliselt masendav pilk. Kõik näitajad räägivad, et peab vaiksemalt võtma ja rahulikumalt tegema. No ei mahu mulle pähe, mis kunst see tippsportlane olemine siis üldse on? Minu jaoks tegelt ongi ta vist elu aeg olnud see, et ma liiga palju ei teeks ja asja veidi rohkem mõnuga võtaksin. Seda ma nüüd teha üritan edaspidi vähe rohkem.

Aeg läheb lennates. Juba pühapäeval pühin Eesti tolmu järjekordselt jalge alt, et minna teha veel üks suusalaager Põhja-Soomes, tundub, et peab ka selle rahulikumalt võtma ning pärast seda juba 1 ööse peatusega Eestis pikalt oodatud Hyeresi, et istuda oma lojaalse ratsu, Laser purjeka peale ning nautida trenni tegemist nii nagu seda mina kõige paremini teha oskan. PURJETAMINEEEEE!!!!

Tegelt ei ole asi üldse nii kerge ja tavaline nagu paistab. Hyeresi jõudes ootab mind koheselt üks Europa Cup võistlus, mis kestab 1-5 aprill. Seejärel vehin mõnuga trenni teha SOOJAS ning 24-30 aprill on seal samas Hyeresis juba ka MK-etapp, kus kindlasti rivis olen ja jälle endast kõik annan.

Mis siis muud kui "Rahulikult tähtede poole", sest tundub, et mu tavapärane loosung Pushin' it hard ei kanna enam mind üles, vaid pigem tagasi alla!

Järgmise korrani,

Karla

Ei oska nii!

Et eilsele halvale enesetundele kinnitust saada, käisin täna spordimeditsiinikeskuses ja tegin kiired vere analüüsid.

Tulemuseks: Liiga palju paugutanud ja liiga vähe lõdvestanud ning puhanud. Tõsiasi, mida endale sügisel lubasin, et see talv ei tee, on jällegi tõeks saanud. Õnn, et ületreenitust pole, siis oleks asi päris hull.

Igatahes, võtan nüüdsest enne hooaja täielikku käima lükkamist veidi rahulikumalt ning tegelen rohkem taastavate protsessidega. Tegin sellega juba täna ka algust, käisin õhtul massaažis, mis oli üle suhteliselt pika aja esimene kord jällegi. Loodan, et suudan sellest kuidagi rutiini tekitada.

Homme leian end Tartust, et konsulteerida Eesti juhtiva toitumisspetsialisti, Mihkel Zilmeriga sellest, mida ja kuidas sisse sööma peaksin.

Kui trenni mul teha ei lasta nii palju kui arvan, et suudaksin teha, siis üritan vähemalt kõik muu maksimaalselt korras hoida: toitumine, taastumine jne.

Kahju on neist sportlastest, kes praegu Mallorcal laagris viibivad, sest seal on LUMI MAAS!!!

Veel nädal ja natukene peale Eesti pinnal ja siis pikemaks ajaks jällegi rändama.

Karla

Päevad pole vennad

Tsau!

Olen nüüdseks juba 4ndat päeva kodumaa pinnal tagasi.

Alustasin pärast pikale veninud puhkust koheselt tõsiste trennidega.

Tegelikult oli alpides käimisest kõvasti kasu. Leidsin sealt taas motivatsiooni 110% raskusastmega trenne rassida ja end ribadeks kiskuda selleks, et kusagile jõuda. Samuti alustasin seal uuesti korraliku toitumisega ja olen saanud oma rasvaprotsendi juba jällegi liigselt madalaks võrreldes normaalsuse piiridega, nii nagu mul tavaliselt ikka olnud on.

Igatahes, esimene trenni päev, pühapäev oli kõike muud kui alpidest tuleneva kõrge hemoglobiinitasemega jube kerge trenn. Pulss läks väga kiiresti lakke ja Pirita radadel suusatades pidin alustama otsast nagu oleks tegemist novembri algusega.

Esmaspäev oli hoopis teisest mastist päev. Peale selle, et mul hommikul õrna ette kujutust ka polnud, et mingusugune eriline päev naiste jaoks on (sorri naised), oli kohe hommikust peale tunne super. Tegin jõusaali, kus käsipallurist pälli Janniga pumpasime päris intensiivselt võttes arvesse, et ma polnud jõusaali jõudnud Miami laagri ajast. Hea sissejuhatus treeningtsükliks. Jannil oli ka võib-olla vaheldus hea. Tulin koju, sõin, seedisin ja seadsin sammud jällegi suusaraja poole, et purjetajatele üliolulist vastupidavust ikka ja jälle lakke ajada. Tunne oli kordades parem kui pühapäeval. Sain täitsa kiire tempoga suusatada ilma, et pulss midagi halba asjast arvaks. Väga mõnus oli. Pärast seda tegin veel ühe lõdvestava ujumise ja sauna Topis. Tegin oma musile ikkagi siis selle nii "olulise" päeva puhul ilusti süüa ja tõin lilli ka. Veidi võttis aega, aga õhtuks jõudis mulle see siiski kohale. Seejärel käisime veel kinos. Perfect Day!

Tänane algas suurepäraselt, jällegi. Hommikul äratas mind mehine päike, taevas pole siiani vist ühtegi pilve. Täna on mul veidi ühekülgsem päev, suusatamine ja õhtul lõdvestav ujumine. Mõtlesin, et võiks vahelduse mõttes käia ja proovida Trummi radasid. Tunne oli kohutav! Asi polnud radades, vaid minus. Võib-olla, et alustasin liiga rutakalt oma trennimahtudega, kuid motivatsioon teeb mõni kord nii inimesega. Õnneks oli mul jällegi kaasas Jann, kes oli täna mu jaoks kui krokodillid autole, tõmbas mind 2 korda uuesti käima mil mind valdasid imelikud nõrkuse hetked. Plaanist siiski kinni ei hoidnud ja piirdusin suhteliselt halva enesetunde tõttu kõigest 30km-ga. Nüüd sõin, peaks veidi õppima, seejärel loodan leida tee oma massööri, Tea juurde. Kõlab nagu Perfect day! Oleks veel trennis ka tunne perfect!

Holla,

Karla

Serfaus

Hei!

Lubasin kirjutada, mis ma sellest Eesti talvest arvan.

Ütleme nii, et väga ei arva!

Algatuseks oli keeruline selle külmaga harjuda. Käisin esmaspäeval kohe suusatamas ja tegin endale natukene karuteene sellega, et nii kõvasti kohe tempo peale panin. Kurk ei tahtnud mitte harjuda selle külmaga ning õhtul pidin rakendama natukene ravimismeetmeid, et järgmine päev jälle ilusti alguse saaks - Töötas!

Lõpuks ma selle eluga siiski ära harjusin, kuid ega mulle väga see nädala lõpu poole meid tervitanud sõna otseses mõttes teedel olev sitt ei istu. Igatsen tagasi soojale maale, purjetama, tegema seda, milleks ma siia ilma loodud olen.

Olümpia vaatamisega olen samuti palju tegelenud. Motivatsiooniks enam kui super! Eestlased muidugi näitavad selgelt "klassi" sel OM-il, hakkab vist tekkima see korvpallurite sündroom, et ei taheta kuhugile jõuda, osad on loomulikult kõvasti üle treeninud ja kolmandad hakkavad lihtsalt liiga vanaks jääma. See on kõigest minu arvamus ja ei ütle, et tegelikult asi nii on.

Nüüdseks on minu tee jõudnud juba Austriasse, alpilinnakesse, Serfausi, kuhu ma u. 1h tagasi jõudsin. Kavatsen siin veeta mõnusa nädala, natukene lõõgastuda ja nautida loodust ja suusamõnusid. Loomulikult on see ka heaks põrkelauaks koju tagasi minnes, sest alpimaja efekt teeb kodumaal kõvasti treenimise alustamise palju lihtsamaks.

Hetkeks kõik..

Karla

Kodu!

Umbes nii...

Oleme nüüd Miamist kodus, juba 24h. Lõpp läks rahulikult, lend oli nagu ta oli, kuid ega midagi väga hullu ka polnud.

Kodust on asi tegelikult kaugel. Olen nüüdseks juba Otepääl, et Stinale maratonil toeks olla ja isegi natukene suusaga uuesti sõbruneda. On ju eelmisest korrast ligi 2 kuud möödas varsti. Tallinna rajad on nii puu püsti rahvast täis, et seal sõitmist väldin nii kaua kui veel saab.

Kõige keerulisem tegevus, millega siin kodumaal siiani tegelenud olen on õues olemine. See, mis teil siin toimub on jube! Nina tahab kangesti otsast ära kukkuda. Võib-olla, et kõlab imelikult, kuid aitab siin kodus olemisest nüüd küll, tahaks juba järgmisesse laagrisse minna! Sain selle laagriga selgeks, et talv pole ikka minu teema. Suusatamine on küll väga mõnus, kuid soojas purjetamine on something else ikka!

Nüüd olen kodumaal tervelt 6 päeva veel, laupäeval lahkun Austriasse alpilaagrisse, et natukene hemoglobiini taset kõrgemaks saada, see toob super hea vormi kõvaks lõpuspurdi treeninguks füüsilises valdkonnas, enne järgmisesse purjetamislaagrisse minekut. See oli suhteliselt väga professionaalselt kirjeldatud lause. Ütlen ausalt, et tegelikult lähen sinna ka väga aega maha võtma, perega aega veetma ja nautima puuderlume mõnusid!!!

Hetkel kõik, võib-olla homme või mõni päev kirjutan, kuidas suusatamisega sõbrunemine läheb, kuid ei luba midagi...

Karla

Kuum ei murra KONTI

Konteinerit, st.

Täna oli meil konteineri pakkimise päev, eile viisime paadid üle mere Miami Rowing Clubi.

Konteiner oli tellitud kella 12ks, kuid kuna eile oli püha, siis oli ka sadam eile kinni. Ilmselt te juba aimate, et midagi head sellest ei tule.

No igatahes oli seetõttu ka sadamas täna topelt järjekord, mis tähendas, et autojuht ei saanud sealt meie konteinerit kätte, mis omakorda tähendas, et meie 12sest ajast sai kiiresti 5. Viis tundi päikse käes konteineri ootamist, nii, et mitte midagi teha pole on täpselt see, mida purjetajad kõige paremini teha oskavad. Kiletasime Mehuga end kinni ja tegime võidu hüppamise võistlust näiteks. Ma kaotasin. Täpselt nii igav oligi!

Tegelikult oli vahepeal väga viis olla. Rowing Clubis on üks 39 aastat siia karanud kuuba mees, kes oli jalgpallur ja mängis Uni of Miami eest, kuid siis sai carreer ending vigastuse. Tema õpetas meile kõvasti, kuidas jalgpalli visata, ja igasuguseid muid trikke, mis jalgpalliga seonduvad. Väga lahe oli. Isegi visked hakkasid välja tulema.

Ma ei tea, kas see oli ainult jutuks ja mitte, et ma sellest kinni haaraks, kuid hea teada, et see mees, kes oma jutu järgi on treeninud siis omal ajal koos nende meestega, kes ka NFL-is lõpuks mängisid, ütles mulle, et minust saaks hea Wide Reciever. See on see mees, kes kauged söödud kinni püüab ja saab palliga joosta sinna joone taha ja karjuda Touchdown!!!

Ütles, et kui mul soovi oleks, siis saaks ma väga vähese harjutamisega kiiresti ülikooli scolarshipi, et mul on natural talent selle püüdmise peale. Väga viisakas. Kui purjetamisest välja ei tule, siis tean, mida teha. NFL-i keskmine karjääri pikkus ongi ju 4 hooaega.

Loodan, et saite aru, et ma tegelikult jalgpalli mängima ei hakka ja jään oma kettaheite juurde (purjetamine), mitte nagu Margus Hunt.

Igatahes, kont lõpuks saabus ja meie kui töömehed, õppind riistad tegime Hopp-Hopp-1-2-Hopp ja tunni ajaga oligi konteiner tagasi auto peal ja nagu see ärakaranud kuubakas selle autojuhi kohta ütles, kes muide ka kuubast pärit oli: "another cuban with an attitude, who needs those?" saigi rahulikult oma naise juurde minna. Ta oli ilmselt terve päeva seal sadamas järjekorras seisnud ning ta oli nagu filmist. Natukene lihaselisem kuuba põkk, kes sulle iga küsimuse peale hingesoppides tahaks öelda "puta de madre" ja vastu hambaid lajatada. Naljakas oli kuidagi!

Kogu selle päikse käes passimisega, jõudsime pakkimispaika ratastega tegelt juba 11, ja olime 6ni, tekkis selline olek, et mul oli koju jõudes päris paha olla ja külm hakkas kohe. Ma ei tea, kas kerge päikesepiste või mis, aga hea ei olnud.

Käisime laagri lõpetuseks traditsiooniliselt junki söömas, see kord Burger Kingis, normaalne oli. Vaatasin natukene OM-i ja passisin niisama.

Nüüd lähen magama, et homme hommikul õppima hakata. Täna lihtsalt ei jõudnud.

Miami Vice veel 1 päev!!

Karla

Töö tehtud

Nii.

Töö on meil nüüd tehtud.

Treeninglaager nagu lõppenud.

Homme viime paadid üle mere pakkimiskohta, ülehomme pakime kondi, siis 1 puhkepäev ja siis lend koju.

Oli väga produktiivne treeninglaager ja sellest oli mulle kõvasti kasu. Tean seda juba praegu!

Täna oligi, nii nagu eile ütlesin, et tahan, et tuleks, mõnus päev.

Pärast merd koristasin natukene. Seejärel tegin rattaga trenni veel ja siis hakkas päeva tähtsaim osa:

NBA All-Star Game.

Ida võitis 141-139, vist.

Äge mäng oli.

Praegu on kell hilja ja ma eriti ei jaksa kirjutada, seega teen korralikuma kokkuvõtte laagrist siia kindlasti veel järgnevate päevade jooksul.

Hetkel head ööd,

Karla

Kunst on pededele

Oli vist selline kommuun kusagil orkutis.

Miks selline pealkiri?

Meil on siin see nädalavahetus kunstilaat vms coconut grove-is. See tähendab, et minu tee rattaga klubisse on blokeeritud ning ma pean kusagil aedade ja autode vahel pikeerima, et saada sinna, kuhu mu tee viima mind peaks.

Igatahes, lõpuks ma sinna jõudsin. Saingi ilusti soojaks vändatud! Ilm oli meil ju külm nagu Eestis. Okei, võib-olla mitte päris nii hull, aga 13 kraadi pole just Miami ilm. Kuuled ilmataat! Soojem ilm, KOHE!

Merele minnes oli päris pull vaatepilt, et üks helikopter oli umbes 3 auto parkimiskoha suuruse parve peale maandunud ja mingi kaater oli talle sinna vastu tulnud. Ma ei ole eriti tubli lennunduse huviline, aga arvan, et tänase pagidega kuni 15m/s-ni ulatuva keerutava tuule juures pole selline maandumine väga kerge.

Trenn oli parem kui eile. Nii nagu endale lubasin. Kerge väsimus annab küll juba tunda, nii super fiilingut pole kui mul siin vahepeal oli, enam pilvede kohal ei hõlju ja tunnen, et tegemist on ikkagi trenniga, mitte külmavärinaid tekitava kogemusega. Eks kõigega harjub ja ka kõige mõnusamad asjad muutuvad pikapeale tavaliseks. Tuleb endale meelde tuletada, kui erilised need asjad on millega me tegeleme ja kui õnnelikud me oleme, et meile see võimalus antud on!

Homme viimane trenni päev. Ütlen ausalt, ei lähe enam "viimast võtma" vaid pigem lihtsalt otsima head overall fiilingut ja seda, et kõik tuleks suuremalt jaolt välja. Ei lähe enam mingit kohta lihvima.

Päeva peale käisime shoppamas, veetsime niisama päeva ja õhtul olen jällegi olnud naelutatud teleka ette, et vaadata NBA All-Star weekendit. Milline pettumus! Pealtpaneku võistlus oli täielik Atlanta OM vendade Tõnistete jaoks - Eelmine ja üle-eelmine kord oli palju parem!

NB! Tegelt pole mul kunsti vastu suurt midagi!

Thats Vice City News,

Karla

Tühi pea

Hei!

No mitte pole täna siia midagi kirjutada.

Trennis oli vist selle laagri halvim päev, umbes midagi sellist. Mitte, et midagi väga hullu oleks olnud, kuid ise tundsin end küll nii, nagu oleks arengus paar aastat tagasi läinud. Pole hullu, kiire analüüs ja olen kindel, et homme on uus ja parem.

Pärast pesime Reinul kaatri puhtaks.

Õhtu poole polegi nagu midagi erilist täna teinud. Vaatan siin NBA All-Star weekendit. Väga mõnus on.

Torm käis ka üle õhtupoolikul.

Homseni,

Karla

I'm Gonna Transform Like Optimus Prime

Nii laulavad loo sõnad mu I-podis kui füüsilist teen.

Õiged sõnad, kui ma nii trennitegemist, just purjetamist pean silmas, jätka, olengi varsti Optimus Prime valmis, purjetamismaailmas! Optimus oli filmis Transformers kõige kõvem vend, nendele, kes ei tea.

Täna oli meil pärast pikka tsüklit ja selle järgset puhkepäeva jälle trennipäev. Merel oli tunne superhea, mingit vaba päeva vahel olekut minu keha küll ei tunnetanud. Ma mõtlen seda ses suhtes, et tunnetus oli hea, puhanud olin küll, see vahe oli.

Vahe oli meil selles täna, et tegemist oli 15 kraadise ilmaga, mis tähendas, et kasutasin esmakordselt siin maal Zhiki Superwarmi. Karm!

Pärast tegin jällegi mõnusa rattatrenni peale ja seejärel nautisime Anne-Mari sünnipäeva, käisime kinos Avatari vaatamas IMAX 3D variandis. Mina käisin seda filmi juba teistkordselt vaatamas, kuid endiselt on see mu jaoks käsitlematult lahe. Külmavärinad käisid mitu mitu korda üle filmi jooksul. See loodus on lihtsalt midagi nii käsitlematut seal, et ei oska kohe mitte midagi peale hakata sellisega. Tahan midagi sellist näha oma silmaga! Väga mõnusalt veedetud õhtu! Koju tulles pakkus Anne veel superhead küpsisetorti, et kõhu ilusti ette punni saaks, muidu on Lauri ainuke, kes oma kõhuga meil siin punnitab!

Homseni

Oel nga tikameie!

Karla