Suprise, Suprise!

Hei!

Nüüd on siis aasta Officially over. Seda seepärast, et eile leidis aset iga-aastane EJL hooaja lõpu üritus. Üritus oli omamoodi imelik põhjusel, et tavapärasest, juba koduseks muutunud Bonnie & Clyde-ist oli meid meist mitte sõltuvatel põhjustel pekstud hoopis klubisse Amigo, mis minule väga ei istunud. Asi võis muidugi olla mingil määral ka selles, et olin tulnud otse 5 päevasest sõjaväe metselaagrist, kus oli sõdurikeeli "meeldivalt jahe" ning und sai "piisavalt".

Igatahes, positiivsel toonil jääb eilne õhtu meelde igal juhul. Seda mitte sellepärast, et RMS Rammo linnaloale lasti (seda ka), kuid pigem sellel lihtsal põhjusel, et Laser Standard olümpiaklassis oli mul esmakordne võimalus seista laval Eesti Karikasarja üldvõitjana. Seda ülekaalukalt, võitnuna kõik regatid. Tunne oli võimas! Valetan, eile olin nii väsinud, et ainuke tunne, mis valdas, oli see, et erinevalt metsalaagrist tundsin enda varbaid. Suurepärane!

Ei, aga tegelikult tagantjärele mõeldes on tõesti suhteliselt märkimisväärne, et võitsin siiski kõik võistlused. Endale küll meeldib. Seda enam, et ei pannud neile regattidele sel aastal pea mitte mingit rõhku.

Õhtu muutis minu jaoks veelgi meeldejäävamaks asjaolu, et jahtklubide vahelise hääletuse tulemusena sai minust 2010 Aasta Üllataja. Ennast ma küll nii väga ei üllatanud, kuid eks see MM-i esimene päev oli ausalt öeldes ka mulle veidi ikka üllatus. Teistele seda enam, sellest ka see auhind.

Võite ju mõelda, et olen rahulikult kaitseväes ja teenin aega, mis ma muud ikka teen. Vale puha! RMS Rammo, tsiviilkeeli Karl-Martin Rammo ei puhka hooaja planeerimise koha pealt hetkegi ning vaevalt 13-14 tundi pärast eelmise hooaja lõppu oli konteiner pakitud ning valmis minema uhkelt vastu järgmisele hooajale, juba vaata, et traditsiooniliselt, MIAMIS!

Üleüldises plaanis toob eelseisev hooaeg päris mitu muudatust, kuid sellest teen mingil ajahetkel tulevikus pikema sissekande.

Olge tublid,

RMS Rammo

Rühm, Valvel!

Hei!!

No nüüd on küll pikk paus sisse tulnud, kuid nagu te kindlasti juba teate, siis sel korral on mul ka põhjus veidi tõsisem kui varasemast.

Nimelt nüüdseks on läbi saanud umbes täpselt pool minu ajateenistusest Staabi- ja sidepataljoni II rühmas reamehena ning tunnen, et on õige aeg teile veidi kirjutada. Seda enam, et nüüd on selja taga ka esimene reaalne laskmiskogemus.

Kaitsevägi jõudis minuni kuidagi väga ootamatult. Tavaliselt on ikka nii, et sõbrad on rääkinud, soovitanud jne jne. Mul puudus igasugune arvamus ja eelnevate sõdurite kogemuse jutustus. Seetõttu olin suhteliselt üllatunud igasugu erinevatel põhjustel umbes nii esimene nädal. Seejärel hakkas asi sujuma, sain end joonele ning isegi võimaldati meil trenni teha. See privileeg on säilinud tänaseni ning olen selle eest tänulik.

Selle aja jooksul, mis ma teeninud olen, oleme jõudnud käia ka ühes metsalaagris, mis oli suhteliselt kurnav. Seda mitte füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Samuti nappis kõvasti unetunde, toit andis soovida jne. Pataljonis seevastu saab SÜÜA suurepäraselt, toitumisest on muidugi endiselt asi väga kaugel, kuid see on minu arvates viimane asi, mille kallal norida.

Üldiselt arvan, et asjad on suhteliselt paika loksunud ning minu teine pool ajateenistusest läheb tunduvalt libedamalt ning pärast oma isamaalise kohustuse täitmist saan 100% keskenduda juba enda põhitööle - purjetamisele.

Purjetamisest rääkides, siis läheb järgmise aasta planeerimine suhteliselt hästi. Olen suutnud igasuguseid selle alaseid kohustusi erinevate üliabivalmite inimeste vahel ära jaotada ning usun, et sõjaväes teenimise tõttu ükski laager ega võistlus käimata ei jää. See, kuidas mu vorm selleks ajaks välja näeb, seda näeme aga siis.

Seniks nägemiseni

RMS Rammo