Üles ja alla

Hei!

On jälle veits aega möödas viimasest sissekandest.

Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi. Käisin siis Tartus Mihkel Zilmeri juures, kus sain ka kindlasti tarkust juurde, anti andekaid nippe merel toitumise ja muude selliste asjade kohta nagu näiteks kuidas kiiresti taastuda. Usun, et temaga koostöö on üks tähtsamaid siiani vajaka jäänud asju. Õnneks on see nüüd minevik ja teeme temaga ka edaspidi kenasti koostööd, loodetavasti.

Nädalavahetuse veetsin sõbra Janni maakodus Märjamaal, kus sain "Ultimate Countryside Experience" osaliseks. Raidusin puid, käisime suitsusaunas, müttasime paksus lumes ja kõige tagatipuks raiusime jäässe ise augu ning käisime end sinna ka korduvalt kastmas. Ülikaiff oli!

Seega, oma arvates nagu puhkasin ja värki!

Tuleb välja, et siiski mitte. Täna käisin ka uuesti spordiarstil, kust vaatas vastu suhteliselt masendav pilk. Kõik näitajad räägivad, et peab vaiksemalt võtma ja rahulikumalt tegema. No ei mahu mulle pähe, mis kunst see tippsportlane olemine siis üldse on? Minu jaoks tegelt ongi ta vist elu aeg olnud see, et ma liiga palju ei teeks ja asja veidi rohkem mõnuga võtaksin. Seda ma nüüd teha üritan edaspidi vähe rohkem.

Aeg läheb lennates. Juba pühapäeval pühin Eesti tolmu järjekordselt jalge alt, et minna teha veel üks suusalaager Põhja-Soomes, tundub, et peab ka selle rahulikumalt võtma ning pärast seda juba 1 ööse peatusega Eestis pikalt oodatud Hyeresi, et istuda oma lojaalse ratsu, Laser purjeka peale ning nautida trenni tegemist nii nagu seda mina kõige paremini teha oskan. PURJETAMINEEEEE!!!!

Tegelt ei ole asi üldse nii kerge ja tavaline nagu paistab. Hyeresi jõudes ootab mind koheselt üks Europa Cup võistlus, mis kestab 1-5 aprill. Seejärel vehin mõnuga trenni teha SOOJAS ning 24-30 aprill on seal samas Hyeresis juba ka MK-etapp, kus kindlasti rivis olen ja jälle endast kõik annan.

Mis siis muud kui "Rahulikult tähtede poole", sest tundub, et mu tavapärane loosung Pushin' it hard ei kanna enam mind üles, vaid pigem tagasi alla!

Järgmise korrani,

Karla

Ei oska nii!

Et eilsele halvale enesetundele kinnitust saada, käisin täna spordimeditsiinikeskuses ja tegin kiired vere analüüsid.

Tulemuseks: Liiga palju paugutanud ja liiga vähe lõdvestanud ning puhanud. Tõsiasi, mida endale sügisel lubasin, et see talv ei tee, on jällegi tõeks saanud. Õnn, et ületreenitust pole, siis oleks asi päris hull.

Igatahes, võtan nüüdsest enne hooaja täielikku käima lükkamist veidi rahulikumalt ning tegelen rohkem taastavate protsessidega. Tegin sellega juba täna ka algust, käisin õhtul massaažis, mis oli üle suhteliselt pika aja esimene kord jällegi. Loodan, et suudan sellest kuidagi rutiini tekitada.

Homme leian end Tartust, et konsulteerida Eesti juhtiva toitumisspetsialisti, Mihkel Zilmeriga sellest, mida ja kuidas sisse sööma peaksin.

Kui trenni mul teha ei lasta nii palju kui arvan, et suudaksin teha, siis üritan vähemalt kõik muu maksimaalselt korras hoida: toitumine, taastumine jne.

Kahju on neist sportlastest, kes praegu Mallorcal laagris viibivad, sest seal on LUMI MAAS!!!

Veel nädal ja natukene peale Eesti pinnal ja siis pikemaks ajaks jällegi rändama.

Karla

Päevad pole vennad

Tsau!

Olen nüüdseks juba 4ndat päeva kodumaa pinnal tagasi.

Alustasin pärast pikale veninud puhkust koheselt tõsiste trennidega.

Tegelikult oli alpides käimisest kõvasti kasu. Leidsin sealt taas motivatsiooni 110% raskusastmega trenne rassida ja end ribadeks kiskuda selleks, et kusagile jõuda. Samuti alustasin seal uuesti korraliku toitumisega ja olen saanud oma rasvaprotsendi juba jällegi liigselt madalaks võrreldes normaalsuse piiridega, nii nagu mul tavaliselt ikka olnud on.

Igatahes, esimene trenni päev, pühapäev oli kõike muud kui alpidest tuleneva kõrge hemoglobiinitasemega jube kerge trenn. Pulss läks väga kiiresti lakke ja Pirita radadel suusatades pidin alustama otsast nagu oleks tegemist novembri algusega.

Esmaspäev oli hoopis teisest mastist päev. Peale selle, et mul hommikul õrna ette kujutust ka polnud, et mingusugune eriline päev naiste jaoks on (sorri naised), oli kohe hommikust peale tunne super. Tegin jõusaali, kus käsipallurist pälli Janniga pumpasime päris intensiivselt võttes arvesse, et ma polnud jõusaali jõudnud Miami laagri ajast. Hea sissejuhatus treeningtsükliks. Jannil oli ka võib-olla vaheldus hea. Tulin koju, sõin, seedisin ja seadsin sammud jällegi suusaraja poole, et purjetajatele üliolulist vastupidavust ikka ja jälle lakke ajada. Tunne oli kordades parem kui pühapäeval. Sain täitsa kiire tempoga suusatada ilma, et pulss midagi halba asjast arvaks. Väga mõnus oli. Pärast seda tegin veel ühe lõdvestava ujumise ja sauna Topis. Tegin oma musile ikkagi siis selle nii "olulise" päeva puhul ilusti süüa ja tõin lilli ka. Veidi võttis aega, aga õhtuks jõudis mulle see siiski kohale. Seejärel käisime veel kinos. Perfect Day!

Tänane algas suurepäraselt, jällegi. Hommikul äratas mind mehine päike, taevas pole siiani vist ühtegi pilve. Täna on mul veidi ühekülgsem päev, suusatamine ja õhtul lõdvestav ujumine. Mõtlesin, et võiks vahelduse mõttes käia ja proovida Trummi radasid. Tunne oli kohutav! Asi polnud radades, vaid minus. Võib-olla, et alustasin liiga rutakalt oma trennimahtudega, kuid motivatsioon teeb mõni kord nii inimesega. Õnneks oli mul jällegi kaasas Jann, kes oli täna mu jaoks kui krokodillid autole, tõmbas mind 2 korda uuesti käima mil mind valdasid imelikud nõrkuse hetked. Plaanist siiski kinni ei hoidnud ja piirdusin suhteliselt halva enesetunde tõttu kõigest 30km-ga. Nüüd sõin, peaks veidi õppima, seejärel loodan leida tee oma massööri, Tea juurde. Kõlab nagu Perfect day! Oleks veel trennis ka tunne perfect!

Holla,

Karla