Öeldakse, et Eesti inimesed ei saa algul vedama, pärast aga on pidama saamisega keeruline. See igatahes meie tänase päeva lööklause küll ei olnud.
Päev algas minule suhteliselt nukral noodil, sest Stina läks koju. Olgu nagu on, et ma olen arenenud igas mõttes ja suudan ka ilma lähedasteta kodust eemal olles tugevat tööd teha, siis positiivse poole peale seda ära minekut küll kindlasti ei paneks.
Stina saadetud ei võtnud päev sugugi nii tuure üles nagu ta pidanud oleks. Klubisse jõudes oli tuulega esmakordselt nii nukker, et ei teadnud, kas on mõtet minna. Kuna ilmataat õhtuks paremat ei lubanud otsustasime minna ning võtta, mis võtta annab. Õnneks meil siiski ei läinud, sest tuul vaikis täiesti ning juba 30min pärast olime tagasi kaldal.
Tegime siis hoopis füüsilist, kuid ka sellega ei olnud asi lust ja lillepidu. Nimelt oli taevas ääretult pilvine ning üleüldse päev väga hall ning Miamile mitte omane. Tibutas vihma, sadas vihma, siis ei sadanud ja siis jälle sadas. Natukene planeerimist ning meteoroloogia kaartide jälgimist leidsime siiski kõikide takistavate faktorite kiuste hetke, mil saime kuivalt oma rattasõidu ära teha.
Ajaks mil sellega ühel pool olime ei sillerdanud merevesi peegeldades enam vastu vaid lainetas. Tekkinud oli tuul ning meil motivatsioon, et end uuesti riietada ning merele kamandada. Kiire söök ning teoks see saigi. Üritas ilmataat, mis ta ürias, kuid merele me jõudsime! Saime veel kallutada ning üldse huvitava tuule osaliseks, väga mõnus treening!
Õhtul istusin pikalt diivanil, vaatasin ära ühe filmi ning püsti tõustes avastasin, et on kaks varianti: kas laager on vaikselt jõudmas lõpusirgele, või hakkan ma vanaks jääma. Lihased on mõnusalt kanged ning karjuvad massaaži järele, mis on üks väheseid asju, mis mind sinna külma kodumaale hetkel tõmbab!
Ärge külmetage,
Karla
No comments:
Post a Comment