Täna oli selle laagri üks tähtsamaid päevasid. Nimelt pakkisime konteinerit, mis tähendab, et idee järgi peaks see tagama ka meie edasiste treeningute võimalikkuse kodusel mandril, mis tõesti on suhteliselt tähtis, kas pole?
Lühidalt öeldes väga ladusalt pakkimine ei läinud. Tegelt nagu läks, kuid siinsed firmad ei ole oma kompetentsuse tasemel ning seega meist sõltumatutel põhjustel kulus selleks nagu ikka, terve päev. Tegelikult polnud sellestki hullu, sest erinevalt teistest mul oodates kõht väga tühjaks ei läinud ning sain hoopis juba nautida väikest viisi turistielu, võttes hulganisti päikest.
Sellest ka selle postituse pealkiri. Nüüd on aeg jõudnud nii kaugele, et ma puhkan! Puhkan nii kuidas oskan, sest ülearu palju ma seda oma elu jooksul teinud pole. Kavatsen kindlasti kõvasti Miami Bronze-i endale saada ning erinevalt Goodisoni blogist, siis mina mõtlen tõesti nahavärvi! Tema nimelt kasutas "Miami Bronze"-i jutus, mil ta oli OCR-lt pronksi võitnud. Mina aga kavatsen "to get my bronze on!"
Samuti on meil plaanis külastada kohalikku delfinaariumit ja vaadata, kuidas Edi ja Bobi sugulased vähe väiksema veega hakkama saavad. Tulemas on veel Miami Boat Show, seega tegemist jagub. Arvan, et koju tuleku aeg jõuab enne kätte kui ma oh ega ah öelda jõuan, seega külmale maale naasmisest mul pääsu nii ehk naa pole.
Seniks võtan viimast sellest soojast mõnusast paigast, mille nimi on Miami!
Karla
No comments:
Post a Comment