Paus!

Hei!

No tuli küll paus sisse jah!

Ei hakka isegi vabandama, ei ette ega taha, nii ta lihtsalt läks. Tundsin, et vajan sellest blogindusest vaheldust ja nii ma tegingi.

Selle aja vahemikus, mil ma siia viimati midagi kribada suutsin, on juhtunud nii mõndagi:

Esmalt, siin samas blogis pikka pikka aega hype-itud üles ja alla, paremale ja vasakule, Tallinnas toimunud Euroopakad on nüüdseks kauge minevik. Võistlus kulges.... Peaks lõpetama lause jah? No ei olegi millegagi lõpetada. Ta lihtsalt kulgeski. Olin selgelt üle forsseeritud alguses ning seetõttu olin super kinni ja ei suutnud absoluutselt midagi märkimisväärset korda saata.

Ajal, mil tabeliseis juba ammu appi karjus, suutsin end õnneks veidi koguda ja end siiski kuldgruppi sõita, mis oligi nagu eesmärgiks, kuid siiski, kas ikka oli? Loomulikult pole sel nii väga viga, sest tõtt-öelda oli see mu esimene täiskasvanute EM. Aga... Nagu te teate, ma ei aja taga kohtasid 40ndates. Lõpptulemusena sain maha EM-i 37nda koha, kokkuvõttes olin tegelikult veel nigelamgi 47.

Kui ma midagi sellest regatist tõsist õppisin, peale selle kõige spetsiifilise, mida ma tundsin ühtäkki, et mida kõike ma parandama pean, mere peal ma mõtlen, mõistsin ka veel midagi hoopis suurejoonelisemat. Ig üks peab oma rooja (paremat sõna tsensuuri kaalutlustel tagasi hoides) ära sööma. No nii ta ongi, ma nüüd söön seda. Peab nentima, et väga hästi ei maitse. Ma saan aru, et kõike korraga ei saa, nii kiiresti samuti ei saa, kuid ma ju nii väga tahaks, kas te ei tahaks? Usun, et olen pannud sisse ka enough worki, kuid ega sest midagi, see ei ole masenduse call, vaid pigem uskumus, et küll mu aeg tuleb.

Mis veel on juhtunud?

Olen veetnud suhteliselt terve suve Eestis, mis on meeldivamast meeldivam. Need soojad ilmad on midagi, mida on veel mõne aja pärastki raske unustada. 30 kraadi õhk, 25 kraadi vesi, 8m/s ja laine? Kas ei kõla mitte ulmeliselt? Tavaliselt kaasneb sellise luksuse unistamisega kiire telliskivi vastu pead kui meenub, et ahjaa, selleks, et paat brasiiliasse saata on vaja konti, mis maksab nii palju, lennupilet nii palju, elamine veel see otsa. EI! TALLINN!!!!!! Jah, nii on. Kaiffisin seda nii väga.

Nats tegelikult olen isegi Soomes trenni teinud, et järgmise aasta EM-i venue-ga tutvuda, kuid see selleks. Üks võistlus oli ka Eestis, mille ma hea vormi, ilusate ilmade (vaiksed tuuled muide!) ja igast muude loomade kokkulangemisel võitsin. Score!

Tean, laialivalguv jutt, kirjavigasid on palju, olen roostes. Tunnistan! Aga ma väga ei põe, sest tundub nii, et mul tuleb terve august seda taas õppida. Nimelt, lähen ju jällegi turneele. Eks siin Eestis ongi kaua oldud. Esmalt OM-i venues MK-etapp, kuhu rumorite kohaselt on tulemas 180-pealine laseri punt. Ootan kinnisilmi ja kujutan juba seda pidupäeva ette. Tundub, et suurest õigest võistlusest, olukorrast, kus on elu ja surma küsimus, so to speak, on juba liiga kaua möödas. Olgu, et trennis on ka äge kiiresti sõita, aga no see pole ikka päris sama teema. Seejärel veel MM otsa, kus üritan teha teise osa eelmisele blockbuster movie-le, Karl-Martin MM-il 39. Eks te ise mõelge, mis see tähendama peaks.

Ma ei hakka midagi lubama, et kirjutan siia nii palju-naa palju. Kirjutan siis kui tuju tuleb!

Peace out,

Karla