Heippa!
Ma ei tohi ikka endale kaamerat peale panna. See vist peletab tuule ära.
Täna nimelt tundus hommikul tuuline olevat ning eelmises lauses mainitud tendentsi märganud, mõtlesin, et jätan selle täna maha. Õigesti tegin, põhimõtteliselt.
Halb on selle juures vaid see, et teil jääb nüüd see mõnu, mida ma kogeda sain merel nägemata. Nimelt oli meil täna mõnus mõnus mõnus ilm, kus ilmataat kostitas meid ligi 28-29 soojakraadiga, vesi 25-26 ning tuul alguses 7-9 m/s, pärast suisa kuni 11m/s. Kõige tipuks, kirsiks tordi peale oli see kõik mõnu veel merelt, seega oli ka lainet! Oh kui hea oli üle pika aja jällegi jalad ribadeks kallutada nii, et pärast on voodist keeruline tõusta. Seda viimast juba ka pärast lõunauinakut muideks kogesin.
Jalgede ribadeks kallutamine on üks aspekt, kus ma Clay Johnsoniga vast ka kõige enam nõustun. Nimelt rääkis tema siinsel regatil juhtpositsioonil olles, kuidas purjetamine on nii palju spetsiifiline asi, et paadis olemist ning merel treenimist ei asenda miski. Tõsi ta on, siililegi selge, selleks ma ka siin Miamis praegu viibin. Siiski, minu arust on just kallutamine see, millele pole mitte mingit asendust. Kallutuspink ning kõik muud trenažöörid on nohu võrreldes õige pesuehtsa, vett lendava ja raske kallutamise tööga.
Miks mul see tuul ja kallutamine üldse nii hinge läks? Asi võib olla selles, et tegemist oli selle hooaja esimese tõsiselt mõnusa tugeva tuulega ning jalgadele järjekordne uus asi, mis vajab harjumist. Sel põhjusel annavad nad mulle ka hetkel praegu voodil lebades korralikku tagasisidet täna merel toimunust ning nuruvad vaikselt venitust.
Igatahes, mõnus mõnus mõnus mõnus! Rohkem ei olegi nagu midagi öelda.
Pärast tegin veel rahuliku lõdvestava rattaringi ka otsa, et jalad lahti kerida, nüüd võtan asja rahulikult ja naudin ilusa päeva ilusat õhtut. Vaatab, võib-olla, et lähen kinno?! :O
Olge te ka mõnusad!
Karla
No comments:
Post a Comment