Merele minnes hakkas pea imelikult ringi käima ning esimese sõidu esimese krüssu keskpaigaks oli sellele lisandunud ebameeldiv peavalu, mis aina süvenes. See tähendas, et pea oli laiali otsas ning pautide ajal tegin mingeid väga imelikke liigutusi, sest tasakaaluelundid tegutsesid omasoodu. See tähendas esimeses sõidus 60-mehelises grupis väga mediocre 35. kohta.
Teiseks sõiduks oli peavalu veel süvenenud, nüüdseks oli see pea talumatu. Kuna kallas oli ülemise märgi suunas nii kui nii, siis tegin endaga diili, et purjetan teise sõidu vähemalt üles märki ning seejärel vaatan, mis keha arvab. Üles märki oleks ma isegi olnud suuteline jõudma suhteliselt ees otsas, 20 sees kindlasti, start oli ka täitsa hea, kuid valust tingituna ei jaksanud ma paati maha kallutada, mistõttu pidin kiiresti hakkama otsima vabat tuult, teised lihtsalt olid kiiremad. Jõudsin üles väga räbalas olukorras viimaste seas ning otsustasin, et sellel ei ole erilist mõtet.
Arvan, et see oli väga õiglane mõte, et ära tulla, sest sellest ülemisest märgist oli veel 1h kaldale krüssata ning see oli igate pidi kõige õudsem purjespordikogemus minu elus. Külmavärinad, pearinglus - ja valu, iiveldus ja tahe oksendada ei olnud väga ägedad ning tundus, et see ei lõppe kunagi, sest see maa kaldale oli lihtsalt nii-nii pikk. Lõpuks ma ikka kaldale jõudsin.
Täna on meil start kell 1, pea valutab veel veidi, kuid tunnen, et ees ootab uus võimalus ja kavatsen sellest kinni haarata. Hetkel puudub tuul ja sajab vihma, seda tegi ka terve öö vältel, eks näis, mis päev toob,
See ya,
Karla
No comments:
Post a Comment