Lõpp-peatus 2011

Hooaeg on lõpuks läbi!

MM-i lõpp ei läinud just päris nii nagu olin lootnud, kuid patareid olid pikast hooajast juba nii tühjad, et ei suutnud endast midagi imelist enam välja pigistada. Tunnistan, et olin viimasteks päevadeks juba üpris kustunud ja midagi väga ilusat mu sõidus ei olnud. Lihtsad vead tulid sisse, mis muutsid õhkkonna närviliseks ja tulemused mitte päris sellisteks, nagu oleks oodanud.

Kokku lõpetasin selle aasta MM-il kuldfliidis, 42. kohal. See on 8 kohaline tagasiminek eelmise aastaga ja 3 kohaline tagasiminek üle-eelmise aasta MM-iga, kuid arvan, et tegelikkuses pole siin mõtet pastakaga joont ajada, sest esiteks oli praegu esmane eesmärk riigile OM-koht tuua ja kõike head korraga ei saa. Seda enam, et MM toimus Detsembris, mis venitas hooaja nii pikaks kui veel sai - 12 kuud, terve aasta. Riigisiseses OM-valikus venitasin suvega tehtud vahe killukese pikemaks, mis on ka ju tegelikkuses positiivne.

Lõppkokkuvõttes olen ma hetkel, paar tundi pärast viimaseid sõite väga vastakate tunnetega. Üheks küljest olen ma ääretult pettunud, et ei suutnud enda potensiaali siin maksimaalselt ära kasutada. Tean, et mu koht on maailmas jupp maad ees pool kui 42, mida selle aasta regatid ka näidanud on. Teisalt on rõõmustamise põhjuseid ka, sest tagantjärgi analüüsides kesise vormi pealt pole viga koht välja sõita on OK.

Hooaeg on läbi. Ütlen ausalt välja, et selle üle olen hetkel praegu õnnelikum kui millegi muu üle. Olen täiesti kustunud ja vajan aega, et asja veidi rohkem analüüsida ja teilegi siin asju paremini selgitada. Praegu on pea täiesti tühi ja suudan mõelda ainult sellele, et ees ootavad jõulud, mida ma umbes esmakordselt elus täielikult nautida kavatsen. Veeta aega perega, süüa head ja paremat, vaadata öösel NBA-d ning võtta veidiks ajaks täielik Time-out.

Tahan lõpetuseks tänada absulootselt kõiki, kes minusse uskusid ja loodetavasti seda ka edasi teevad! Kummardus kõigile, kes mulle pöialt hoidsid ja kaasa elasid. Ilma teieta oleks see tee hoopis hallim ja raskem. Eraldi tahaksin ära mainida oma pikaaegsed toetajad eesotsas pere, treener Reinu, Mateki, BCS-i, EJL-iga, teistes inimestest ja orgnisatsioonidest, keda üles lugeda ei jõua, rääkimata. Täitsime OM-normi, kõik koos!

Teie,

Karla

Kulla 1. päev

Hei,

Tänane päev ei olnud kahjuks täis sellist sära nagu ma olin lootnud. Rasketes tuuleoludes ei suutnud ma kordagi tervet sõitu nii kokku panna, et kusagile ei komistaks. Tuul keerutas nii palju, et tahes-tahtmata jäin mõnedel ajahetkedel valesse kohta ning karistused olid kerged tulema.

Kui hästi kiiresti kokku võtta, siis tänaste sõitude kohad olid 31 ja 22, mis pole tegelikkuses nii väga lootusetud, kuid kuna mul oli viimasest eelsõidust erinevalt paljudest teistest juba mahavise olemas, siis langesin kõige kiuste 3 kohta, platseerudes hetkel 41. kohal.

Sellelegi vaatamata ei ole midagi katki ja kui kellelegi (nagu nt. mulle) peaks tunduma, et see koht ei rahulda, siis on mul teile ka häid uudiseid. Mina pole MM-idel kuldfliidis nii väikeste punktivahedega vist eelnevalt sõitnud. St. et 25ndast kohast lahutab mind hetkel 19 punkti. See oleks väga suurepärane tulemus, kuid annan endale siiski aru, et sinna jõudmiseks peab viimasel päeval kõik suurepäraselt õnnestuma ja sõitudes tugevat sooritust näitama.

Homme on meil aga puhkepäev, mille võtan soojalt vastu. Hea on end veidi välja puhata, nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. On ju see võistlus olnud suhteliselt pingeline. Usun, et kerge lõõgastus ja seejärel uuesti enda kogumise moment võib olla just see kerge taganttõuge, mida mul eelmainitud eesmärgi saavutamiseks vaja võiks minna.

Homme on ka teie pöialdel puhkepäev!

Karla

Olümpianorm - Check!

Nii,

Eelsõidud on nüüd läbi ja jutus veidi ette rutates olen platseerunud kuldfliiti. See tähendab aga seda, et Eestile on Laser-klassis OM-pilet tagatud ning nüüd jääb üle riigisisese valiku eest edasi võidelda. Argo (Vooremaa) sõitis tänastes nõrkades tuuleoludes samuti väga hästi jõudes samuti viimasena kuldlaevastikku. Kahest Eesti laserimehest kaks kullas, mida veel tahta?

Nüüd, kus riigi ees võlg tasutud, saab lõpuks ka enda peale mõtlema hakata. St. et esmane eesmärk sellelt MM-ilt oli riigile koht tagada, kuid nüüd, kus see on lukus, saab hakata ka MM-i sõitma, veidi lahtisemate kaartidega sõitma trumpe lauale tagudes, nüüd pole neid enam käes mõtet hoida. 4 finaalsõitu on veel ees, mis moodustab 40% kogu võistlusest, kuid osakaalu poolest on tugevama ja ühtlasema konkurentsi tõttu see protsent veelgi suurem. Loodan, et suudan näidata minekut, mida tean enda sees olevat ja lõpetada see pikaks veniv 2011 hooaeg ühe korraliku etteastega.

Kui lõpuks tänaseni välja jõuda, siis täiesti tahtmatult tekkis mul juba enne esimest starti tunne, et mind on Hyeres-i toodud. Kes ei tea, siis too on MK-etapi paik Prantsusmaal, kus kevadine ilm aastaid vingerpusse mängib ja kellegi närve lõplikult rahulikuks ega puutumatuks jäta. Nii ma saingi tänase esimese sõidu super stardi järel oma esimese pange vett kaela juba esimeses krüssus (jälle) kui jäin valele poole 15 kraadist tuulepööramist. Ise ma sellistele tegevustele aega ei raiska, võtan asja lakooniliselt kokku sõnaga "mudas" (tegelikkuses vähe ropum, kuid eks siin ole praegu PG-13 versioon), kuid trackingu järgi olevat esimeses märgis 36 olnud. Esimese allatuulega tõusin kusagile 20-25 lähistele, pärast mida ütlen ausalt, kasutasin vast ära oma tänase õnnelimiidi. Tuul oli minu nägemuse järgi täiesti ettearvamatu, kuid sisetunde ja ka vaatluse abil otsustasin vasakult poolt tuule järgi sõita. See osutus ütlemata heaks ideeks, sest teist korda üles tulin juba kusagil 12. Järgmise allatuulega tõusin 9ndaks, mida hoidsin lõpuni.

Sellega oli mu kulda pääsemine kindel ja tulemuste järgi võiks eeldada, et jajah, pingelangus. Tegelikkuses ma sellega nõus ei ole. Olin ääretult keskendunud sellele, et ma ei korjaks endale finaalidesse rämedat mahaviskesõitu, sest siiani olin näidanud suurepärast stabiilsust. Nt. 17 koht maha minekuna tänase päeva lõpetuseks oleks pikas perspektiivis väga hästi sobinud. Sellelegi vaatamata juhtus minuga tänases viimases sõidus inglisekeelne ütlus "Could not get to the right side of anything!", ehk siis, et kõik, mis sinna pimedamasse paika minna sai, seda ka tegi. Järjekordse hea stardi järel jäin lootusetult valele poolele fliiti, mis lõpetas suures plaanis minu teekonna. Vahe kärises meeletuks, tõusu variandid muutusid pea olematuks. Tasuks nadi 41. koht.

Loodan, et OM-pinged on selleks korraks seljataga ja homme saan pingevabalt head sõitu näidata ja teile kodustele veidi närvikõdi pakkuda. Kõik kaardid õigesse kohta langevad, siis võib sellest regatist veel ilusaid asju tulla.

Olge paid,

Karla

Day 2

Hei

Teine päev MM-ist on ajalugu. Raske ta oli, aga asja siiski sai. Nagu Eesti rahvatarkus ütleb, siis "Sxxxst saia ei tee", mille peale ma ütleksin, et teeb ikka küll.

Esimeses tänases sõidus puhus väga keeruline maatuul, mida olid tervitama tulnud ka korralikud tumedad pilved, et asi veel huvitavam oleks. Tegin suhteliselt hea stardi, kuid jätsin pundi kaitsmata ning sain nagu eilegi, ikka vastu pükse. Sel korral olin üleval rohkem sügavustes kui eelnevalt, nimelt 36. Ei lasnud end sellest pisiprobleemist häirida ja alustasin sellega, mida külamees ütleb, et teha ei saa. Lõpuks tuli välja päris normaalne sai. Veidi liiga palju läks küll soola, kuid oli siiski suhteliselt hea ja magus, 17. koht. Suudan sellise kohaga elada küll, eriti kui üleval 36 olin.

Teine sõit oli musta lipu reegel, mis tähendab purjespordis seda, et stardis varastajad saavad automaatselt DSQ. Tegelikkuses on sellele eraldi lühend, BFD, black flag disqualification, kuid see selleks. Ühesõnaga (kas te olete tähele pannud, et kui Eestlane ütleb "ühesõnaga", siis järgneb rämedalt pikk selgitus), selle reegli tõttu olin extra ettevaatlik, sest lahti seletatut endale tulemustesse mitte mingil juhul ei soovinud. Ettevaatlikkusega stardis aga väga kaugele ei jõua, mis tähendab, et start väga hästi ei õnnestunud. Minu õnneks oli tuul just sel hetkel nii tugev, juba kusagil 10-11 m/s, et tõmbas pundi laiali ja leidsin kiiresti vaba tuule. Tuule tugevusest tingituna olid enamik keskendunud kiirusele ja kallutamisele jättes tuule lugemise tagaplaanile. Mulle sobis! Leidsin kiirelt teid end ette poole viimaks ja ülevalt leidsin end 9-10. Tegin väga tubli allatuule, olin kiire, all märgis kusagil 5. Teise ringiga vedasin vahe juba suhteliselt pikaks ja astusin juba esikolmiku kandadele, kuid kolmandal ringil läksin endist viisi konservatiivse taktika juurde tagasi, millega tagasin endale kindla esikümne koha, kuid sel korral 7nda.

Kokku olen suhteliselt ühe stabiilsemana kohtadega 13, 16, 17, 7 hetkel 37, mis on väga okei. Homme on viimane eelsõitude päev, pärast mida jagatakse meid Kuld-, hõbe-, ja pronksgruppi. Kulda peaks mahtuma 49 matsi. Homme tuleb teha kaks tublit sõitu, pärast mida saab keskenduma hakata sellele MM-ile, tulevikule mõtlemata.

Tasapisi tähtede poole,

Karla

Day 1

Nonii..

Ülikaua oodatud olümpiavaliku, ehk siis MM-i esimesed sõidud on lõpuks peetud. Ma natukene vassiks teile kui ma väidaks, et ma ei olnud veidi pinges ja närvis. Viimasest võistlusest on möödas nii palju (laiutan käsi ja näitan kui palju). Teine asi, mis vajas vastuseid, oli vormiajastus Detsembriks. Sellist pulli ma idee poolest olin nooruspõlves 15-aastasena juuniorides küll teinud, kuid ütleme nüüd ausalt, suhteliselt öö ja päev on tasemed. Kolmas faktor on veel. Te ilmselt juba mõtlete, et kuidas ma üleüldse hulluks ei läinud kui pinget tekitavaid tegureid suhteliselt palju oli. Viimaseks neist fakt, et tegemist tegelikkuses ju minu esimese ISAF-i MM-iga, ehk siis rahvakeeli esimese MM-iga minu elus, kus jagatakse OM-pileteid.

Päevast nüüd siiski ka. Ähvardas meid äikesetorm, mis tõmbas siinsetele tavalistele, selgete seaduspäradega ilmale kriipsu peale. See tähendas, et tuleb silmad-kõrvad lahti hoida ja võtta infot kiiresti ja kuhjaga. Töötas, vist...

Esimeses tänases sõidus sõitsin veidi tõusvas joones ees otsas. Suuri riske ma võtta ei soovinud, mis võib-olla, et muutis esimese päeva suurüllatuse võimatuks. Laser-klassi ülitihedas konkurentsis lihtsalt ei saa nii, et sõidad superhästi ja kindla peale ka. Mõtete soppides keerles algusest peale vaid üks: OM-pilet! Igatahes, pikk jutt kokku pakkida, esimene sõit soliidne 13. koht.

Teine sõit tegin umbes sarnase skeemi järgi, mis esimene, kuid veidi juba riskipiiri tunnetades astusin sel korral ühe jalaga põlveni ämbrisse. Selle asemel, et ülemisest märgist end sarnaselt kohalt leida, mis eelneva sõidu finishis, olin hoopis kusagil 28-30. Tööle, nüüd! Hetkeks lõi saba jalge vahele, mis tõi kaine mõistuse tagasi koju - konservatiivne! Õlekõrsi ükshaaval lappama ei hakanud, ei üritanud kõike kaotatut hetkega tagasi teha, võimatu, seda tean minagi! Võtsin samm-sammu haaval ja rühkisin väikeste võimaluste järel aina ette poole. Sõit jäi veidi lühidaks, sest finishisse jõudsin 16ndana, äsja järjekordse eesmise pundi kinni püüdnud.

Kokku olen 147 matsi tihedas konkurentsis hetkel 43ndal poosel. Ütlen ausalt, et olen tegelikkuses suhteliselt rahulolev, sest see on hea positsioon, kust edasi minna. EM-il, kus ma 10ndaks tulin, sõitsin esimene päev kohad 24 ja 11. Punktivahed on lootusetult väiksed ja homme tuleb teha üks soliidne päev, et siis asjad juba veidi paika loksuksid. Hetkel on asi alles nii noor, et juhtuda võib veel kõike.

Hoidke ikka pöidlaid, neist on kasu!

Karla

Days Off Pays Off

Hei!

Olen nüüd enne regatti paar päeva vabaks võtnud. Tegelikkuses, ärge mu esimesest lausest eufooriasse sattuge (veel), sest võistlus koheselt peale ei hakka. Homme saan kätte võistluspaadi, millega kaasneb koheselt poole päeva jagu toimetusi. Kõik vaja üle kontrollida ja seejärel saab uue paadiga juba vee peale suunduda, et testida, kuidas viimane käitub. Lisaks saab homsest ametlikult registreerida, seega, tegevust jagub.

Puhkepäevad veetsin ma seevastu klubist nii kaugel kui oskasin. Mõningad päevad enne võistlust mõtted veel korra eemale saada mõjub suhteliselt hästi. Minu suutmatus midagi targemat välja mõelda viis mind mõlemal puhkepäeval kohalikele golfiradadele, kus täie tõsidusega nentides tuli välja vaata, et paremini kui oleksin arvanud. Enne palle taga ajama minekut rääkisin hommikul klubis veel ühe USA kutiga, kes küsis kas ma olen valmis end selle kaikamänguga frustreerima? Vastasin seepeale, et olen jah, kuid võta näpust... Väga suurt frustratsiooni ei tekkunud, hoopis mõnus oli mängida.

Veidi jalutasin veel Perthi linna peal ja nautisin niisama mitte-Eesti kliimat. Kasutasin sellist sõnade kombinni ühel põhjusel: ei oleks eetiline öelda, et nautisin ilusat ilma, sest viimastel päevadel on meil siin (nüüd on see koht, kus te peate kadedad olema) olnud kõigest 25 kraadi ringis ja ilusa ilma nautimisest, nagu eelmisel nädalal kui päike lagipähe kõrvetas ja 36-37 kraadine temperatuur särki seljas märjaks sundis, pole enam haisugi.

Igal juhul, nagu pealkirjast välja lugedeski selgub, siis vabad päevad võivad pikas plaanis väga tervislikuks osutuda ja otseloomulikult on neil väga tähtis osa kogu ettevalmistuses. Sellegipoolest, tunnen end hoopis kodusemalt homses, MMi viimases ettevalmistusstaadiumis, kus saan end juba suhteliselt lõplikult regatiks valmis seadma hakata, et sellele kauaoodatud regatile juba peale minna!

Tahan juba sõita, aaaah!!!

Karla

Uued kogemused

Hei!

Teen siin maailma kuklapoolel suhteliselt rahulikult trenni. Merel on ülisuur punt väga motiveeritud võitluslikke sportlasi, kes ei anna isegi trennis kellelegi järgi. See tekitab aga suhteliselt korraliku segaduse, sest puuduvad võistlusel olemas olevad ametnikud, kes asja kontrolli all hoiavad. See kõik teeb treeningust päris korraliku segasummasuvila. Kõik lahmivad, lammutavad ja kütavad. Üritan asja väga rahulikult võtta, sest tean, et võistlus on täiesti teine teema, kuid tahes-tahtmata lähen teine kord entusiasmiga kaasa ning leian end närvilise sõidu keskel.

Minu treeningute kõrval on siin aga palju uusi asju. Esiteks, ma pole kunagi sellises olukorras olnud, et saan teisi klasse nädal enne enda regati algust kõrvalt jälgida. See on väga huvitav protsess. Otse loomulikult elan kõigile omadele südamest kaasa ja olen nende õnne korral õnnelik ja ebaõnne korral õnnetu. Sellele vaatamata tunnen end selles situatsioonis küllalt ebamugavalt, sest olen harjunud faktiga, et saan tulemuste käigule ise kaasa rääkida. Nüüd olen aga kõigest kõrvalt vaataja. Tahtmine ise juba teistega, žürii ja muude ametnike järelvalve all mõõtu võtta ajab pulssi juba tasa ja targu kõrgemaks ning vaikselt hakkab tekkima mingi ärevus.

Loodan rahulikult end võistluseks enam ja enam valmis seada, ettevalmistus on suures plaanis tehtud ja varsti ongi aeg end stardis koguda ja endast kõik, mis saadaval anda.

Elage teistele kaasa www.Perth2011.com/results

Karla

Elämä ON laiffii!

Heihei!

Kaks päeva on möödas nagu naksti. Siin läheb aeg ikka kreisilt kiiresti.
Eile oli meil siis avamine. Kellel Facebook, see nägi juba eile pilte ka vist. Suhteliselt tore oli, kuid omajagu väsitav üritus vaid teist päeva kuumuses olles. Palju tühja seismist, ootamist ja igasugu muud pudi-padi on tavalised asjad, mis avamistega alati kaasnevad. Sinna lisaks veel fakt, et õues oli 35 kraadi, mis muutis asja veidi keerulisemaks kui läbi jaheda teksti kõlab. Marssisime kuumuses jõululaule laulvate kooride saatel läbi Perthi kesklinna rongijaama ette, kus peeti umbes 150 kõnet nagu tavaliselt, pärast mida me lihtsalt rongiga tagasi koju sõitsime.

Täna oli juba veidi rohkem omas mullis päev. Ärkasin, märkasin ja läksin merele. Täna, esimese päeva puhul pikalt ei teinud, kuid OIIII kui hea oli! Punt oli nagu tavaliselt enne MM-i ikka, väga tugev. Tundsin end hästi ja ei saanud hetkekski aru, et olen kuu aega paadist eemal olnud. Väga mõnus! 36-kraadine ilm tähendas, et tegin veel paar toimetust ja seejärel nautisin lihtsalt seda kuumust ja mõtlesin umbes sajatuhandendat korda selle siin oldud 3 päeva jooksul, et miks keegi üldse kodus peaks tahtma olla talvel? Käisime Stinaga rannas ujumas ja nüüd istun veranda peal, maika seljas ja kuulan Bob Marleyt. Õhtul ilmselt grillime nagu me seda ka eelnevatel päevadel teinud oleme ja siis juba varsti ongi homne päev, saab uuesti merele minna ja võib-olla, et veidi ratastki sõita.

Olge mõnusad,
Karla

I'm Back Baby!

Laidback Jack, päevavaras

Umbes selline tunne mind täna varastel tundidel valdas kui oma jala taas Perthi lennujaamas Austraalia mandri peale tõstsin. Pole just väga pikk vahe minu eelmisest siin käigust - kuu.

Pean kergendusega tunnistama, et asjad on siin maal ikka endist viisi. Kõik on omal kohal ja midagi suurt üllatavat ees ei oodanud. Super! Erinevusi oktoobriga otsides tuleb ilmselt välja tuua praegust veidi, nii 5-6 kraadi soojemat õhku ja fakti, et purjetajaid on nüüd juba kõik kohad täis kui aasta kümnendal kuul võis need kahe käe näppude peal üles lugeda.

Tänane päev oli kahte asja korraga: väga produktiivne, kuid samas marukaif. Alustasime hommikul esimese päeva kohta suhteliselt varakult. Tegime ära akrediteeringu, muide, Tea, Stina ja Ants on kirjas minu Nutritionistidena (toitumisspetsialist), st. et toidu osas on mul selleks korraks suured ootused, haha...

Edasi pakkisime kaatrist asjad välja, lasime kummipaadi vette ning panime kõik omale kohale paika, nüüd jääb vaid ülehomset oodata, et veele minna.

Sealt edasi oli nagu minu mõte otsas. Kõik, mida kahe esimese päeva kohustustesse olin mõelnud oligi äkitselt, 2-3h järel tehtud. Mis nüüd? Kuna trenni ma esimesel päeval, pool uimase ja zombiena ei kibele ega polekski arukas, võistlus on aga veel 10 päeva kaugusel, mida teha? Chill, mis muud! Käisin ookeanis ujumas, jalutasin sinna-tänna ja nautisin seda enne regatti melu. Õhtul tegime omas hoovis kerge Grillpeo ja nautisime seda OZ-i laidback (esimesed sulud selle kohta, et tõesti, kirjutatakse ühe sõnana) (ja teised sulud eestikeelse tähenduse jaoks: muretu) eluviisi. No worries.

Homme on aga paar esimest worriet juba. Meid ootab ees suurejooneline avamine, mille raames sõidame praamiga mööda Swan Riverit kõik võistlejad koos Perthi linna, kus toimub rongkäik ja paraadmarss. Huvitav, kas see on lõpuks koht, kus oma Eesti kaitseväes hambad ristis õpitut rakendada ja kõik ülejäänd üle marssida? See kõik aga tähendab varajast äratust ja väljamagamise välistamist. Loodan, et tuleb hea kogemusega üritus, eks homme räägin.

Praegu sätin unemaale,

Karla

Ja karavan veereb jälle!

Hei!

Pikaks on veninud see talv. Juba kuu on kodumaal veedetud ja MM-iks viimaseid lihve antud. Nüüd on see aeg käes, oleme suuremat sorti tiimiga Tallinna Lennart Meri lennujaamas ja ootame, et meid siit külmast ära lastaks.

Tavapärasest arvukama tiimi moodustavad mina, treener Rein, massöör Tea ja kolm pöidlahoidjat Ene, Antsu ja elukaaslase Stina näol.

Nii nagu Perthi MM-i loosunglause ütleb: "The dream begins in Perth" ehk siis, et unistus algab Perthist. Tegelikkuses sai unistus alguse aastaid tagasi, kuid nüüd, paari nädala sees on mul võimalus teha esimesed väga suured sammud oma unistuse täitumise suunas. Pikemas perspektiivis hakake juba pöidlahoidmisele mõtlema, kuid enne jõuan siiski kohale ja küll siis teid juba paremini asjadega kurssi viin.

Sellised näevad välja esipöidlahoida, Stina küüned...

Olge tublid,

Karla

Ootuses

Perthis..

Hei!

Olen nüüd paar nädalat kodune olnud ja tundub, et on umbes täpselt õige aeg kirjutada, sest kahe nädala pärast homme sean suuna jällegi Perthi suunas, et aasta tähtsaimal regatil, MM-il võistelda.

Oktoobri laager seal samas kauges paigas oli suhteliselt täpselt see, mida olin oodanud. Borati sõnu kasutades, siis "Great Success!" Ilmselt minu elu raskeim laager, sest sellise koormusega polnud vist varem töödanud. Terve treeningtsükli jooksul sain ühe vaba päeva. Selle lõppedes sain küll veel 2 mõnusat päeva, et veidi ringi ka vaadata ja et oskaks kodustele midagi muud ka öelda kui, et vesi oli ilus ja sinine, juhuks kui keegi peaks küsima: milline Perth oli? Nägin koaalasid ja käisin surfamas. Usun, et maailmas polnud paremat kohta, kus treenida, sest lisaks sellele samale veele, kus Detsembris, vahetult enne jõule võistlema pean, oli mul seal väga tipptasemel seltskond, kellega sparrida, eel-OMi kuld ja hõbe.

Koju jõudes võtsin minimaalselt puhkepäevi ning hakkasin vaid ühte eesmärki silme ees nähes koheselt füüsilist edasi arendama. Mittepurjetajatele võib näida see purjesport üks naljakas asi ja ausalt öeldes, eks ta olegi! Harva tekib olukord, kus purjetaja teab, et regatil on kindlasti tugev tuul ning ta peab füüsiliselt väga heas vormis olema või siis, et on kindlasti vaikne ja kergem kaal annab eelise nii nagu Pekingis. Nüüd on see olukord aga kätte jõudmas, sest Perthi oodatakse pea surmkindlalt tugevaid, kuni 12-13m/s puhuvaid tuuli. Sellest ka kogu laseri seltskonna extra suur rõhk füüsilisele. Kui tavaliselt jääb minu paadiklassi sportlase kaal kusagile 79-83kg vahele, siis selleks regatiks tean mehi, kes sihivad vaata, et 85 ja kõrgemat. Kas see end ka ära tasub näitab tulevik.

Veidi istunud ja mõelnud leidsin, et mu füüsiline programm pole päris see, mida vajan. Minu suureks õnneks on minu ümber palju tarkasid inimesi nagu Reinu kooli treener Raivo, kes mind selles osas suuresti aitas ning mu treeningplaani korrigeeris. Siiani tunnen end seda järgides suurepäraselt ja usun, et varsti-varsti olen oma füüsilise viimas uuele, seni puutumatule tasandile, mis on ka Londonit silmas pidades ülioluline.

Kogu see kodus treenimine muudab aga mind ütlemata kärsituks. Eelmine nädal Austraalias, Melbourne-is toimunud 2012 hooaja esimene MK-etapp tekitas minus veel suurema nälja. Pole midagi hullemat kui istuda külmas Eesti sügistalves ja jälgida internetist teiste tulemusi ja kommentaare. See on umbes sama õudne kui seista nägu vastu klaasi kommipoe akna taga ja mõelda, et oh kuidas seda maiustust tahaks, kuid kahjuks on pood lahti vaid nädalavahetustel ja sel ajal viibid sina vanavanemate juures maal.

Sellele rahutule olekule vastukaaluks tundub siiski, et minu plaan on suhteliselt ideaalilähedane. Oleks ma terveks perioodiks Austraaliasse jäänud, oleks ma regatiks kindlasti surmväsinud nii nagu seda samal ajal Perthis treeninud Laser Radiali maailma esinumber hollandlanna juba praegu, Melbourne-i etapil tõdes. Tugevast treeningust olla nii rammestunud, et katkestas pärast teist päeva. Perthi üldse minemata jätnuna oleksin ilma paljudest headest treeningustest ja kogemustest, mis eesootaval kuul mind kindlasti palju aitavad. Nüüd, kus vaid kaks lühikest nädalat mind sellest soojusest ja tuulest lahutab, hakkan rahunema ja tunnen, et olen teinud kõik endast oleneva, et Austaalia lääneosariigis head minekut näidata.

Train hard!

Karla

Sharks!

Nagu ajakirjanduses ikka öeldakse, siis "pilt on illustreeriv" (kuigi väga teemakohane!)

Heippa!

Normaalne olnuks kui ma homme teile asja kokku võtaksin. Siis oleks mu treeninglaagri aktiivne pool lõppenud ning saaksin oma muljeid juba mineviku vormis jagada. Aga...

Selleks, et veidi asja huvitavamaks teha, peab ikkagi täna selle blogi ära tegema. Nimelt, eelmine nädal söödi meie klubi kõrval rannas üks surfar ära. Kui pealkirja lugenud, siis ilmselt juba saate aru, kelle poolt. Haid! Nädal enne seda juhtus sama teisel pool klubi oleva rannaga. Kõige selle peale öeldi, et haid on meil siin ikka olnud ja ega selles miskit ebatavalist pole.

Täna aga muutus asi sootuks kui kuu aja jooksul juba kolmas hairünnak aset leidis. Ja seda jällegi meist mitte kaugemal kui 10km. Nimelt on siin meres, otse risti rannajoonega üks saar, nimeks Rottnest. Selle saare kõrval sukeldunud härrasmehest jäid järele vaid tükid. Seega, meie ümber on tekkinud kolmnurk, kus kõikjal on haid inimesi rünnanud.

Uudis hairünnakust jõudis minuni merel, kui esimese clubrace-i esimesena finisheerinuna jalga sirutasin. Kaater sõitis kõrvale, ütles, et oli rünnak ning palus ettevaatlik olla. Samuti ütles, et edasi sõitmine on puhtalt omal vastutusel, sest rünnakutes pole endiselt midagi väga erilist ning ega kellelegi eriliselt korda läheks kui üks purjetajatest kaldale ei jõuaks. Seda enam, et tegu pole klubiliikmegagi!

Paar minutit hiljem oma tagumiku võimalikust kujumuutusest häirituna otsustasin trenniga siiski jätkata. Olen oma purjetamises palju erinevaid segavaid faktoreid tundnud, kuid eks ka kogenutel on uusi asju, mida õppida. Nii võttis mul veidi aega enne kui suutsin jälle kiirusele ja tuulele mõelda ilma, et kallutades hüsteeriliselt enda alla piiluks. Sõidu elevuses hirm kadus ning teinegi sõit sai esimesena lõpetatud.

Nii nagu suusatajad ikka ütlevad: pole ilus öelda, et viimast korda. Seega ütlen, et meil on siin kaugel eksootilisel maal teha VEEL ÜKS KORD trenni ja pärast seda jalad seinale visata, 2 päeva puhata ja sooja nautida ning seejärel külmale maale naasta, koju! Põnevust kui palju, loodetavasti jääb mu tagumik siiski kujult samaks!

Kuulmiseni,

Karla

Nice!

Ja mitte Prantsusmaa rivieral olev linn.

Elu on siin endiselt nice, ehk kena. Viimasest kirjutamisest on 1 puhkepäev ja 5 järjekordset treeningpäeva möödas.

Puhkepäev läks rahulikult, mõtlesime surfamisele, kuid ilm oli veidi nigel ja otsustasime selle tulevikku jätta. Laagri lõpus peaks mind ootama 2 vaba päeva, mille sisse selle ehk mahutada saab. Tiksusime niisama rattaga mööda ookeani äärt ning pärast käisin veidi Golfi mängimas. See oli Public course, mis tähendas, et inimesed oli teksade, maika ja flip-floppidega, suits hambus. Kes midagigi sellest mängust jagab, siis teab, et nii päris ei käi, kuid see selleks. Minul oli endiselt vahva.

Viimased 5 päeva on jällegi läinud nagu naksti. Ma ei saa suurt kurta, isegi kui tahaksin. Viimasest kirjutamisest saadik olen purjetanud vaid maailma eliidiga. Paar päeva tegime Olympic Test Evendi hõbeda, Hollandlasega kahekesi intensiivseid treeninguid, mis olid ütlemata kasulikud. Viimased 3 päeva on Perthis olnud ka juba terve Austraalia koondis, eesotsas Eel-Om-i kulla ja kolmekordse Maailmameistri, Slingsbyga. Pole just kõige halvem seltskond, kellega trennis joonele võtta. Olgugi, et mind hakkab vaikselt juba kimbutama väsimus ja kõik ei tule alati nii lihvitult ja perfektselt välja nagu ma sooviksin, siis tänastes treeningsõitudes suutsin näidata suhteliselt okeid kiirust ning ühe sõidu ka kindlalt võita.

Arvan, et see siin on mu elu üks kasulikemaid laagreid, kust tõesti on, mida kõrva taha panna. Maailma absoluutse paremiku vastu paat-paadis sõites märkad tahes-tahtmata asju, millele võistluse ajal endast maksimumi välja pigistades ei keskendu. Kui iga klassi parimad just siin treenimas on, siis ei jäta väga palju valikuruumi, et kus on õige koht enne siin toimuvat MM-i treenida. Ilmad on meil siin üldplaanis väga head, trennid suurepärased ja tuju samuti.

Olge tublid,

Karla

Half!

I want half Eddie!! (katkend Eddie Murphy stand-upist Raw)

Nali naljaks, aga rõõmustamiseks on veidi põhjust küll. Tegelikkuses isegi rohkem kui veidi.

Nimelt esimene pool mu MM-i ettevalmistuslaagrist on nüüdseks läbi. Mitte, et mul oleks midagi Austraalias olemise vastu, ärge saage valesti aru, kuid fakt on see, et 10 päeva tublit ja tõsist tööd, kolm trenni päevas on (Eesti rahvalemmikut tsiteerides) tehtud!

Pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda mõnusamaks see kogu protsess muutus ning loodetavasti ka teises pooles muutub. Esmalt harjusin ajavahega ja teisalt ei olnud ju enne seda MM-i "build up"-i pikemat aega end liigutanud. Alguses seega läks ikka raskelt. Nüüdseks olen õnneks kõikvõimalikest muredest üle saanud, olgu see siis üle pika aja esimese jõusaali käiguga kaasnev karjuv lihasvalu või lihtsalt õhtune suutmatus millegist muust mõelda kui pehme voodi ja veel pehmem padi.

Veel rõõmsamaks läks tuju u. 4 päeva tagasi kui avastasin veidi uurimustööd tehes täiesti jumaliku rattatee, või noh ringi, mida sõita. Mul on oma elus olnud õnne päris paljudes maailma nurkades rattaga vurada, kuid nii vinge "trail"-i otsa pole kahjuks veel komistanud. Tee lookleb ümber siinse Swan Riveri, mille kallast mööda ülesvoolu Perthi sõidan. Terve tee kulgeb mööda vee-äärt, mis muudab asja eriti nauditavaks. Aga see pole veel kõik! Jõudes sellise asja juurde nagu "the loop", mis on koht, kus jõgi mingil imelikul põhjusel eriliselt laiaks, umbes selliseks ülemiste järve suguseks muutub, vaatavad teisel kaldal vastu Perthi kesklinna pilvelõhkujad. Luubile ring ümber ning allavoolu kallast mööda koju tagasi! Kokku on see umbes 50-kilomeetrine ring sama mõnus või veel mõnusam kui tunne igal koeral kui teda kõrva tagant sügatakse.

The Loop

Ka merel lähevad asjad ainult ülesmäge. Tegelikult ma veidi ikka luiskan ka, sest sama palju kui saab ülesmäge minna, peab ka allamäge minema. Lainetega on juba kord nii. Purjetamisega on üldse nii, sarnaselt suusatamisega, et allamäge on tegelikkuses palju lõbusam sõita. See võimalus on mul õnneks viimastel päevadel järjest rohkem olnud, sest tuul on ütlemata mõnus ning liud muutuvad järjest pikemaks. Vaikselt hakkab siia saabuma ka juba rohkem elevust ja elu. Paar päeva tagasi saabus osa Hollandi koondisest, kes täna ka esimese trenni tegid. Olympic Test Evendil hõbeda võitnud Rutger on hetkeseisuga ainuke Standardi poiss, mis tähendas, et treenisime koos ning plaanime seda ka järgnevatel päevadel teha. Tänase treeningu tähelepanek on see, et vahed laseri peal endiselt täiesti marginaalsed, sest treeningul poleks mina kõrvalt vaatajana ilmselt vahet teinud, kumb see nüüd hõbe on ja kumb 20?! Osadel hetkedel olin mina parem, teistel tema. Hea kui on keegi, kellega joonele võtta! Nädala viimasel päeval peaksid siia jõudma ka Austraalia koondislased, mis muudab treeningud loodetavasti veelgi lustlikumaks.

Nüüd lähen õhtut ja oma homset vaba päeva nautima!

Olge ikka musid,

Karla

G-Day!

Ehk siis tere päevast teile sinna.

Paar päeva on jällegi möödas ja mis ma oskan öelda? Töiselt on läinud.

Viimane sissekanne oli mul pärast esimest treeningupäeva, pärast mida olen koormusi jõusaali näol veidi lisanud.

Pean ausalt üles tunnistama, et pole eelnevalt purjetamise kõrvalt veel kahte treeningut päevas teinud ja esimesel päeval oli tegevus väga uus ja harjumatu. Täna, pärast kolmandat päeva olen asjaga veidi kohanenud ja suudan sellistel tuuridel ka korralikult töötada. Päevad on pikad ja eelkõige jääb puudu ajast, sest seda lihtsalt ei jagata piisavalt. Sellest tulenevalt, et jõuaks ilusti trennid tehtud ja veel puhata ka, on elu meil siin väga distsiplineeritud, just aja seisukohalt. Iga päev ühte viisi ja rutiinselt edasi.

Purjetamine on mõnus. Tuult on olnud tugevama poolset ja vaiksema poolset, kõike, mida hing ihaldab. Tunnen end paadis üpris hästi, kuid kahtlemata on asju, mille kallal vaeva näha. Täna oli merel ka kohalik Club Race, mis tähendas, et lasereid oli veele kogunenud rohkem kui tavaliselt ning minagi sain ühe sõidu kohalikku klubisõitu kaasa sõidetud. See oli endaga võitlemisele hea vaheldus, homme lähen jälle starti.

Eraldi tahaksin veidi juttu teha kohalikust jõusaalist. Nimi on tollel Warehouse Fitness ja nii nagu nimi ütleb, nii ongi. Lihtsasse vanasse laohoonesse on veditud raskused ja sellises miljöös seal mehed töötavadki, mõned üksikud naised ka. Umbes selline pilt nagu Arnie filmis "Pumping Iron". Kes teab, millest jutt, see teab, kes ei tea, sellel soovitan vaadata.

Ma päris täpselt ei saagi nüüd aru, kas siinsed mehed elavad jõusaalis või siis söövad usinasti kõikvõimalikke aineid, aga Ott Kiivikas on siinsete meeste kõrval üpris väike poiss.

Üldiselt on inimesed ikka väga viisakad. Samas on nad ka ikka imelikud, ilmselt on neis ikka peidus veidi seda kauget Inglise verd. Issand, kuidas ma neid G-Daysid, Half Eight-isid (pool 9), Mate-isid ja Bloke-isid ei salli, olen siiski USA meelne ja tunnen end seda kohalikku sorti inglise keelt kõneledes võõramalt (kui te veel aru pole saanud mu USA-meelsusest:D). Sellele vaatamata olen suhteliselt hästi segunenud seltskonda, kasutades juba ilma mõtlemata sõnapaare "Cheers Mate" ja "No Worries". Õudne!

Homme on mul poolik puhkepäev, mis tähendab, et lakun haavu ja tegelen ilmselt vaid purjetamisega.

Olge musid või siis Cheers Mate! (Huvitav, kas see käib naiste kohta ka?)

Karla

Mootorid täiel võimsusel

Hei!

Eile, teist päeva kohal, võtsime asja rahulikult. Plaan oli end korralikult lennust ja esimese päeva varajasest kondi pakkimisest välja puhata. See töötas rohkem kui suurepäraselt, sest unne vajusime pool 10 ning ärkasime järgmine päev, pool 12. See tähendas 14h und, mis minu mõõdupuude järgi on rohkem kui küll. Püsimatud nagu me oleme, suundusime Perthi, et vaadata, kas see, 1,6mln elanikuga linn endast midagi asjalikumat ja suuremat kujutab kui Fremantle. Üllatus oli suur kui Austraalia suuruselt 4nda asustusega paik jättis väga väikse mulje. Trampisime kesklinnavähem kui tunniga läbi ja mõtlesime mida edasi teha. Võtsime asja veel veidi rahulikumalt ja päev oligi õhtus.

Täna oli esimene treeningute päev.

Pean tunnistama, et ei mäleta, millal nii moodi korralikult trenni tegin nagu siin Austraalias seda teha plaanin. Eks ta ilmselt kusagile suvise hooaja eelsesse aega jääb, Mai vms. Igal juhul, alustasin päeva tervisliku hommikusöögiga, pärast mida suundusin ratta selga. Minu imestuseks oli tuul, mis mööda mu paljaid sääri vuhises juba hommikustel tundidel ülimeeldivalt soe, päike säras ja üldse oli mõnus. Sõitsin mööda mere äärt. Siin on täiesti rannas, luidete vahel rattatee, mida vurada. Seejärel kiire lõuna ning käes oligi aeg, et klubisse minna.

Lasime kaatri kiiresti vette, panime paadi üles ja trenn võis alata. Selleks ajaks oli kell juba kusagil pool 3, mis tähendas, et nautisime merd nii kaua kui andis, umbes poole kuue, kuueni, sest siis läheb pimedaks. Muud ei oska öelda kui ilma kohta öelda kui "lycra skiff hikers", mis tähendab siis purjetamiskeeles kõige õhemaid pükse, mis pannakse Euroopas jalga heal juhul nii 10x hooaja jooksul. Tuult oli parajalt, sai veidi kallutada, kuid ei rebinud veel jalgu pooleks, mis oleks kohe esimese päeva puhul ebamugav tervitus olnud.

Elu võib siin küll kallis olla, kuid esialgu tundub vähemalt, et inimesed on väga abivalmid. Esimesel sissekandel siit Fremantist ei kirjutanud, kuid pärast asjade lahti pakkimist palusime ühte kohalikku, kellel oli mikrobuss, et kas ta viitsib sõita meiega linna ja visata meie kogu kolu ära. Mõeldud, tehtud! Täna oli vol 2 ja veel parem! Nimelt pole Toomasel siin ratast. Pärast mitmeid rattarente saime 160$-ga terveks perioodiks mingisuguse renditud. Siis aga tekkis mõte, et 300$-ga saab juba uue ratta osta. Toomas viis selle peale rendika tagasi ja läks vaatas igaks juhuks veel kolmandasse poodi ka, et palju seal hinda küsitakse. Üllatus oli suur kui poe omanik näitas seina ääres seisnud ratta poole. Selline lasnamäelt Piritale kalale sõitnud vanema meesterahva stiilis, roostes vana Antila või muu imevidinate poe mudel ning ütles: Võta! Nii oligi, Toomas sai endale terveks meie siin viibimise ajaks tasuta ratta, lisaks kiivri ja rattaluku. Vahel veab ka.

Päevad lähevad siin ütlemata kiiresti, tuju on leas, sest mis siin salata, kodus jõusaali nühkida, seejärel hallis sügises midagi vastupidavuseks välja mõelda tundub 100x halvem mõte kui homme päiksega ärgata, ratast sõita ja seejärel end uuesti merelt leida, et end edasi arendada ja MM-il millegi asjalikuga hakkama saada!

Olge tublid,

Karla

House-tralia

Hei!

Täna varahommikustel tundidel jõudsime Perthi.

Elamine on treeninglaagri kohta suhteliselt OK. Korter ise on vana ja kulunud, kuid asukoht on enam kui suurepärane. Lähedal asuvad toidupood, igasugu muud poed, kino ja hunnik restorane.

Tuleb välja, et see aga ei oma mitte mingit tähtsust. Põhjus ainult üks: siin on rämedalt kallis! Ma olen oma karjääri jooksul üpris palju reisinud, samuti olen ka eelnevalt Austraalias käinud, kuid seda, et kusagil nii kallis oleks olnud, küll ei mäleta. Banaani kilo maksab 13$, praad restoranis 35$, 0,3l õlu (Toomas on ka, sellepärast tean :D) 7$ jne. 1 euro on 0,73 AUD-i. Üldiselt kui ikka väga asja pole, siis siia riiki küll tulla ei tasu.

Seda enam, et lennujaamas jääb mulje, et kedagi nad siia ei oota nii ehk naa. Lisaks identsele passikontrollile nagu USA-s järgneb igasugune quarantine pull, mis võib kesta tunde. Me saime õnneks veidi kiiremalt läbi ja jõudsimegi juba 3AM oma elamisse.

Hommik oli meil väga kiire. Juba kell 9 pidime olema konteinerpargis, et järjekordsele quarantine ohvitserile viimast ette näidata. Minu õnneks olid Rein, Toomas ning mõned abilised veel selle raudkasti nii ilusti ja puhtalt ära pakkinud, et isegi Schenkeri asjapulgal oli väga imestunud nägu, et nii ruttu ühele poole saime. Ta ilmselt lootis show-d saada ja kõrvalt vaadata, kuidas meil kõik lahti lastakse pakkida, aga ehhee.

Sealt edasi kärutasime käsitsi paadi klubisse. See oli suhteliselt vähe kasutatav autotee, umbes 1-1,2km pikk. Erilisi probleeme sellega polnud ja paat oli klubis, kaater korras ning asjad klaarid enne kui lõunagi kätte jõudis. Edasi käisime söömas (esimest ja viimast korda) ning jalutasime niisama. Ärge saage valesti aru. Tegemist ei olnud mingi mitmetunnise käiguga. See Fremantle-i linn meenutab umbes Viimsit, kus Haabneeme on keskuseks. Poode ja asju on küll veidi rohkem, kuid ega siin suurt midagi teha pole, vähemalt ei tundu. Samas on armas väike linnake, kõik on käe-jala juures ja suurem linn, Perth on kiviviske kaugusel.

Mis aga kõige tähtsam? Ikka see, et oi kui hea tunne on uppuvalt laevalt maha astuda. Oh, kuidas ma vihkan seda külma ja halli Eesti sügist ja fakt, et siin on kevad, täna oli päeval lühkari ja t-särgi ilm ning tõsiasi, et minna saab ainult paremaks, võlub tahes-tahtmata naeratuse näole. Samuti vedas mu suunurgad silmade kõrvale hetk, mil läksin muuli pealt merd vaatama ja nägin, kuidas mõnus, 8-10m/s lõunatuul seda imeilusat helesinist vett vahutab. Homme teen kerge füüsilise ja juba ülehomme leian ennastki merelt, et MM-iks infot koguma hakata! Yes!

Kirjutamiseni,

Karla

Meie oma Weymouth!

(Foto: EJL)

Hei!

Siia blogindusse sai küll nüüd veidi liiga suur paus sisse, kuid ei sest tegelikkuses miskit. Asi suuresti selles, et tegelesin u. 3 nädalat eeskätt puhkamisega, et MM-ile värskena vastu minna. See tähendas aga, et midagi erilist raporteerida ei olnud.

Nüüdseks on puhkus aga minevik. Olen juba nädala paadis tagasi ning tunne on päris meeldiv. Nagu pealkirigi reedab, siis on sügisene Tallinn nagu meie oma Weymouth: tuuline, külm ja pime. Midagi paremat ei saaks järgmisele aastale pilku heites olla ning ega ka Perthi MM-ile mõeldes vähe karvasema merega treeningud mööda külgi maha ei jookse.

Esimesed 3 päeva tegin üksi. Sõitsin end soojaks ja tuletasin kõik nüanssid uuesti meelde. Uskuge või mitte, kuid 13-14 aastaga jääb üht-teist siiski külge ka ning erilist roostet enda liigutustes ei täheldanud. Füüsilise poole pealt olid jutud küll veidi teistsugused. Tugev tuul võttis kiirelt võhmale ning tagasi tulid mõtted neist inimestest, kes purjetamisest kuuldes mõtlevad heale veinile ja ilusale tuulevaiksele päikeseloojangule... Andke andeks, aga väga suurt seost ei ole!

Neljapäeval ühines minuga aga sõber põhja poolt, Mehu (Mattias Lindfors). Ega ma teda vaatamata oma heale hooajale, tublidele tulemustele ja suurele arengule aasta nii hilises faasis siia niisama ei suudaks vast meelitada, seega siit küsimus: miks ta tuli?

Põhjus selleks on väga lihtne. Reedest tänaseni toimus Eesti karikasarja viimane etapp, Tallinna nädal. Minu jaoks tähendas see head võimalust end veidi fliidisõidus testida ning näha kui hästi ma järgmise nädala laupäeval algavaks Austraalia laagriks valmis olen.

Reedel valitsenud tugev tuul tegi meie päeva päris lühikeseks. Sõidud jäeti silmagi pilgutamata kiiruga ära, mis tähendas, et saime Mehuga merele lihtsalt kaifima minna. Pole midagi mõnusamat kui Tallinna N/W tuul, suure lainega. Eile valdasid suhteliselt sarnased olud, tuul oli küll veidike vaiksem. Saime maha kolm sõitu, milles kõigis finishijoone ka esimesena ületasin. Tundsin end paadis mugavalt ning täiel pingutusel arendatav kiirus pani ennastki imestama. Sõitude vahel pikalt ootamine ning keha maha jahtumine muutis aga olukorra vägagi külmaks ning tasuks olid õhtused külmavärinad ning 38,2 palavik, kõhulahtisusest rääkimata. Terve öö sellena võidelnud, sain end hommikuks sõidukorda. Täna tervitas meid imevaikne, rahulik vaibuv meretuult, milles ainult ühe sõiduga maha saime. Ka selles suutsin väga kindla esikoha võtta, mis tähendas kogu regatil ülekaalukat esikohta.

See regatt oli eeskätt heaks treeninguks, kuid heameelt tekitab näiteks fakt, et oma senises karjääris pole vist veel kõikide sõiduvõitudega regatti lõpetanud. Seda enam, et sõitsin treeningvarustusega, st. et kõik head purjed on konteineriga Austraalias ja koju jäid vaid vanad salvrätid. Samuti loodan, et suutsin noortele poistele näidata kui kiiresti on võimalik sõita ning õnnelik olen sellegi üle, et mu seeria ei katkenud, mis tähendab, et olen kodus püsinud võitmatuna 2009. aastast.

Kavatsen homsega end loodetavasti korralikult terveks ravida, et siis reedeni koduseid tugevaid tuuli maksimaalselt ära kasutada ning siis juba kaugustesse lennata ja Perthis end MM-iks tuunima hakata.

Kui mitte varem, siis kirjutan juba järgmise nädala lõpus kängurumaalt!

Olge mõnusad ja ärge palun külmetage!

Karla

Kodu!

Kõige pealt veidi pilte...

1/3 Hong Kongi Skyline-st!

Vaade Hong Kongile!

joo, palju jaksad!

1/4 sööklast!

Medal Race-i võit!

Kohaliku mimmiga

neljandale anti diploma of honour :P

Politsei eskordi saatel oma sõidureas klubisse!

Tere!

Suure ringiga, kuid siiski olen lõpuks kodus.

Regati lõppedes nautisin Hiinas veel sooja ilma, käisin lõputseremoonial, mis oli uhke ning seejärel oligi aeg oma kodinad kokku korjata, et sõita üle piiri Hong Kongi, kust meil õhtul lennuk läks.

See aga tähendas, et ma sain ühe päeva nautida juttude järgi maailma ilusamat vaadet. Pean tunnistama, et Hong Kongi siluett oli tõesti midagi ahhetama panevat. Linn ise oli lõpuks midagi sellist nagu Hiinast ootasin. Palju inimesi, kõik üksteise otsas ja kõvasti sodi ja pudi, mida osta. Hong Kongist jääb mulle ilmselt enim meelde kui suured kontrastid linnapildis olid. Majad nägid välja sellised, et lagunevad koost kohe kui esimene lind katusele istub. Autod seevastu olid veel kõvasti uhkemad kui autopede maana tuntud Eestis. Samuti jalutasin tänaval, kus oli kalapood. Iseenesest pole selles loomulikult midagi imelikku kui juttu sinna paika jätaksin. Imestama panev oli selle juures aga fakt, et sellest ühel pool oli Louis Vuittoni pood ning teisel pool juveelipood, kus akna peal ilutseid miljon kadunud Eesti krooni maksvad Rolexid ning kolme miljonilised kihlasõrmused. Ma ei oska muud arvata kui, et ju siis on inimesi, kes ostavad endale LV käekoti, sõrme sõrmuse, käele kella ning selle kõige peale läheb ju kindlasti kõht tühjaks, mis peale tuleks kala ka sinna kotti haisema võtta?!

Pärast seda avanes mul tegelikkuses u. neljaks tunniks isegi kodu külastada. Siis oli aga aeg teha veel üks kiire suts üle mere põhja, et osaleda Melges 24 Soome MV-l. Siin kohal oli nüüd suur mõttepaus, mida edasi kirjutada... Võistlus ei läinud meie paatkonnast ilmselt kellegi jaoks nii nagu seda oldi ette kujutatud. Asju, mis vajavad kordades paranemist enne kui üldse mingisuguse taktikaliselt õigest purjetamisest juttu saab olla, on lihtsalt liiga palju. Vaat, et viimaseks sõiduks saime paadi nii käima ja mõistsime võib-olla ka veidi rohkem, millest selline käigu vahe eelnevates sõitudes, et saime teistega kui võrdne võrdsega purjetada.

Nüüd olen otsa pidi lõpuks vähe pikemaks perioodiks kodus. Kavatsen võtta aja täiesti maha, mahutada oma tavapärase oktoobrikuu puhkuse mõnesse nädalasse nüüd, septembris, laadida akud täielikult ääreni täis, et siis hakata juba spetsiifiliselt tööd tegema MM-i suunas vaadates. Terve oktoobri veedan Austraalias MM-i paigas treenides, kus juttude kohaselt peaksid mul ka sparrimas olema maailma parimad purjetajad laser-klassis Slingsby, Thompson, Goodison ja veel teisigi. Põhimõtteliselt ei jõua ära oodata, kuid teisalt on oh kui hea kodus olla! Vähemalt mõneks ajaks...

Olge mõnusad,

Karla

Mõeldud, (minu poolt) tehtud!

Hei!

Nii nagu eelmises postituses oma ulmelisest masterplaanist rääkisin, nii üritasin ka teha. Peaks ütlema, et peaaegu õnnestus, vaid venelane ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning ei suutnud sõitu viimase kohaga lõpetada. St, et neljast asjast, mis pidid täide minema minu pronksi võitmiseks kolm ka tõesti läksid. Ma võitsin medal race-i, Taritaš oli minust 2 kohta taga, USA esindaja Charlie oli üheksas nii nagu mu plaan ette nägi. See andis mulle võistluse kokkuvõttes igati tubli ja kõrge neljanda koha.

Tegelikkuses kõik nii lihtsalt ja lakooniliselt ei käi kui kodust blogi lugedes mulje võib jääda. Mis see siis ära ei ole? Ütlesin ju, et lähen võidan medal race-i ära ja no võitsingi. Mitte päris. Konkurendid pole mul laser-klassis papist poisid ning tööd anti mulle kõvasti. Taritaš üritas oma positsiooni hoida, pannes stardis minu nina eest kaatri poolseima "ukse" kinni. See tähendas, et minu start polnud parimate hulgas. Õnneks lugesin konkurentide käitumist ning ka tuult maksimaalselt hästi ning üles märki suutsin end 4ndaks sõita. Taganttuules suutsin Taritaši temal kukile hoides närvi ajada ja vahetult enne märki saingi temast mööda. Teine krüss nägin paari varianti ning kasutasin need ära. Sakslane, Malte juhtis ning kaitses teisena püsinud horvaati, Mihelici. Viimane aga tegi tuule suhtes paar viga ning see andis mulle võimaluse rünnata. Kuna punt oli pikalt maas ning Taritaš oli end teise nurka tuuleauku sõitnud, arvestasin oma riskiprotsendi suhteliselt väikseks ning kasutasin võimaluse ära. Teist korda üleval olin juba esimene, mida hoidsin suhteliselt mugava vahega finishini.

Tõele au andes on neljas tulemus kõiki asju arvesse võttes ütlemata hea tulemus. Weymouthi tugev tuul ning siinsed vaiksed olud erinesid üksteisest kui öö ja päev ja kohanemine võttis oma aja. Olen väga õnnelik, et suutsin end lõpuks ikka paika saada ja tõestasin iseendale, tõenäoliselt ka nii mõnelegi teisele, et minuga tuleb arvestada. Samas jääb see neljas otse loomulikult kripeldama. Eriti võttis hamba verele teiste Eestlaste medalitseremoonia, mida vaatamas käisin. Teisalt jällegi oli medaliks ääretult palju õnne vaja ning kasutan selle parema meelega kusagil mujal, veel tähtsamal ajal ära.

Täna üritasime vaadata suurt ja uhket Shenzheni linna, mis ei tundunud üldse uhke. Minule ei jätnud isiklikult mitte mingit muljet kui metroos pissiv väike poiss välja arvata. Need püksid, mis tal jalas olid, vot need olid muljet avaldavad. Jalgevahe oli lahtine, mis tähendas, et kükitades sai kohe asja ajada ilma, et midagi kuskil segamas oleks. Väga kiire ja loogiline variant. Õhtul vaatasime korvpalli finaale ning nüüd ongi aeg magama sättida.

Olge mõnusad,

Karla

Lõpuspurt

Its just a little too late, ilmselt. Pärast tuulist Olympic Test Eventi võttis siin selgelt liiga kaua aega, et end korralikult käima saada. St. Et mu lõpuspurt ja asjade paika loksumine võttis veidi liiga palju aega, et suurimas mängus kaasa mängida, või mis...?

Kui nüüd päris ausalt üles tunnistada, siis tegelikkuses on mul homsesse Medal Race-i 6ndana vastu minnes siiski väike “outside chance”. Väga väike, kuid siiski. See on ääretult rahustav mingil imelikul põhjusel. Võimalus võidelda tõsiste kohtade eest hoiab mind ülimotiveerituna. Nimelt, selleks, et võita pronks medal peaksin ma sõidu võitma, Taritaš ei tohiks finisheerida kohe minu järel ning Buckingham ja Komissarov peaksid olema vastavalt eel-viimane ning viimane. Kõlab jaburalt, ma tean. Samas ta nii jabur polegi, sest viimased kaks on tegelikkuses suhteliselt pikalt punktide poolest eest ära ja üksteisel vägagi kannul. See aga võib tähendada, et nad hakkavad omavahel madistama, mis sobiks mulle suurepäraselt. Loomulikult, kogu mu vettpidav masterplan eeldab, et mina sõidan imeliselt!

Täna oli iseenesest päris pole viga purjetamine. Seda vähemalt esimeses sõidus. Tuult oli suisa mingi 6-8m/s ning sai kallutada nii, mis kole. Jõudude vahekord oli paugult muutunud, sest olgugi, et mu taimer maas oli ning stardimomendi sekundiga maha magasin suutsin hästi recoveryda ja end üles märki 3ndaks sõita. Allatuules lasin suhteliselt rumalalt Komissarovi mööda, ülejäänud sõidu püsisin 4ndal poosel.

Teises sõidus seevastu hakkas tuul jälle oma tuntud vingerpussi mängima. Paljud ees otsa mehed jäid valel ajal valesse kohta. Mina neist kõige enam. Peaksin selgitama: nimelt oli hoovuse tõttu esimeses sõidus parem pool selgelt eelistatud. Ka teises sõidus sihtis kogu paremik just seda poolt. Sain suurepäraselt stardist minema, õigele poole. Kahjuks pööras vaikiv tuul aga kõvasti vasakule ning osa “klibakaid” said hästi ülemisse märki. Ma olin kusagil 15, olin ju kõige parem poolsem. Suutsin mingil määrel enda kohta parandada, finisheerides 9ndana. Pärast sõitu bussis koju sõites uurisin vasakult tulnud meeste loogikat... Sõidu võitnud USA purjetaja Cam Cullman ütles, et ta läks sinna sellepärast, et teadis, et medal race-i jõudmiseks on tal vaja top 3 sõitu ning see, et parem pool oli eelistatum ning kõik sinna lähevad talle seda võimalust ei pakkunud. St, et ta paugutas nii nagu optimisti aegadel lihtsalt vastasnurka kõigist teistest ning töötas. Minu üllas treeningpartner Mehu-Mati Lindfors, kes sõidu teisena lõpetas ütles aga mu küsimuse peale lihtsalt ja lakooniliselt: “I Don’t know?!”, mille peale kogu buss naerma hakkas.

Pole viga, olen rahul, et end käima sain ja see, et pärast nii tuulist regatti nagu oli Weymouthis koheselt vaikse tuulega jumalat mängima hakata oligi kaine peaga mõeldes veidi palju oodata. Homme lähen ja naudin ilusat loodust, veel ilusamat merd ning Medal Race-i aurat. On ju mu elus see alles teine!

Olgu mõnnad,

Karla

Tasa ja targu paremuse poole

Hei!

Täna oli järjekordne kiire päev. Sain merel olla törtsu üle nelja tunni, selle ajaga veeretati meile 3 sõitu.

Esimeses neist jäin nii nagu juba tavaks saanud kohe pärast starti tuule auku ning alustasin tagaajamist. Üleval olin jällegi tagant kolmas, kuid edasine hakkas mulle järjest rohkem loogilisemana näima. Enam ei olnud tuule tugevus nii ebaühtlane. Oli lihtsalt väga keerutav tuul ning mõned pagid, tavaline värk. Selle peale suutsin end rabeleda 11ndaks.
Järgmises sõidus sain pole viga stardi ning tegin suhteliselt esmakordselt sel regatil suht-koht hea esimese krüssu. Võtsin ülemise märgi paudiga, kuid jäin veidi paremaga tulnule ette. Tegin 2 karistusringi ning jätkasin 6ndal poosel. Allatuules tõusin 4ndaks ning teise krüssuga juba mugava vahega juhtima. Seda vahet suutsin finishini hoida ning esimene sõiduvõit universiaadilt oligi taskus. Järgmises sõidus olin ma esimese krüssu jooksul igasugustel erinevatel kohtadel. Ühel ajahetkel näis, et olen esimene, järgmisel jällegi, et viimane. Tuul oli lihtsalt nii keerutav. Suutsin suhteliselt okeilt väljakut lugeda ning üles märki jõudsin kusagil 10 sees. Arvaks, et kusagil 8. Tegin hea bakstaagi võites 2 kohta ning ka ülejäänud sõit ei olnud nii lootusetu kui eelnevatel päevadel. Suutsin õiged otsused jõuluvana soki seest välja pigistada ning lõpetasin 5ndana.

Kokku paiknen praegu 8ndal kohal. Vahed on üpris tillukesed arvestades seda kui ebastabiilselt kõik sõitnud on. Tulemustes liikumise võimalused on nii üles kui ka alla rohkem kui võimalikud, seega on homme, viimasel eelsõitude päeval, kõik minu enese kätes. Plaanin täna ilmselt veel mõnele spordialale kaasa elama minna, ilmselt saab õnnelikuks väljavalituks kergeraksu peastaadion, puhtalt selle pärast, et too on lähedal. Tegelikkuses tahaksin minna kaema veepalli, kuid ei raatsi tundi sinna ning teist tagasi kulutada, et sama palju jagu pallimängu näha. Vaatan, võib-olla, et lähen käin enne üldsegi ise ujumas ja mõnulen veidi külmas vees, sest merevesi siin igal juhul ei jahuta!

Olge tublid,
Karla

What The Hell???

...Is going on?

Pole 2 päeva arvutisse jõudnud. Põhjusi selleks on palju. Algatuseks oli meil eile hiline start, seega jõudsime suhteliselt hilja koju. Teiseks olen käinud igasugu sporti õhtuti vaatamas, mis on igasuguse arvutis passimise välistanud.

Eile käisime kergejõustliku peastaadionil, siin samas meie küla juures, kus toimusid 100m finaal, kus leedukas sama ajaga fotofinišiga Jamaika kutile kaotas. Meie arust oli peaaegu, et naaber küll ees, kuid kohtunikud nii ei arvanud. Pärast seda toimus 10000m jooks, nii 35 kraadiga. See oli ääretult huvitav. Kaks härrasmeest kukkus kokku, mõningad jooksid paljajalu jne. Täna oli lühem päev ning käisime algatuseks USA-Israeli korvpalli vaatamas, mis oli ääretult kihvt mäng. Usa võttis küll lõpus oma, kuid Israel osutas kõva vastupanu ning vaata, et juhtis pool mängust. Seejärel vaatasime veel veidi Athletics-it ja käisime ise ujumas.

Elust ja olust rääkida, siis hiinlased olid ilmselt arvestanud, et kui palju me toitu siin selle universiaadi käigus ära sööme. Ma mõtlen kõik osalejad kokku. Nüüdseks on need varud aga kordades otsas, sest sööklas jääb toitu aina vähemaks ja vähemaks. Hommikusöögiks pole ma helbeid näinud alates teise päeva hommikust. Ainukene minule tuttav pidev söök on Pasta Bolognese, mida pärast seda regatti ilmselt mõnda aega näha ei taha. Viimast vältida üritades mõtlesin täna, et lähen võta McDonaldsist ühe juustuburgeri, et mis see mulle ikka nii halba teha saab. Kõik oli jube ilus ja lilleline kuni küsisin: "Could I have 1 Cheeseburger please?" Vastuseks tuli: "Ok, but we no have cheese. You want cheeseburger without cheese?" Mina vastasin lihtsalt ja lakooniliselt: "No!" :D

Nüüd aga asjast, milleks ma siia tulnud olen. Nagu pealkiri ütleb, siis suures plaanis ei saa mitte ööd ega mütsi aru, mida tuul teeb. Toon algatuseks, et elu veidigi lillelisem tunduks minu seisukohast välja paar minu jaoks positiivselt lõppenud olukorda. Pean tunnistama, et paari on küll keeruline leida, kuid üritan siiski. Näiteks tänases teises sõidus, mille "tubli" 8nda kohaga lõpetasin, sõitsin Austraalia kutiga sõna otseses mõttes taganttuules kõrvuti. Meie vahe võis olla maksimaalselt 3m, kuid juhtus nii, et mina sain pagi, tema aga mitte ning finishis oli vahe u. 70m. Teine variant oli selline, et kui olin kõige vasakpoolsemana võimatult peksa saanud ning otsustasin, et teen midagi, mida kunagi normaalses olukorras ei teeks, sõitsin risti üle välja paremale kõige äärmiseks, kõigil tagant läbi ning võitsin sellega mingi 3-4 kohta. Eile suutis sõitu u. 5 paadipikkusega juhtinud härra lõpetada eelviimasena jne.

Ma saan aru, et igas asjas on otse loomulikult oma osa oskustel, kuid mulle jääb vägisi mulje, et siin, Shenzhenis on õnnega kordades rohkem pistmist kui mujal. Absoluutselt tunnistan, et 2-3 esimest sõidavad stabiilselt hästi ning teevad ka õigeid otsuseid, kuid nii nemad, kõik teised ja isegi kohtunikud hommikusel koosolekul ütlevad, et tegemist on väga võimatute tingimustega, kuid nad ei saa sinna midagi parata.

Positiivse külje pealt pean veel tunnistama, et ootan igal õhtul uut hommikut nagu normaalne inimene jõuluõhtut, et kinke avada. Tahan sõita, sõita ja veel kord sõita. Päevad on meil siin merel kahtlaselt lühikesed. Kuna paljud sõidavad lisaks Fleet Race-ile ka Team Race eventi, siis on mõlemad sellised pooletoobised, et jõuaks mõlemat pidada. Nii saadeti meid näiteks täna, 1 sõit ajast maas olles korraliku, kohati isegi 4-5 m/s tuulega kaldale. Ootan juba homset, et saaksin jällegi üritada paremini kui täna. Siiani pole see eriti hästi õnnestunud, kuid ma ei kavatsegi alla anda. Lõpetuseks, küll see kogemus millegiks hea on ning õigel ajal end ka veidi paremini kui siin väljendab.

Olge musid,
Karla

Keeruline päev nr.1

Hei!

Täna oli siis esimene sõitude päev. Suurt midagi ei läinud libedalt, ütleme nii. Algatuseks ootasime mingi 3h kaldal tuult, pärast mida meid lõpuks merele saadeti. Ausalt öeldes tervitas meid seal täitsa tuul. Panin kallutuspadjad jalga ja puha. See aga ei tähendanud, et me oleks rahulikult normaalset purjetamist harrastada. Tuul oli üli-üli keerutav ja auklik, mis muutis sõidu vägagi tricky-ks.

Esimene sõit sain suhteliselt hea stardi lipu juurest, kuid mul oli u. 10 esimest sekundit 20 kraadi madalamale viiv kurss, kui kõigil ülejäänutel. Olin sõitnud vasakpoolsesse tuulde ajal, mil ülejäänud said veel paremal olevat pagi sõita. Ma tean, et kõlab jaburalt, aga täpselt selline tuul oli. See aga tähendas, et ei jõudnud nii nagu olin plaaninud grupil eest läbi, mis aga tegi mu elu keeruliseks. Punnitasin end tuule järgi üles märki miski 4-5. Sama olin ka all märgis, kuid jäin teise krüssu alguses tuuleauku ning pidin kõvasti vaeva nägema, et sealt välja rabeleda. Üleval olin miski 10, kuid hea taganttuulega sain 6ndaks.

Teine sõit suutsin üle olla, mis tähendas, et tulin tagasi ja alustasin taga ajamist. Olin veendunud, et suudan PURJETADES teised kinni püüda, kuid krüssu keskel vaikis tuul pea nulli ning nurgad hakkasid ainsana tõmbama. Vasak nurk rohkem kui parem. See tähendas, et olin suhteliselt nadis olukorras. Üleval kusagil 16-17, vahed juba suureks veninud ning tõusta raske. Tõusude ja mõõnadega lõpetasin 14ndana. Rohkem sõite ei saanud.

Veidi melust rääkida, siis Ants sai õnneks ilusti treeneri kaatri peale. Sellega kaasneb aga üks pull asi. Kaater on uhke 7m Tornaado, kuid sellega kaasneb ka Kapten või noh, juht, kes kahjuks seda juhtida ei oska. Seega peab kaatri juurde väga ettevaatlikult minema, et härra minust üle ei sõidaks. Samuti on klubis endiselt umbes miljard vabatahtlikku, kes soovisid täna kaldale tulles mu paadi veest välja võtta ja näiteks ära ka pesta. Ma tahtsin end nii ehk naa loputada, seega ütlesin neile, et ma saan ise hakkama. Kõik kummardavad iga liigutuse peale ja kogu see värk siin on ikka lihtsalt absurd!!!

Kokku 9.
Homme loodetavasti paremini,
Karla

We're trying are best!

Hei!

Täna oli üks ääretult huvitav päev. Minu karjääri jooksul teist sellist meelde ei tule. Nimelt läksin lõuna paiku klubisse, et paat ära mõõta ja tulema tulla. Nägin hoopis, et enamus lähevad vee peale Practice Race-i sõitma ja mis selle juures oluline, oma juppidega! Sattusin ärevusse, et kas tõesti on see lubatud ning üritasin midagi välja uurida. Siis oli kell vast mingi 1?! Mingit normaalset vastust ma igal juhul ei saanud ning see tähendas, et peab ootama kella neljast koosolekut, et seal kõik järgi uurida.

See aga ei tähendanud, et kella 4ni ma lihtsalt istusin ja ootasin. Mina üritasin oma antud juppidega ära mõõta. See oli ütlemata keeruline, sest algul öeldi mulle, et mõõtmine on peatatud kuna keegi ei tea, mis varustust kasutada tohib, siis öeldi, et too oma paat siia ja mõõdame ära. Lõpuks oli asi nii kaugel, et minu paat oli üles pandud ning mõõtmisangaaris, seda mõõtmas aga mitte kedagi. Kui kell oli juba nelja paiku tuli keegi härra ja pani minu paadile peale mõned allkirjad. Paat oligi mõõdetud. Osadel omad jupid, osadel need, mis anti. Mainiks veel ära fakti, et u. 30min enne kui mu paati mõõtma hakati, ilmus teadete tahvlile notice: "Measurement is Cancelled!" Go figure!

Miiting oli väga produktiivne, nii nagu ütles Kreisiraadiost Zoopargi mees. Võtsin isegi veidi sõna ja üritasin võistluse peakorraldajale mikrofoni abil suures saalis seletada, et nad on asjad sassi ajanud. Nimelt eile räägitud lühikesele pinnipikendusele on kerge lahendus. 470 purjetajatel olid pikad pikendused, meil lühikesed. Loogika ütleks, et nad on asjad sassi ajanud ning kui me need omavahel ära vahetame, siis on kõik ok. Seda üritasin ka neile seletada. Vastust ma selle kohta ei saanud, kuid pikenduse ma igal juhul ära vahetasin Singapuri 70 rahvaga. Paat jäi mul igal juhul sinna angaari homset ootama, kus hommik õhtust targem äkki on?!

Nagu te aru saate, siis ei tea mina, mis homme, esimene sõitude päev, saama hakkab. Samuti ei tea midagi ilmselt ka korraldajad, ega mitte keegi teinegi. Ainuke asi, mida ma tean on, et homme kell 10 on start, mis tähendab 5.45 äratust ja seda, et tuult nii ehk naa ei ole. Pole kunagi olnudki! See ei takistanud neil kahte Topi suurust sadamat ehitamast, üks fleet race-i jaoks ja teine team race-i jaoks. Team Race-is on osalejaid 3 riiki. Vinge!

Eks homme ole näha, mis saab...
Karla

Old School

Hei!

Tänane päev hakkab õhtusse jõudma vaikselt. Eile jätsin ühe päris huvitava fakti teile mainimata: siin on 35-42 kraadi sooja! Täna sain veidi infot veel juurde, vee temperatuur oli nimelt 30-31 kraadi.

Tegelesin enamasti siis juba asjalike tegevustega. Sõitsime hommikul bussiga klubisse, et kätte saada oma uued ja uhked paadid. Tõsi, uued ja uhked nad küll olid, kuid oh issand, kus meid ootas ees üllatus. Kellele see midagi ütleb, siis need paadid on küll tutikate kerede ja uut sorti roolide-svertidega, kuid sellega asi ka piirdub. Nimelt on meil vana sorti süsteemid. See tähendab, et teki pealsete stopperite asemel on üks ainus cleat, mida kasutati viimati umbes 1999. Samuti ei ole ükski süsteem, olgu see siis cunningham või poomiliik, ühegi plokiga. Kõik süsteemid on nii iidsed kui veel olla saab. Sellega asi loomulikult ei piirdu. Kui eilses postituses oli nii palju positiivset, siis peab ju negatiivset ka palju olema, muidu olekski imelik. Lisaks sellele on meil alumiinium pinnid ja pikendused, mis kõigele muule lisaks on veel liiga lühike. Sellega kallutamine, mis küll siin tõenäoliselt võimalikuks ei osutu, saaks olema väga halb ja peaaegu, et võimatu. Lihtsalt pinnipikendus ei ulatu kätte kallutusasendis! Samuti on see nii libe, et kõigil, kes me täna vee peal käisime, ei olnud paudi lõpetades enam pikendust käes.

Õnneks nii must ja masendav see päev tegelikult siiski polnud. Vähemalt minu jaoks. Nimelt, mul ei ole siin kaasas ühtegi enda varustuse juppi. Enamikel teistel seevastu on. Minu õnneks on Notice boardil selgelt kirjas, et ühtegi oma juppi kasutada ei või ning kõik peavad oma 2010nda ja uuema aja jupid jätma kapi peale, et sõita 1990ndate võistluskomplektiga. Vee peale minnes oli kõvasti tegu, et nende asjadega ära harjuda, sest mina noore mehena pole nii kaua kahjuks veel laseril purjetanud, et neid süsteeme tunda oleks saanud! :D Merel saime tunda veel ühte kohalikku mõnu. Nimelt mingil põhjusel (ilmselt meeldisid neile rool ja svert ja üleüldse paat) hakkasid meie kõrval veest välja hüppama igasugused kalad. Neid oli tuhandeid ja vahel jäi mulje, et nad üritavad meid rünnata. Nad hüppasid vastu selga, paati, purje ja kõike muud, mis neile ette jäi! Ühel ajahetkel oli minu paadi kokpitis kusagil 40 umbes 5-10cm kala, kes sinna lõksu jäid ja ära surid. Väga ebameeldiv!

Klubi iseenesest on täiesti tühja kohta, asustusest eemale ehitatud selline topi suurune ja sarnane kompleks. Loomulikult, kuidas siis teisiti, tehti see ainult universiaadiks. Selle tarveks on ehitatud uued kiirteed, autoteed ja kõik muud vajalikud asjad, et sinna klubisse saada. Klubis on suured angaarid, dušširuum umbes 200 duššiga ja palju muud sellist. Samas, sellega asi ka piirdub. Kui klubis peaks kõht nt. tühjaks minema, siis ei ole muud teha kui sõita 1h tagasi campusesse, sest seal ei ole isegi mitte saiakuubikuid.

Nüüdseks olen tagasi campuses ja kõht on täis. Kaalusin isegi, et lähen ja võtan Mäkist ühe burgeri, kuid sportlase instinkt sai siiski võitu. Nüüd plaanin minna lähedal asuvasse korvpalli halli Hiina-Tšehhi mängu vaatama, sest siin pole suurt midagi nii ehk naa teha ning tasuks üle vaadata, mis meestega tegu on. Kõik on ju tasuta!

Homme jälle, endiselt Stina kaudu,
Karla

Ainult Hiinas!

Esiteks on Hiinas paar probleemi: näiteks see, et blogisse ma sisse netis ei saa, seega saadan Stinale meiliga teksti ja ta paneb üles. Teiseks võib nagu me kõik teame Hiinas Facebooki minekust ainult unistada! Sellega siiani probleemid ka piirduvad. Võib-olla võiks ära ka märkida, et Augustis on siin keskmine tuule tugevus 2,1m/s, seega, ka sellest võib tekkida probleem, kuid see on veel tuleviku muusika.

Reis siia läks pärast meeletut Londonis ootamist valutult. Lend Helsingist Hong Kongi oli öösel, st. et magasin suhteliselt terve tee. Kohale jõudnud, avanes täiesti uus maailm. Meil oldi algatuseks lennuki ukse peal vastas. Sealt edasi läksime läbi eraldi järjekordade passikontrolli ja kottide järele. Edasi bussi. Selleks ajaks oli meiega tegelenud umbes 30 erinevat inimest.

Bussiga sõit kulges väga ägedalt. Vaatasin veidi aknast välja, nautisin vaateid ja veidi panin silmagi kinni. Sõitsime algul läbi Hong Kongi ning seejärel juba Hiina poolele, linna nimega Shenzhen, milles on juhuslikult 10,8 miljonit elanikku, teadsite? :D Lõpuks jõudsime Universiaadi külla, mis on täiesti tuttuus campus, kus tulevikus hakkab paiknema 22000-le üliõpilasele mõeldud ülikool. Päris suur, no ikka kohe päris suur on see asi siin! Läbi kõikvõimalike turvakontrollide ja külas me olimegi! See kui palju neid vabatahtlikke meiega siin tegelemas on tundus täiesti müstiline, mistõttu keegi seltskonnast esitas küsimuse, et palju teid siin siis ka on? Vastus: 1,2mlj! 1 miljon 200000 vabatahtlikku! Seadsime end sisse ning läksime ringkäigule.

Toon ära mõned nüansid, mida siiani tähele olen pannud. Esiteks: söökla on lahti 24h. Seal on toit maailmajagude kaupa. Lähed sinna nurka, millist toitu soovid. Sööklaid on siin 3 ja need on kõik umbes sama suured kui Rocca Al Mare keskuse parkla. Ühes neist on ka McDonalds, kust saab igal ajal, 24h tasuta kõike, mida hing ihaldab. Samuti on iga nurga peal külmkapid, mis on vett, kokat, sprite-i ja igasugu mahlasid täis, joo palju jaksad. Väike laps, kellele meeldib krõpsu ja jäätist süüa ning kokat juua läheks siin täiesti hulluks. Jumalale tänu, et mul pärast seda regatti Melgese võistlus on, kus mul ka kaalupiirang ees on, muidu oleks tagasi tulles vaja kahe koha eest lennupilet osta!

Söökla vaadatud, seadsin sammud spordikompleksi suunas. Jõusaal on umbes sama suur kui Pirita selver ja ujula, mida treeninguteks kasutatakse (Võistlused on mujal) on 10 rajaga 50m bassein, kus igal õhtul end lõdvestada saab. Samuti on tasuta kõik massaažid ja muud protseduurid. Vabatahtlikke on nii palju, et minu ja Antsu peale on näiteks 1 vabatahtlik, kes ainult meiega tegeleb ja pakkus, et tuleb meiega homme klubisse ja nt. näitab, kus seal dušširuumid on. Pean ära mainima, et klubi on 1h sõidu kaugusel! Haha!

Homme peaksin kätte saama paadi ning tegema ka esimese treeningu, hetkel lähen oma värskete muljetega vaikselt magama, suhteliselt väsinud on olla,
Karla

Eilseid pilte ka veidi

10+ m/s üleval märgis paadipikkus Slinsby järel ja 2x valitseva Euroopa meistri ees. Võib krüssu korda läinuks lugeda?! :)

Kohati oli päris karvane!

Karpakid räägivad, et nemad pole Finniga veel nii tugevaga sõitnud kui eile oli! :D

Karla

Eel-OM-i 20.

Minu pika võistlusturnee esimene kolmandik on nüüdseks otsa saanud.

Täna oli meil viimane võistluspäev, mis sobis viimaseks nagu rusikas silmaauku. Seda vaid põhjusel, et terve regati vältel on valitsenud valdavalt tugev tuul ning tänane paneb nädalale korraliku templi. Pagid puhusid kusagil 15m/s ümber ja kergelt ei tulnud rajal mitte miskit.

Pean tunnistama, et olen tänase päevaga väga rahul. Jätsin endast kõik rajale ning esimeses sõidus kätte võideldud 11ndat kohta ma ära ei andnud. Nädal aega end väsitanuna olen endaga rahul, et suutsin end veel korra kokku võtta ning näidata tipptasemel kiirust. Kuna aga üldtulemustes minu ümbruses olnud härrased näitasid samuti täna väga head minekut, siis teadsin, et pean viimases sõidus midagi alternatiivset üritama. Olin juba suure osa endast esimese sõiduga rajale jätnud ning teadsin, et Slingsby suguste meestega ma sirges joones enam sama kiire olla ei suuda. Üritasin paremat poolt stardi kasuks ning mängisin paremat poolt. Tagant järele tark olles julgen öelda, et start oli mul super, kuid edasi veel paremale õnne otsima minek oli üle liia. Olin stardi järel juba suhteliselt ees rinnas, kuid läksin enamat võtma. Loomulikult sain vastu näppe. Võitlesin end finishisse siiski 23ndaks.

Tubli päev küll, kuid paar minu taga olnud venda suutsid täna näidata esikümne kohti ning tõusid minust mööda. Kokkuvõttes sõitsin end 56 riigi hulgas 20ndaks. Pean sellega rahule jääma, muud ei jää üle. Täpselt esikakskümmend mu eesmärk oligi, kuid eks inimesed ole veidi keerulisemad loomad ning ma ei saa öelda, et ma lõpuni super-rahul oleksin. Süües kasvab isu! Andsin sel regatil mitu mitu korda suured edumaad käest ning finisheerisin kohtadel, mis oleks võinud olemata olla. Head õppetunnid järgmiseks aastaks, mis muud. Oleks ja poleks on küll pahad poisid, kuid enda sõitu veidi analüüsinuna julgen öelda, et spetsiaalselt siin toimuvaks regatiks valmistumine oleks taganud ka veidi teistsuguse lõppkoha. See on aga hea kindlust tekitav pagas, mida tagataskusse panna ning järgmise aasta suunas vaadates teadmiseks võtta.

Ülimalt rahul olen veel tegelikkuses faktiga, et olen suure sammu edasi astunud. Olgugi, et oma kohta veel igal korral hoida ei suuda, siis sel regatil sekkusin ma 10st sõidust 9s suurde mängu kakeldes suurte poistega. Vaid kolmanda päeva teine sõit oli üks, kus ma esimese krüssuga juba nii palju käkki kokku keerasin, et suures mängus kaasa ei rääkinud.

Nüüd kavatsen veidi relaxida, homme lõpuni asjad ära pakkida ning juba ülehomme lendan siit Hong Kongi, et Hiinas toimuval Universiaadil taas head minekut näidata.

Aitäh teie toetuse eest!

Karla

Comeback

Mitte see klubi Otepääl!

Täna oli üle mõne aja veidi rahulikum ilm. Mitte, et kallutada poleks saanud, kuid sel polnud nii suurt tähtsust. Tuul oli keerutav ning väga pagiline. Et teile veidi pilti ette joonistada, siis algatuseks oli meil selline sõidu üritus, mis üleval märgis küll katkestati, et 4min enne starti oli veel nii, et parema halsiga oli keeruline üle liini saada. 2min ajal pööras aga nii, et keeruline oli vasakult poolt ühe halsiga kaatri juurde tagasi sõita. Nii me siis peaaegu, et ühe halsiga üles märki sõitsimegi, kus lõpuks ära katkestati.

Esimeses reaalses sõidus sain ma lipu juurest väga hea stardi. Tegin suhteliselt hea krüssu ning olin üleval kusagil 6. Edasi ei teinud ma kahjuks ühtki õiget otsust jäädes viimane krüss veel väga kategooriliselt kahe tuule vahele. Kaotasin lisaks paljudele kohtadele hetkeks ka pea. Ei suutnud uskuda, et teist korda see regatt nii rõvedalt peksa saan. Suutsin endale veel pumpamise eest lipu ka organiseerida, mis lõpetas mu sõidu 26nda kohaga.

Kahe sõidu vahel üritasin end rahustada ning järgi mõelda, mille suhtes eksinud olin. Võtsin selle teise sõitu kaasa ja kasutasin võimalused veidi paremini ära. Pärast head starti, kuid suhteliselt konservatiivset krüssu olin üleval 14. Järgnevate ringide jooksul suutsin peaaegu, et ainsana suures pildis kõik pööramised ja pagid õigesti võtta. Viimasele ringile läksin juba 6ndana. Viimane krüss suutsin end terve aja tuules hoida mil osa rahvast jäi veidi vaikusesse nii nagu mina esimeses sõidus. Tõusin 4ndaks ning hoidsin seda finishini.

26 ja 4 kohad tagavad mulle hetkeseisuga 18nda koha. Seda viimast comebacki oli hädasti vaja, et homsele, viimasele päevale veidi parema seisuga vastu minna ning võib-olla, et veel mõned kohad tõusta suuta. Samuti andis see mulle kõvasti enesekindlust. Tugeva tuulega jään veel päris tippudele vastupidavuse poolest veidi alla, kuid see ei ole eriti suur probleem, mida parandada, vaid aja küsimus.

Homsega kogu lugu,

Karla

Aar en Aar

Ehk siis R&R, ehk siis Rest & Recovery!

Täna on jah, väga väga vajalik puhkepäev! Eile õhtuse seisuga olid jalad juba nii valusad, et igasugune püsti tõusmine ja maha istumine tekitas vägagi probleeme. Praegu tegelen suhteliselt aktiivselt puhkamisega, ehk siis olen suhteliselt kõige suhtes passiivne! Olen venitanud, lasnud enda jalgu masseerida ning plaanin õhtul seda kõike veel teha ja veidi ratast ka peale kerida. Loodan, et siis on jalad homseks valmis, suudan teistele uhkusega vastu hakata ning näidata, mis mehed need Eesti noored on.

Ajas veidi tagasi minnes tuleks mul siiski veidi eilset päeva lahata. Raske oli. See võtab suhteliselt hästi asja kokku. Tuul oli pagidega kuni 13m/s ning tingimused olid samuti üpris keerulised ning Weymouthi lääne tuulele suhteliselt ebatavalised.

Esimeses eilses sõidus õnnestus mul saada järjekordne hea start, lipu juurest ning arendada ka väga edukalt kiirust vasakult poolt purjetades. Tuul tegi päris rahutuid märke, et soovib minna vasakule, mis oli vesi minu veskile ning poole krüssu peal muutus pilt suisa heaks. Vasak pool töötas väga hästi. Minu taga-peal olevad suutsin paari parempoolse pöördega kõrvaldada ning üles märki jõudsin väga comfortable vahega liidrina. Alumiseks märgiks olin oma edumaad veelgi suurendanud ning olin kusagil 15 sekundiga esimene. Kuna tuul oli läinud vasakule pandi ka märke ringi. Sõitsin koos teiste ees olevate härradega koos vasakule, märgi suunas, kuid neid kontrollides jätsin suure pildi jälgimata. Keskendusin sellisele ilmale vastavalt jõhkrale kallutamisele ning jälgisin neid, kes minule lähemal. Ühel hetkel avastasin, et oleme kogu juhtgrupiga midagi väga suurt maha maganud. Nimelt valitses rajal nii tugeva tuule kohta väga ebatavaliselt kaks eri tuult. Alumisest märgist paremale purjetanud said väga suure parempoolse shifti mil meie purjetasime endiselt sama palju kraade alla poole. Minu õnnetuseks lõi see parem shift nii palju läbi, et kõik nemad jõudsid ka sealt üles märki purjetada. Tasuks sõidust 20. koht. Väga nüri kukkumine.

Teine sõit tegin järjekordse vasakult stardi, mis see kord ei olnud kõige targem otsus. Olime kõige merepoolsemal rajal ning vasak pool tähendas väga suurt lainet. Kaklesin krampis olevate jalgadega nende lainetega ning üles märki jõudsin väga ebameeldival kohal, kuskil 40. Sain enda mitte jaksamisest paati õigesti liikuma panna piisavalt vihaseks, mis avas mingisugused mõttekanalid. Hakkasin tergemini sõitma ning nägin üldpildi veidi paremini. Võitlesin end rankingus üles poole, 27ndaks. Oleksin suutnud rohkematki, kuid veidi purjetasin viimane krüss nö üle. St. et hakkasin kõiki väiksemaid pagisid ja pööramisi tõsiselt võtma ja tegin kindlasti rohkem paute kui sellise tugevusega tuulega normaalne oleks. Lasin sellega kinnipüütud pundi uuesti veidi kaugemale kustutades ka lootuse neid allatuules võita.

Edasi naudin oma puhkepäeva ning turgutan keha ja meeli, et homme endast jällegi 100% välja panna. Lubab võistluse lõpuni tugevat tuult, seega jalgade taastumine on hetkel pririoteet nr. 1

Karla