Läbi

See pilt on eilsest, kus ma sel hetkel 5ndal kohal olen!

Võistlus sai täna läbi!

Mul oli VÄGA halb päev. Õnneks olen eelnevalt suhteliselt stabiilselt sõitnud, seega oli täna ühest enam-vähem rahuldavast 29ndast kohast piisavalt, et kokkuvõttes tõusta 32le, võistluse lõpetuseks võistluse jooksul parimale kohale. Seda siis selle loogikaga, et eelnevalt enne tänast päeva oli mu halvim tulemus 31, mis kuulus siiani maha arvestamisele. Täna suutsin aga korjata ühe 46nda, mis selle 31 koha välja vahetas ja viimase mulle skoori lugemisel arvesse läks. Seega...

Kokku 104st paadist 32. Treeningperioodi keskel lihtsalt mõõduvõtuks sellest võistlusest sain palju, mille peale mõelda, mõtteid genereerida. Koht pole üldiselt ka viga, sest kordan veel kord, ei läind tulemust sinna tegema. Selleks on teistsugune ettevalmistus.

Nüüd teeme 2 vaba päeva, sest Anne näiteks on täiesti kapsas. Täna jõudis siia puhkama ka mu isa, Toomas, mistõttu ei ole ka mul vabade päevade vastu miskit. Saan temaga aega veeta vähe.

Ei jaksa rohkem kirjutada praegu,

Elu on siin ilus, täna läks tagasi soojaks, mingi 25...
Karla

Cheesecake!

Stardiootel Mickey Mouse!


Näed.

Ütlesin Stinale hommikul, et täna tuleb mul hea päev.
Nii lihtne see ongi!
Läksin täna esimesena vee peale. Olin juba 1h enne starti lähtepaigas, sõitsin korralikult soojaks ja värki.

Suutsin teha hea "Karla stardi". Ilma paudita ja puha, vasaku halsiga üle liini ja paremale poole tõstvas minema. Sõitsin ilusti, mõttega ja ilma liigeseid riske võtmata. Selle nahka võib panna ka mu sõidu võidu. Oleks natukene riskinud, siis oleks tõesti esimene ka olnud. Kas just finishis, aga üleval märgis küll! Igatahes, tegin korraliku sõidu, finishis kuldgrupis 9s. Pole paha. Cheesecake on pealkiri sellepärast, et meil oli Mattiasega diil, et kui mina lõpetan eelsõitudes sõidu 6 hulgas ja tema 10 hulgas või mina nüüd vastavalt kullas 13 seas või tema hõbedas 5 hulgas, siis teeme üksteisele juustukoogi tüki välja Cheesecake factoryst. Mul on nüüd üks tükk soolas. Homme tuleb veel!

Teine sõit oli üks mõnus sõit. Mõte töötas suurepäraselt ja pärast minu jaoks keskpärast starti, teiste jaoks oleks see tõenäoliselt halb olnud, suutsin sõita end üles märki umbes 15ndaks. Tegin paar viga, valisin allatuules veidi valet poolt ja lõpetasin finishis 21na. Täna oli taganttuules keerulisem poolt valida kui enne seda olnud on.

Kokku leian end nüüd juba 34ndalt kohalt. Oli ka aeg sõitma hakata!

Tegelikult tunnen end suurepäraselt. Tahaksin, et võistlus kestaks kauem, sellega areneb nii palju. Vead tulevad nii kiiresti välja ja seetõttu on neid ka nii palju kergem parandada. Pärast võistlust tuleb 2 vaba päeva, millest ma ei taha midagi kuulda. Tahaks purjetada ja veel purjetada! Selleks ma ju siia tulnud olen, trennis ei pea nii palju lollide kohtunike järgi ka ootama. Saab terve aja sõita!


Keep Pushin´ it!
Karla

Little Better

Tulemustes ei kajastu, aga tõesti,
tänane päev oli kuidagi veidi parem. Kokkuvõttes leian end hetkel 48ndalt positsioonilt, ilusti Kuldfliidis sees. Homme siis hakkavad kulla sõidud.

Tänasest päevast:
Läksime vee peale mingi 1h10min enne starti ja ilma, et Rein meid vedanud oleks, poleks meil lootust starti jõuda eriti olnud. Meie suurepärased kohtunikud olid vedanud raja kusagile aafrika rannikule umbes.

Mattiasele ja kollasele grupile keerati veel siga kohtunike poolt, mina sellest õnneks pääsesin. Nimelt: Selle asemel, et varem startinud tüdrukud saata Outer-Loopi peale, st. välimise ringi peale, saadeti nad sisemise peale, mis tähendas, et teisele meeste grupile starti anda ei saanud. Kohtunikud läksid oma kaatri kajutisse rahulikult kohvile, purjetajad ootasid rahus üle tunni kuni tüdrukud oma sõitu lõpetasid. Ilus, kas pole?

Igatahes...
Esimene sõit oli selline, et mul oli oma PLAAN, mida jälgida tahtsin. Seda ma ka tegin ning vaatamata täiesti alla poole igasugust arvestust stardile suutsin ka tänu sellele suhteliselt hästi sõita. Tegelikult oli start mul tõesti halb, kohe nii halb, et suhteliselt ilusa krüssuga leidsin end endiselt ülevalt kusagil 30 kandis. Pea oli kuidagi õiget pidi otsa kruvitud ja mõttekonveier töötas täie mahuga. Vigu nagu väga palju ei teinud. Väike viga oli sees selles, et kui taganttuules võitis väljast kaarega, siis algul vallasin (purjetamises üks manööver) liiga järsult alla, sisse poole. Parandasin selle aga väga kiiresti, sõites üle välja koheselt välja. Tean, et kõlab valesti, kuid toimis ilusti. All märgis olin juba mingi 13. St, et taganttuulega tegin hunniku kohti!
Teine krüss tegin samuti ühe väikese vea, jätsin ühe faasi kasutamata. Tegelikult on selle taga põhjus ka: ma tahan liiga palju. Teises sõidus oli sama jutt, aga sinna ma veel jõuan. Vaat kui hea, et siin kirjutan, saan ise ka analüüsida end paremini ja treeningpäeviku jaoks mõtteid!
Igatahes, oli nagu õige hetk grupil eest läbi sõitmiseks, nö. "ära lõikamiseks", kuid läksin veidi ahneks, lootsin, et lähen VEIDI veel (nii nagu ta ikka tavaliselt on), siis võidan ehk rohkem. Loomulikult sain sellega vastu näppe. Üleval olin tagasi miski 16. Taganttuules see kord enam ei eksinud, lõikasin väikse grupi eest läbi märki võttes ja sõitsin finishi peale 12ndana, mis oli mu kohaks. Siiani parim sõit tulemuse poolest, samuti suhteliselt ilusa "Käekirjaga" ehk mõttega sõidetud. Üleni pea töötas.

Ei tea, kas kasutasin kogu ressursi esimese sõidu peale, kuid enne teist oli pea kuidagi mõtetest tühi. Keeruline oli keskenduda, kuid mingil määral ma seda siiski saavutasin. Tegelikult ma valetan, kui ütlen, et ei keskendu. Loomulikult keskendun, kuid siis keskendun liiga paljudele erinevatele asjadele ja siis vajuvad nad kõik laiali mööda külgi maha. Stardis teadsin täpselt, mida ma tegema pean. Paremalt startima ja pautima, sest vasak oli tõstev halss ja ma olin kindel, et tuul pöörab tagasi, misjärel on tõstvaks parem, muutes minu läbitud tee palju lühemaks.

Tegin Karpakika, tegelt võib vist öelda juba südame rahuga Karlaka, sest Karpak sellist asja küll ei teind. Ma ei hakka enam mingit purjetamise tavategu järgima, startisin kohe ilusti vasaku halsiga, teistel tagant läbi vallates ja sellega super kiirenduse saades. Kahjuks pidin tegema vahepaudi, sest ei läind napilt stardikaatri ninast läbi. See ei takistanud, olin selle kõik nii hästi ajastanud, et olin endiselt super poose peal. Seadsin siis suuna sinna paremale, nii nagu olin enne plaaninud. Minul pööras tuul kogu aeg vastu, ootasin, et teistelgi seda teeks, kuid neil oli vasakul pool hoopis teine pagi ning see jäigi pööramata. EI hakanud ka pundile lähemale sõitma, sest ootasin kinnisilmi seda pööramist, et saaksin pautida ja kõigil uhkelt esimesena eest läbi sõita. No mida ei tulnud oli see pööramine! Nii ma leidsin end üleval märgis kusagil 35 peal ma arvan. Pole hullu, arvasin mina. Tegelikult oli nüüdseks minu plaan lõppenud. Edasi pidin improviseerima. See ei tulnud mul aga kõige paremini välja, sest meie grupp oli väga tihe, vahed minimaalsed ja aega reageerimiseks, genereerimiseks ja mõtete aktiviseerimiseks liialt vähe, et need mõtted ka midagi väärt oleks. Nii ma seal keskel tiksusin, mõne targa liigutuse tegin ka ikka, finishis olin 31.

Tegelikult oli nii nagu siin kõik päevad olnud on, väga väga keeruline ilm jällegi. Paadikiirusega pole nagu väga midagi peale hakata kui suudad lolle vigu organiseerida. Lolle vigu jääb vast aina vähemaks, liigutused muutuvad läbimõeldumaks ja sellist niisama tiksumist, nagu eelmise lõigu lõpus kirjutasin, tegelikult enam ette ei tule. Eelnevatel aastatel on seda aga olnud küllaga. Olen alati mõttega asja juures ja üritan olukorda parandada, tihti küll seda selle läbi hoopis hullemaks tehes.

Kes õpib see varsti oskab, nii loodan mina. Ei tea, kas keegi seda kunagi öelnud ka on, aga mina praegu ütlesin. Geniaalne, kas pole?

Igatahes lõpuks said sõidud läbi, ilm oli nii ilus päikeseline, et mõtlesin kaldale mineku asemel veel treenima jääda, sest see on ju asi, milleks siia tulnud olen. Rein aga pakkus, et viib mu kaatri taga kaldale lähemale, millest oli raske keelduda, sest ise oleksin u. 1h40min sinna kaldale purjetanud. Nii ta läks. Kokkuvõttes oli täna ilus lühike päev. 5h15min merel ja juba kell 3 oli päev õhtus minu jaoks. Relaxisin veidi rohkem kui tavapäraselt, jõudsin kuidagi kergesse rahulolematuse seisundisse, mistõttu võib-olla, et kirjutangi natukene pikemalt täna, et sellele mingi väljund leida.

Füüsiliselt olen vähemalt hetkel nii tugev, (muide vaim väsib ka siis aeglasemini), et mingist väsimusest, nagu pikemas perspektiivis väsimusest, et ei jaksa treenida või võistelda, "võistlus venib pikaks" vms, sellest pole haisu ka. Tahaks, et võistlus kestaks kauem ja tänagi oleksin soovinud kolmandat sõitu, et rohkem kogemusi enda pagasisse toppida, eks ikka selleks, et koju minnes rohkem lisakilode eest maksta.

Homme juba kuldfliidis, tõusta palju, langemisel suhteliselt kohe, 52 peal piir ees. (armastan seda situatsiooni)
Karla

Ajuragin

Nonii...

Teine võistluspäev õhtus.

Vee peal olin 7h15min.

Algas päev hästi. Esimene sõit tegin palju lubava esimese krüssu, ülemise märgi võtsin oma vana hea koha peal - 4s. Seejärel läksin nagu ikka äksi täis, kuid mitte nii nagu tavaliselt. Tavaliselt lähen ma närvi, et ma nii ees olen. See kord tahtsin ma esimeseks saada. Seetõttu käitusin vähe liiga nurgeliselt ja rutakalt. Sealt edasi läks asi pehmelt öeldes lappama. Kaotasin taganttuulega paar 2-3 kohta ja sealt edasi läks asi hullemaks. Grupp püüdis mu kinni ja sinna ma jäingi. Tegelikult tegin veidi veel praaki, kuid sellest kirjutan juba oma treeningpäevikus. Finisheerisin masendava 27ndana.

Teine sõit tegin suurepärase stardi, kuid pea oli veidi laiali otsas endiselt. Tegin keskpärase sõidu ilma suurte vigadeta, kuid vigu loomulikult oli küllaga endiselt. Finishis 24.

Viimane sõit oli huvitav. Midagi, mis teeb minust minu. Vähemalt nii arvab Stina. Et hästi sõitma hakata, pean end selleks kõigepealt sügavale tagumikku kaevama. Igatahes, stardis sain pumpamise eest karistada, pidin sooritama karistusringid. See tähendas, et startisin u. 20sek hiljem kui kõik ülejäänud. Oli suhteliselt lootusetu olukord. Sõitsin lõpuks oma enda sõitu, ei jälginud liialt palju teisi. Üles märki jõudsingi juba 30ndana, sealt edasi tegin veel head tööd, finishisse saabusin 18ndana. Siiani parim sõit kõige võimatuma algusega.

Kokku olen hetkel 43, ilusti kuldfliidis, kuid see ei ole nagu eriline saavutus, vähemalt minu peas mitte. Tunnen, et olen võimeline mehetegudeks, kuid kogu aeg jääb kusagilt midagi natukene puudu.

Homme uuesti,

Karla

Uudis

Hei!

Täna hommikul ärkasin ja märkasin.

Seejärel tegin tavalised protseduurid, mis tähendab, et leian end suhteliselt kohe sport.err.ee lehelt.

Minu suureks, ausalt ka väga suureks üllatuseks leidsin kolmanda uudisena sealt jutu endast:
http://sport.err.ee/index.php?06104741

Täiesti imeks pandav kui lihtne Eestis uudisekünnist ületada on, 42 kohaga tehakse juttu kui palju, poleks sellist asja Eesti pressilt oodanud. Väga tore, et kirjutatakse, äkki hakkab üldsust ka rohkem huvitama asi. Järgmiste päevade jooksul, juba TÄNA, üritan tekitada rohkem ka midagi, millest kirjutada.

Täna hommikul on meil siiski külm, seega see, mis eelmisel aastal juhtus on täpne koopia eilsest/tänasest. Pole häda, küll soojaks tagasi läheb, ma loodan.

Hoidke pöidlaid!
Karla

Esimene päev

Nii.

Esimene võistluspäev on nüüdseks õhtus.

Oli see vast üks raske päev.
Algas sellega, et ärkasin kell 8 kellaga, et 11ks starti jõuda.
Seejärel läksin klubisse, panin paadi üles ja hakkasin veele sättima.

Siis anti edasilüke, sest oodati äikesetormi.
Ootasime kuni kella 14.30ni, seejärel läksime vee peale.
Tuul oli tugev, pagi kestis veel. Seejärel hakkas ta aina vaikima, siis aga pööras 90 kraadi paremale ja tuli maa pealt VÄGA külm tuul. Tea ja Egon on õnnega koos, et ära läksid, mõtlesin ma selle peale esimese asjana, sest eelmisel aastal juhtus eelviimasel päeval TÄPSELT SAMA asi. Pärast seda tuli aga külmalaine, umbes nii 12 kraadi.

Ette rutates võin öelda, et õhtuks läks uuesti soojaks.

Igatahes, pärast seda kui tuul oli ära pööranud üritati sõite teha. Ei hakka laskuma detailidesse, aga ma arvan, et kõik inimesed, kes mu blogi loevad (arvan, et enamus pole purjetajad) saaksid palju paremini võistluse korraldamisega hakkama. See, mis toimus oli lihtsalt jube.

See selleks, lõpuks me starditud saime.
Enamus ülejäänud vähemalt said. Minu pea oli sel hetkel veel laiali otsas, sest mulle ei mahtunud pähe, kuidas nad saavad starti anda kui 1,5h pärast on kottpime. Terve esimese krüssu oli mul pea kusagil mujal, mitte igatahes paadis minu kaela kohal, kus ta olema peaks.
Üles märki jõudsin iseendale täiesti vastuvõetamatul kohal. Seejärel suutsin oma aju rebootida, mispeale tegin suhteliselt head sõitu, lõpetades oma sõidu tõusuteel ja 21nda kohaga, mis pole hea. Samas pole ka midagi väga katki, homseks üritan teha korraliku analüüsi, vead parandada ja teha paremat tööd.

Tegelikult kui natukene veel parema külje pealt vaadata, siis suudan pea laiali otsas olles sõita end endiselt tublisti ettepoole keskmist, mis on hea. Samas muidugi on vastuvõetamatu, et üldse sinna olukorda end panen. On ruumi arenguks.

Kaldale jõudsime kottpimedas, paati maha võtta oli päris mõnus, midagi ei näinud.

Pärast ühte sõitu olen 104st paadist hetkel siis miski 42. Jagan seda tegelikult.

Tulemused: www.rolexmiamiocr.org

Homseni,
Karla

Here We Go

Nonii...

Homme läheb võistlemiseks. Hea võimalus end teistega proovile panna ja testida vormi. Eelkõige on see siiski ettevalmistuseks EM-ile, kuid heast tulemusest ma kunagi ära ei ütle ja üritan endast anda 150% nagu alati.

Täna tegin registreerimise, mõõtmise, kerge trenni, õigemini testi ning seejärel seadsin paadi homseks 100% valmis. Muud üle ei jäägi kui oodata homseid sõite.

Halva poole pealt: täna hommiku poole hakkas mu labajalg täiesti suvalise koha pealt käsitlematut närvivalu tegema nii, et nüüd ei saa ma enam jalga mahagi panna. Õnneks pole merel jalale eriti toetada vaja ja küll ma sõidetud saan!


Elu on ikka ilus, naudin protsessi ja progressi sajaga!
Karla

Disney World...

.,..Where all your dreams come true!

Kui mu unistus oleks kaalus kõvasti juurde võtta ja finni peale istuda, siis oleks sel ütlusel ka mingit alust. Tulin täna siis Disneylandist tagasi ja astusin (küll pärast sööki õhtul hilja, kuid siiski) kaalule, mis näitas 83,8kg, mis tähendab kerget 3kg-st ülekaalu, millest on ÜLEHOMSEKS vaja vabaneda. See selleks.

Internetti seal kaugel maal ei olnud. Ilmselgelt Mickey Mouse ei käi seal. Seega vahepealseid sissekandeid ka ei tulnud.

Nüüd olen igatahes kodus tagasi, homme lähen mõõtma ja viimast lihvi merele tegema ning panen end vaimselt võistluseks valmis. Lubab tugevaid tuuli, seega, kes teab, võib-olla, et polegi kõige halvem mu kaalujauram.

DISNEY WORLD

On mingisugune maailm seal Orlando lähistel, kus see kurikuulus loss ka on, samasugune nagu Californiaski. See oli väga lahe. Väikestele lastele täielik hüsteeria, minule lihtsalt mõnus vaheldus ja huvitav vaadata, mis maailmas ikka tehakse, et inimestel hea olla oleks. Suurepärane päev.

EPCOT

Veidi vanematele inimestele mõeldud maailm, kus olid vähe tõsisemad ja eilset toitu tagasi lauale toovad atraktsioonid. Pärast ühte asja, mille nimi oli "Space impact" vms oli mu süda ikka päris paha. Oli veidi imelikum, esimene ja lapselikum meeldis ausalt öeldes rohkem.

Rohkem praegu ei kirjutakski, läheksin magama ja ootaksin hommikut, et juba kergemana kaalule astuda.

Kaalu-Karla

Viperi triibud

Esiteks, see on mu tänane teine postitus, seega, kes väga tihti ei vaata, siis ärge maha magage!

Teiseks.

Ma olen tuunitud. Kuna mul on viimastel päevadel selg veidi kange olnud, panin vist üleeile või millalgi enda selja peale kinesioloogilist teipi, mis on imetegija. Täna käisin aga ilma särgita merel trenni tegemas. Õhtul võtsin teibid maha ja ennäe! Mul on päris väga korralikud triibud selja peal. Neile lisaks on veel pulsivöö triip. Ühesõnaga olen ma tuunitud pill.

Kuna vee peal olime vaid 1,5h, tegin täna korraliku füüsilise päeva. Ratas juba teadis hommikul, et tuult ei ole ja täna ta peab mind kõvasti vedama. Ilmselt ta keskendus selleks palju, sest täna polnud temaga küll mitte mingit probleemi. Sõitsin oma senise rekordi - 82km. Väga mõnus oli sellegipoolest.

Pärast ratast läksin veel Mehuga jõusaali ka. Seal rääkisin kohalike treeneritega natukene kõvamehe juttu ja natuke tegin trenni ka. Oli mõnna. Õhtul käisime veel poes, ostsime "paar" asja. Meie asja on Gatorade ja sellest vasakul asetsevad asjad.

Ega rohkem väga midagi täna ei toimundki.

Homme on mul esimese tsükli lõpp. Seejärel lähen Stina perega paariks päevaks USA-d avastama, Disney Landi. Kohta, kus mina enne käinud pole. Loodan, et tuleb suurepärane reis.

Tsau,

Karla

Wake-ikas

Eile õhtul ma tegelt ka ei viitsinud/jaksanud kirjutada.

Täna plaanisin hommikul kirjutada, kuid arvuti oli nii aeglane, et pilte ei saanud õigeks hetkeks sisse tõmmatud.

No pole hullu.

Täna igatahes tegime kõigest 1,5h meretreeninguid, sest tuul oli umbes miinus meetrit sekundis, täpselt nii nagu eilegi. Perfektne peegel. Tegelikult olid mõlemad päevad täiesti super treenimiseks. Täna küll natukene juba tundsin tüdimust selles plekis istudes, kuid üldjoontes püsisin enamus aja keskendununa ja usun, et ka sellest on kindlasti kordades rohkem abi kui külmas Eesti talves istudes.

Ma eile rattaga sõitma minnes mõtlesin, et öeldakse vist, et iga inimene on oma õnne sepp. No "Saaremaa sepad", oli vist selline firma, peavad sel juhul veel harjutama, et minu tasemele jõuda. See, et ma olen Jaanuaris ja veebruaris üheks ja pooleks kuuks sõitnud sooja Miamisse, saan siin oma sõprade ja treeningkaaslaste seltsis end arendada, pärast seda sõita maanteeratast soojas, lühikeste pükstega, nägu naerul on midagi suurepärast. Kõik see organiseerimise närvikulu, mida siia tulemise tõttu läbi elasin on end kuidagi mitmekordselt tasunud ja võimendanud. Kuidagi väärtustan kõike rohkem. Kui ikka kõik ette-taha ära tehakse, ei märkagi võib-olla, et kui hea kõik tegelikult on. Seega ütlen, olen väga hea sepakäega.

Isegi see ei suutnud mind eile morjendada, et jäin eile suisa oma tagakummi pärast Key Biscaine-is tee äärde ja pidin paluma Lauri abi, et too mulle järgi tuleks. See on kõigest väike takistus tee peal, pisiprobleem... Ja nii nagu kunagi abitreener Raivo ütles: "Pisiprobleemidele me tähelepanu ei pööra."

Eile jõudsin siin maal ka esmakordselt jõusaali. Täitsa hea oli. Neil on ju eriti kerge "suuri" raskusi tõsta. St. suurte numbritega. 1 Pound on ju Kg-st 2x raskem. Mis nii viga?

Õhtu tõi endaga kaasa midagi erilist ja uut. Käisime KÕIK koos söömas. 8-kesi. Stina vanemad ja Grand Avenue punt: Mina, Mehu-Mati, Stina, Lauri, Anne, Rein.

Kui üldisest elust veel rääkida, siis eile sai selgeks, et ma lähen sügisel, täpsemalt oktoobris sõjaväkke. Seda 3ks kuuks ja sidepataljoni. Marko ja Tauts tulevad ka, Paul Põhi samuti. Peaksin ütlema, et hea, et kaelast ära saab. Siis on jälle üks asi vähem, mille pärast muretseda!

Õhtul kirjutan juba uue posti ilmselt võib-olla, et te hommikused tööle minejad seda kohe esimese asjana lugeda saaksite.

Pilte panin ka!

Ilusa õhtuga imelik päev

Hei!

Täna oli väga imelik päev.

Võib-olla on asi selles, et eile läks mul rattal kumm katki ja täna üritasin seda terve hommiku kinni olevasse rattapoodi viia, mis alles napilt enne merele minekut lahti tehti. Seega, olin juba alguses natukene nurgeline (otsin sõna edgy).

Igatahes, ratta ma korda sain, merele õigeks ajaks jõudsin. Tuul oli selline, et oioioi. Väga ebaregulaarsete keeramistega maatuul, mis ragistas ajusid päris korralikult. Tänast trenni iseloomustab see, et sõitsime teiste laseri purjetajatega koos. Tõestus, et tuul oli huvitav, kui see on õige sõna teda iseloomustamaks, peitub selles, et maailma rankingu hetke (vist) kolmas number, hispaallane Javier Hernandez, kes meiega treenis, sai mult kõik sõidud hambasse. Mitte, et see midagi ütleks, kuid näitab, et kõigil on halbu päevasid.

Tundub jutu järgi, et oli väga suurepärane päev. Super ilmast hoolimata ei jäänud ma veetreeninguga rahule. Keskendumine polnud kuidagi 100% peal või ma ei oskagi öelda. Kuidagi olin hajevil. Mitte, et ma asjale pihta poleks saanud, kuid tundsin ise, et oleks saanud paremini.

Pärast meretrenni tegin kohe oma siiani kõige pikema rattasõidu, 58km. See oli väga mõnus. Esimest korda sõitsin valges, mis tegi asja väga nauditavaks. Perse ka isegi ei valuta enam sadulast. Ära olen harjunud. Üritasin teha ka videoblogi, kuid tuul oli nii tugev, et rattaga sõites ei jäänud juttu üldse peale, seega proovin homme uuesti ja vaatan, mis välja tuleb. Tundub, et väga saast ma polegi ka rattamaailmas, sest vahepeal haakisid 3 ratturit ennast mulle sappa, ja sõitsid u. 7km mu tuules.

Pärast ratast läksin Stina ja tema vanematega õhtustama ja jalutama Lincoln blvd-i peale. See oli nagu i peale täpp ilusa päeva lõpetuseks.

Stina käis täna muidu merel pildistamas ka, homme üritan mingeid pilte sellest ka üles panna. Täna polnud hetke lihtsalt millegiks selliseks.

Karla

Parimatest parEm

Täpselt nii kindlalt end täna tundsingi. Lõpuks vähemalt. Enesekindlus koguneb, kõik on suurepärane.

Üldiselt.. Copy-Paste Anne-Mari blogist:
"Ilmselgelt hakkab välja kujunema sportlik ning igapäevane režiim: ärkame ilma kellata umbes 08:30. Peseme, kuseme, kammime. Sööme. Väntame sadamasse. Kell 11 algab veetreening merel. Koju sööma. Puhkus. Füüsiline treening. Koju, kerge söök. Magama."

Mis ma ikka ise kirjutama hakkan kui mu päev täpselt samasugune on. Mina aint ärkan kellaga, nii hästi olen juba ära kohanenud.

Aga jah. Merel olime 3,5h suurepärast tundi. Olgugi, et meid painas paduvihm oli tunne selline nagu oleks kesksuvi. Mitte, et kõik oleks täiesti laitmatult välja tulnud, kuid tundsin, kuidas kõik hakkab nagu paika loksuma. Sellest Relaxist ja fiilingust oli küllaga kasu. Algul üritasin veel vägisi, kuid see tõi sellise pussnugade rahe mu aiale, et lihtsalt pidin hakkama asja loomingulisemalt võtma. Töötas, ja kuidas veel! Tuju on põhjas, ootan homset, et saaks uue hurraaga merele minna ja areneda!

Pärast vihmast märjal asfaldil rattasõitu, mis polnud üldse nii mõnus kui arvata võiks puhastasin oma ilusat võidukat ning kuulen, et midagi susiseb. Näed siis! Esimene kumm ongi juba õhtus. Õnneks on meil literally kõrval majas rattapood, seega ei hakka ise näppe määrima ja viin oma kummi sinna. :)

Tasa ja targu,
Karla

Esimene päev merel

Hei!

Käisime täna esimest korda merel. Mõnusamast mõnus oli. Midagi ei saa ette heita. Helesinine vesi, kuni 13m/s puhuv tuul, (esimese korra jaoks võib-olla, et liiga palju), paadi kõrval veest välja kargavad delfiinid. Neid oli vist u. 5-6. Ilm oli suurepärane ja purjetamine siin samuti suurepärane.

Sellegipoolest, midagi nagu oli puudu. Puhtalt sportlikust aspektist. Saan aru, et tegemist oli esimese treeninguga ning soojaks sõitmisega, kuid ootasin iseendalt nagu midagi rohkem. Võib-olla, et olen enda ootused ja lootused liiga kõrgeks ajanud, kuid siiski. Tunne oli täpselt selline nagu poleks 3 kuud purjetanud, kuid lootsin, et on selline nagu poleks 1 kuu purjetanud.

Tõenäoliselt nagu alati tahan kõike liiga kiiresti ja esimene trenn ei saagi kõik täiesti 100% välja tulla, kuid ma nii väga tahaks seda.

Homme on juba teine mere päev. Treeningpäevikusse analüüsi kirjutanud, tean nüüd, millele homme veidi rohkem tähelepanu pööran. Märksõna on fiilining! Ütlen ainult nii palju. Purjetamine minu jaoks ikka väga suuresti fiilingule põhinev ja lihtsalt kangi tõstmisega võrrelda väga ei anna.

Pärast merd käisime purjetamisasjade poes, mis polnud samuti väike. Ostsin sealt hulganisti plokke, mille homme enda paadile installeerin. Seejärel läksime rattaga sõitma, mis oli suhteliselt mõnus ja rahulik. Tegin veel kõhu-seljaharjutusi. Käisin Lauriga poes ka veel korra ja ongi päev täiesti õhtus. Peakski juba magama minema.

Homseni,
Karla

Shoping

Iga päev ei saa õues Ironit Pumpida!!

Hei!

Eile ei jaksand õhtul kirjutada.

Oli tegus päev. Nii ütleks ilmselt vähemalt Stina. Kõvasti shopingut!

Kuigi, tegelikult algas päev veel ilusamalt. Ärgates ja rõdu ukse lahti tõmmates oli õhk õues täpselt sama soe kui toas. See oli suhteliselt hea üllatus. Mõtlesin kohe välja, et EI! Mina ei suuda enam oodata, lükkasin oma uuele rattale hääled sisse ning läksime Mattiasega väiksele tunnisele rattasõidule. Õhk oli nii mõnusalt soe, et lühikeste pükstega mingit põlvede külmetamist küll ette ei tule nagu ma kartsin. Soe tuul puhub vastu jalgu. Ratas on muidugi päris erililine. Sirge maa peal 50km/h sõita pole minu jaoks väga tavaline ning ma isegi ei pingutanud väga, et seda kiirust kätte saada. Mõtlen, et mõni päev peaks proovima, palju tegelikult siis välja võtan.

Pärast rattasõitu algas tegus töö päev. Sõitsime North Miami Beachi lähedale Aventura malli, (See ei ole Fort Lauderdale nagu kärsitumad juba südamerahuga väitsid!) Seal viibisime mõned tunnid, midagi väga vaadata ei jõudnud. Seejärel vahetasin seltskonda ja läksin edasi Stina ja tema vanematega veel põhja poole, veel kaugemasse malli. See oli minu jaoks ka esmakordne kogemus. Stina vanemad naersid ja olid õnnelikud, et olid suutnud mind viia kohta USA-s, kus ma veel käinud pole. Nimi oli Sungrass Mills ja Crocodile Mall. See oli no NIIIIIII suur, et isegi mina, kes peaks olema juba väheke rohkem harjunud selle USA asjaga, siis no NIIIIII suur. Tegime mingi 3h tugevat tööd ja selle ajaga jõudsime läbi käia umbes 1/5 tervest keskusest. Sinna lähme veel tagasi! Ja siis võtan teised ka kaasa. Reinu võib tõenäoliselt aga koju jätta, sest seal on tõesti mõtet veeta terve päev.

Igatahes, läks tegelikult maru hästi. Sain endale ratta kiivri, jõusaali kindad, hunniku golfipalle, et kõigile, kelle omad ma metsa avarustesse löönud olen, tagasi saaksin anda, Polo Ralph Laureni polo 29$-ga, lühikesed püksid, 2 T-särki, mul on defitsiit neile. Väga hästi läks! Kõik asjad sain mingi pocket change-i eest, olgugi, et tegelikult läks kokku ikka üksjagu. Enamust neist oli vaja!

Täna lähme esmakordselt vee peale. Üritasin eile juba ennast sellele lainele häälestada, kuid päris hästi välja ei tulnud. Täna pean selle protsessi lõpule viima. Sellest USA vaimustusest üle saama ja hakkama keskenduma treeningutele. Ootan merd juba pikisilmi ja õhtul kirjutan ka oma kogemusest.

Panen pilte konteineri pakkimise päevast ka paar tükki, kuna kaamerast arvutisse ma ei oska saada videot, siis pean toetuma Anne-Mari materjalile.

Hei!

Ma tavaliselt ei pane pealkirja lihtsalt niisama, vaid ikka mingi mõtte või tagamõttega. Täna ma mingi hea mõtte otsa ei koperdanud, seega jätan selle lahtri lihtsalt nahhaalselt tühjaks, vot!

Alustan sellest, et tundub, et mul on tekkinud kõvasti konkurentsi. Paralleelselt kirjutavad tublisti blogi ka Lauri ja Anne. (est11.pri.ee ja luikannemari.wordpress.com), seega ma pean midagi huvitavat ette võtma, et minu blogile ka siiski pilk peale visataks. Pean tunnistama, et naudin väga Lauri ja Anne blogide lugemist, sest seal näen asju, mida ise võib-olla, et tähelegi ei paneks. Nagu näiteks see, kuidas siin kõik on nii kuradi suur! Tegelikult on lihtsalt Euroopas kõik nii kuradi väike, selles asi ongi.

Olgugi, et see vist on siin mandril mul 10s kord, siis tegelikult Miamis tunnen end endiselt tõsise turistina. See, mis siin toimub, tekitab mõnusat ohet. See siluett on nagu õpikust. Õpiku nimi oleks kuidas ja kus elada oma elu. Helesinine vesi ja silmipimestavalt ilus siluett.



Nii, aitab sellest lobast. Tegus päev oli ju!
Ärkasin 7.20 ja suhteliselt varakult leidsime oma tee ka lähedal asuvasse autorenti, kus meilt sularaha tagataskusse vastu ei võetud ning superhead diili seetõttu samuti ei saanud. Siiski ei midagi hullu ja meie sedaan Toyota Yaris kärab küll. Seejärel käisime ja pakkisime lahti konteineri ja tegelesime asjade õigesse klubisse toomisega. See võttis meil u. 6h aega ning pärast seda käisime kiirelt toidupoes, kus oli röögatu arve.

Edasi viis meie õhtu mind ja Stinat tema vanematega õhtustama ja Miami Beachile jalutama. Suhteliselt kena lõpp päevale. Kui natukene viriseda, siis tuuline oli! Ei teagi, kust see tuli, sest päeval oli ilus plekk mille pealt linna silueti peegeldust vaadata.



Videoblogiga on selline seis, et mina ei leia ühtegi programmi, millega saan ma masina pealt oma arvutisse tõmmata seda selget oscarit väärt materjali, mis ma erinevate nurkade alt nii kunstiliselt salvestanud olen. Kui oskate aidata, siis palun. Ei tahaks ju lubajaks jääda!


Eks homme uued uudised,
Karla

Port Of Miami

Hei!!

Lõpuks ometi jõudsime ka kohale täna.
Tegelikult üpris valutult. Tänane ots vähemalt läks hästi. Polnud mingeid probleeme ja umbes kella poole 3 paiku olime juba hotellis.

Hotell oli alles seal, kuhu ta eelmine aasta jätsin. Tuba on vaata, et veel suuremgi kui eelmisel aastal. Rein ütles, et tema pole nii hästi veel elanud, seega ma vist olen midagi ikka õigesti ka teinud.

Käisime algatuseks kohe Cheesecake Factorys söömas, seejärel näitasin teistele kohustusliku jalutuskäiguga ümbrust, jahtklubi ja muud. Oli väga mõnus, lühike püks, kampsun peal. Õhtul oli hea mõte isegi jope peale panna, aga lubab u. 25 kraadi peale tõusta, seega NO MILLEST ME RÄÄGIME? SUPER! Nii mõnus on soojas, midagi muud ei oskagi kohe öelda.

Homme kell 12 saame konteineri kätte, seame asjad korda. Homme rendime tõenäoliselt ka auto ning siis saame natukene ringi vaadata.

Samuti proovin homme natukene ka juba filmida linna peal ja mujal, et oleks mida video blogisse panna.


Floridast raporteeris,
Karla

New Yoooooooooork

Hei!

Veits hõiskasin enne õhtut.

Eelmisest postitusest edasi läks kõik allamäge.

Helsingi lennuk jäi hiljaks, kuigi kui aus olla, siis see polnud probleem, sest New Yorki lennuk helsingist jäi juba 6h hiljaks, mingite tehniliste probleemide tõttu. See omakorda tähendas, et jõudsime NYC-sse nii hilja, et Miamisse lendu enam ei läinud. Nii me nüüd olemegi NYC-s Finnairi kulul lennujaama hotellis ja jätkame oma turneed Miami poole täna hommikul.

Nõme oli asja juures see, et jõudsime siia nii lollil ajal, et kesklinna polnud ka enam mõtet minna, mingi 11 ajal. Kõigele lisaks on minul vana hea "Ajavahe", ehk siis, et kell on pool 6 hommikul ja mina olen juba ligi pool tundi üleval passinud südamerahuga.

Hoian teid kursis kui kohale jõuame,

Karla

3-2-1-Start

Heihei...

Kõik on korras, oleme lennujaamas ja check-inid tehtud, väravas juba. Juba 17h pärast peaksime jutu järgi leidma end Miamist.

Veits Twitteri postituse pikkusega on, aga on nagu on. (it is what it is)

Karla

Hard Work....

Hei!

Aasta on uus ja lähemale liigub aeg, mil saan veeta aega oma kullakallis paadis. Juba tunni aja pärast ülehomme, täpsemalt teisipäeval suundume Miami suunas, et veeta seal tubli 5 ja pool nädalat.

Tegelikult on veetmisest asi päris kaugel, sest treeningplaan on praeguseks juba täiesti paigas ning koormused tulevad päris massiivsed, et meid suveks ja tähtsateks võistlusteks maksimaalselt valmis panna.

Minul isiklikult on motivatsioon uuesti täiesti põhjas. Umbes nagu telefoniaku on see minu motivatsioon, ainuke vahe, et minu aku kestab nii kaua, et "in a galaxy far-far away in the future" ei kesta ka akud nii kaua. Nii imelik kui see ka pole, siis minu aku sai sel nädalal siiski tühjaks - ajastus suurepärane. Praegu on just õige hetk võtta kergelt aeg maha enne Miamisse minekut ja akud täis laadida. Aku on täis ja juures on veel paar lisaakut, juhuks kui esimene tühjaks peaks saama.

Ei teagi, kuidas nii läks...Tavaliselt pean motivatsiooni selle kadudes kusagilt ammutama. See kord on ta mind täiesti ilma mingisuguse pingutuse ja otsinguta vallutanud ning tunne on selline nagu jõusaalis pumbates lihasesse vere voolamine - see mõnu pakkuv tunne, millest Arnold Schwarzenegger oma filmis "Pumping Iron" nii detailselt rääkis. Minu hea sõbra Janise orkuti kontol ilutsev, minu teada Lebron Jamesilt pärinev tsitaat "I can accept failure, I can´t accept not trying" on üks paljudest, mis mu mõtteid praegu ragistavad. Tahaksin juba end maksimaalselt rakendada, anda endast igas mõttes kõik, et areneda ja jõuda lähemale oma kullakallitele (sõna otseses mõttes) eesmärkidele.

Vaadates tagasi ettevalmistavale perioodile selleks, 2010 aasta hooajaks (tegelikult ma valetan, periood on alles pooleli, kui sedagi), siis olen tegelikult endaga üllatuslikult päris rahul. Ma ei ole iseendaga väga tihti sina peal, proovin alati enam. "Alati saab rohkem (ja paremini)" on minu moto. Seetõttu on tihti üsna keeruline endaga rahul olla. Siiski, olgugi, et kindlasti on kõvasti ruumi paremuse poole pürgida, pean tunnistama, et olen detsembris tubli tööd teinud. Isiklik rekord treeningtundide osas on vaid üks osa sellest, mis võiks näidata mõnusat arengut. Tunnen, et olen muutunud enesekindlamaks, osa, mis mu arvates kõige rohkem vajaka oli.

Väga suuremeelsed plaanid on mul motivatsiooni arvelt ja suuresti toetajate (moraalsete ja rahaliste) abiga läbi mõeldud ka kevadeks. Sellest ma praegu rääkima veel ei hakka, võib-olla, et siis kui tulen tagasi soojalt (täna sada lund) maalt, Floridast, Miamist.


Kaamera peaks mul olema organiseeritud ja loodetavasti saan ma kuidagi selle arvutiga ühendatud. Sellisel juhul peaks minu videoblogi projekt tegema pöörde reaalsuse suunas ja võib-olla, et olen suuteline teid koha pealt igapäevaselt kursis hoidma, ilma, et viidaks nii palju aega kribamise peale.


Koos tähtede poole mu tublid lugejad!
Yours,
Karla