Hei!
Täna oli väga imelik päev.
Võib-olla on asi selles, et eile läks mul rattal kumm katki ja täna üritasin seda terve hommiku kinni olevasse rattapoodi viia, mis alles napilt enne merele minekut lahti tehti. Seega, olin juba alguses natukene nurgeline (otsin sõna edgy).
Igatahes, ratta ma korda sain, merele õigeks ajaks jõudsin. Tuul oli selline, et oioioi. Väga ebaregulaarsete keeramistega maatuul, mis ragistas ajusid päris korralikult. Tänast trenni iseloomustab see, et sõitsime teiste laseri purjetajatega koos. Tõestus, et tuul oli huvitav, kui see on õige sõna teda iseloomustamaks, peitub selles, et maailma rankingu hetke (vist) kolmas number, hispaallane Javier Hernandez, kes meiega treenis, sai mult kõik sõidud hambasse. Mitte, et see midagi ütleks, kuid näitab, et kõigil on halbu päevasid.
Tundub jutu järgi, et oli väga suurepärane päev. Super ilmast hoolimata ei jäänud ma veetreeninguga rahule. Keskendumine polnud kuidagi 100% peal või ma ei oskagi öelda. Kuidagi olin hajevil. Mitte, et ma asjale pihta poleks saanud, kuid tundsin ise, et oleks saanud paremini.
Pärast meretrenni tegin kohe oma siiani kõige pikema rattasõidu, 58km. See oli väga mõnus. Esimest korda sõitsin valges, mis tegi asja väga nauditavaks. Perse ka isegi ei valuta enam sadulast. Ära olen harjunud. Üritasin teha ka videoblogi, kuid tuul oli nii tugev, et rattaga sõites ei jäänud juttu üldse peale, seega proovin homme uuesti ja vaatan, mis välja tuleb. Tundub, et väga saast ma polegi ka rattamaailmas, sest vahepeal haakisid 3 ratturit ennast mulle sappa, ja sõitsid u. 7km mu tuules.
Pärast ratast läksin Stina ja tema vanematega õhtustama ja jalutama Lincoln blvd-i peale. See oli nagu i peale täpp ilusa päeva lõpetuseks.
Stina käis täna muidu merel pildistamas ka, homme üritan mingeid pilte sellest ka üles panna. Täna polnud hetke lihtsalt millegiks selliseks.
Karla
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment