Hard Work....

Hei!

Aasta on uus ja lähemale liigub aeg, mil saan veeta aega oma kullakallis paadis. Juba tunni aja pärast ülehomme, täpsemalt teisipäeval suundume Miami suunas, et veeta seal tubli 5 ja pool nädalat.

Tegelikult on veetmisest asi päris kaugel, sest treeningplaan on praeguseks juba täiesti paigas ning koormused tulevad päris massiivsed, et meid suveks ja tähtsateks võistlusteks maksimaalselt valmis panna.

Minul isiklikult on motivatsioon uuesti täiesti põhjas. Umbes nagu telefoniaku on see minu motivatsioon, ainuke vahe, et minu aku kestab nii kaua, et "in a galaxy far-far away in the future" ei kesta ka akud nii kaua. Nii imelik kui see ka pole, siis minu aku sai sel nädalal siiski tühjaks - ajastus suurepärane. Praegu on just õige hetk võtta kergelt aeg maha enne Miamisse minekut ja akud täis laadida. Aku on täis ja juures on veel paar lisaakut, juhuks kui esimene tühjaks peaks saama.

Ei teagi, kuidas nii läks...Tavaliselt pean motivatsiooni selle kadudes kusagilt ammutama. See kord on ta mind täiesti ilma mingisuguse pingutuse ja otsinguta vallutanud ning tunne on selline nagu jõusaalis pumbates lihasesse vere voolamine - see mõnu pakkuv tunne, millest Arnold Schwarzenegger oma filmis "Pumping Iron" nii detailselt rääkis. Minu hea sõbra Janise orkuti kontol ilutsev, minu teada Lebron Jamesilt pärinev tsitaat "I can accept failure, I can´t accept not trying" on üks paljudest, mis mu mõtteid praegu ragistavad. Tahaksin juba end maksimaalselt rakendada, anda endast igas mõttes kõik, et areneda ja jõuda lähemale oma kullakallitele (sõna otseses mõttes) eesmärkidele.

Vaadates tagasi ettevalmistavale perioodile selleks, 2010 aasta hooajaks (tegelikult ma valetan, periood on alles pooleli, kui sedagi), siis olen tegelikult endaga üllatuslikult päris rahul. Ma ei ole iseendaga väga tihti sina peal, proovin alati enam. "Alati saab rohkem (ja paremini)" on minu moto. Seetõttu on tihti üsna keeruline endaga rahul olla. Siiski, olgugi, et kindlasti on kõvasti ruumi paremuse poole pürgida, pean tunnistama, et olen detsembris tubli tööd teinud. Isiklik rekord treeningtundide osas on vaid üks osa sellest, mis võiks näidata mõnusat arengut. Tunnen, et olen muutunud enesekindlamaks, osa, mis mu arvates kõige rohkem vajaka oli.

Väga suuremeelsed plaanid on mul motivatsiooni arvelt ja suuresti toetajate (moraalsete ja rahaliste) abiga läbi mõeldud ka kevadeks. Sellest ma praegu rääkima veel ei hakka, võib-olla, et siis kui tulen tagasi soojalt (täna sada lund) maalt, Floridast, Miamist.


Kaamera peaks mul olema organiseeritud ja loodetavasti saan ma kuidagi selle arvutiga ühendatud. Sellisel juhul peaks minu videoblogi projekt tegema pöörde reaalsuse suunas ja võib-olla, et olen suuteline teid koha pealt igapäevaselt kursis hoidma, ilma, et viidaks nii palju aega kribamise peale.


Koos tähtede poole mu tublid lugejad!
Yours,
Karla