Oleme nüüd Miamist kodus, juba 24h. Lõpp läks rahulikult, lend oli nagu ta oli, kuid ega midagi väga hullu ka polnud.
Kodust on asi tegelikult kaugel. Olen nüüdseks juba Otepääl, et Stinale maratonil toeks olla ja isegi natukene suusaga uuesti sõbruneda. On ju eelmisest korrast ligi 2 kuud möödas varsti. Tallinna rajad on nii puu püsti rahvast täis, et seal sõitmist väldin nii kaua kui veel saab.
Kõige keerulisem tegevus, millega siin kodumaal siiani tegelenud olen on õues olemine. See, mis teil siin toimub on jube! Nina tahab kangesti otsast ära kukkuda. Võib-olla, et kõlab imelikult, kuid aitab siin kodus olemisest nüüd küll, tahaks juba järgmisesse laagrisse minna! Sain selle laagriga selgeks, et talv pole ikka minu teema. Suusatamine on küll väga mõnus, kuid soojas purjetamine on something else ikka!
Nüüd olen kodumaal tervelt 6 päeva veel, laupäeval lahkun Austriasse alpilaagrisse, et natukene hemoglobiini taset kõrgemaks saada, see toob super hea vormi kõvaks lõpuspurdi treeninguks füüsilises valdkonnas, enne järgmisesse purjetamislaagrisse minekut. See oli suhteliselt väga professionaalselt kirjeldatud lause. Ütlen ausalt, et tegelikult lähen sinna ka väga aega maha võtma, perega aega veetma ja nautima puuderlume mõnusid!!!
Hetkel kõik, võib-olla homme või mõni päev kirjutan, kuidas suusatamisega sõbrunemine läheb, kuid ei luba midagi...
Karla
No comments:
Post a Comment