So Close, Yet So Far!
(nii see täna oli...Goody, olümpiavõitja, ees, mina järel)
Täna oli meil viimane kulla sõitude päev.
Hommik algas mõnusalt, vaatasin aknast, et tuul puhub. Eilsest Hyeresi ilmast polnud kõigi õnneks enam haisugi!
Suundusime aegsasti merele ning panin end sõitudeks valmis. Minu valmidus, tuleb välja, et oli suhteliselt suurepärane, sest esimese sõidu stardis leidsin end meeletult heast positsioonist.
Ülemisse märki jõudsin väga hästi sõidetud krüssu järel teisena. Kahjuks on aga hooaeg minu jaoks nii võrd noor, et osad faktorid, millest ka eelnevalt siin rääkinud olen, pole veel paika loksunud ning kiirus kõigis aspektides pole veel sugugi suurepärane. Sel põhjusel olin alumiseks märgiks, st. pärast bakstaaki ja taganttuult juba viies. Teise krüssuga langesin veel ühe koha ning viimase bakstaagiga veel ühe. Kokku andis see mulle 7nda koha.
Teine sõit algas minule umbes sarnases taktis. Enesekindlus oli laes ning teadsin mida teen, miks teen. Kõik sujus ning üleval märgis olin esimene. Endiselt polnud leidnud end allatuulte kiiruses ning sel korral olin alumiseks märgiks 4. Sel korral aga hoidsin seda positsiooni aga kõikide küünte ja hammastega kinni, vastutasuks sõidust 4 koht. Pärast 8t sõitu hoidsin 10ndat kohta, mis tähendanuks, et saan homsesse medal race-i. Minu suureks kahjuks oli aga kohtunikel kuri plaan veeretada veel üks sõit.
Tegelikult ei olnud mul selle sõidu vastu midagi. Mu eesmärk oli jõuda esimesse kümnesse, kuid ei uskunud end veel seal olevat. Seega teadsin, et vajan üht head sõitu veel. Järjekordse õnnestunud stardi järel, kus nägin, kuidas Nick Thompson mind stardis otsis, sest teadis, et olen täna imelist sõitu teind, suundusime koos temaga paremale, poolele, kust eelnevates sõitudes olin soodsaid võimalusi kohanud. Mina esimene, tema teine või siis vastupidi, väga tihedas võitluses tundus kõik olevat suurepärane. Seda hetkeni mil tuul paremal pool õhtuses Miamis lõplikult vaikis ning vasakult ligi 8m/s pagi tuli. kusagil 40 kraadine pööramine minu õnnetuseks katkestust ei väärinud, märgid pandi sõidu pealt ringi ning võistlus jätkus. Suureks tõrvatilgaks meepotis oli aga muutunud minu ning Thompsoni sõit. Mina olin üleval pikalt viimane, tema eelviimane. Minu rong oli läinud!
Olgu, et tegemist oli väga täkkesse läinud regatiga ning sain sellelt regatilt oma elu esimesed MK-punktid, täpsemalt 8, ning lõpetasin 13nda kohaga, jääb see viimane nii öelda sõit mind veel väga pikaks ajaks kummitama. Elu esimene medal race oli nii lähedal. Tunnen, et see võeti mult vägisi ära. Olin ju veel selles samas viimases sõiduski liidripositsioonil. Ilmselgelt ei olnud veel õige hetk, muud põhjendust ma leida ei oska.
See regatt annab aga mõista, et tulemas on üks väga huvitav ning tegus hooaeg! Loodan, et kõik, kes jälgisid, tundsid veidigi närvikõdi ning loodan, et suutsin enda tegemistega teie musta ning pimedasse talve veidi rõõmu tuua!
Edasi võtan paar päeva vabaks, taastan oma vaimu õnnestumistest ja ebaõnnestumistest ning seejärel hakkan tegelema raskete trennidega, et end algavaks Euroopa hooajaks valmis panna.
Jätkan samas vaimus, siis tõusen taevasse nagu see rakett pildil!
Lucky nr. 13
Aaa.. NB! Nüüd, kus võistlus on läbi, võib ka muudele asjadele keskenduda. Seega, tasub vist ära mainida, et vahepeal juhtus selline asi, et me Stinaga kihlusime. Vot, kus lugu!
Karla
1 comment:
Palju õnne kihluse puhul, tunnen kaasa ebaõnnestunud sõidu pärast. Kahte head korraga ei saagi ;). Jõudu!
Post a Comment