Säuts

Tsau!

Twitterit mul küll pole, aga säutsun siis siia. Seda teevad tegelikult ka teised, näiteks linnud õues ja muudki.

Kevadest pole enam pääsu, sest täna ta ka ametlikult alguse sai. Nii imelik kui see ka pole, siis jõudis ta minuni samuti just täna. Jalutades on hanged jäänud märkimisväärselt väiksemaks, meri on lahti ja purjetamine võib varsti varsti alata! Kevadet kuulutavad ka kõikvõimalike talvealade hooaegu kokku võtvad spordiuudised, mis lahkavad kui palju keegi teenib, mida ta sööb ja mis ta vabal ajal teeb. On näha, et suvised alad pole veel täiel jõul tuult tiibadesse saanud, talvised aga hakkavad otsa saama ning seepärast ongi kerge lünk meie spordiuudistes.

Minul aga on asi jõudnud nii kaugele, et kodust ära minekuni on jäänud veel 1 nädal. Enam pole tegelikult sedagi. Täpsemalt 28, esmaspäeva hommik hakkan mina siit maalt liikuma Palma de Mallorca suunas. Paljud mu konkurendid on küll mööda ilma laiali ja juba ammu enda oskusi lihvimas, kuid sellele ma suurt tähelepanu ei pööra, sest usun enda tiimi tegevustesse ja plaanidesse täielikult. Pean siiski tunnistama, et teiste treeningute blogisi lugedes ning pilte vaadates jookseb suu vett ning nagu te eelmistest postitustest aru olete saanud, siis ei jõua merele minekut ära oodata!

Hooajaks viimased ettevalmistused kodusel pinnal hakkavad ka vaikselt lõpule jõudma. Kaater hakkab kokku saama ning tundub, et kõik saab reisiks 100% valmis ning Palmal saame uue auriku juba vette lasta.

Rohelist muru teile,

Karla

Kuju

TAHAKS!

Hei!

Kõik võtab vaikselt, kuid kindlalt oma kuju.

Tänaseks on mul tehtud kõik eksamid ning kätte saada veel ainult load, et juhtida juba ükskõik kui rasket treilerit. See oli vajalik lüke vaid ühel põhjusel: Uue kaatri vedamine mööda ilma oleks nendeta olnud kui mitte võimatu, siis vähemalt väga komplikeeritud. Sellega sain maha!

Teiseks on lõpuks, aega läks, kuid asja sai, jõudnud Tallinna ka minu tuttuus VSR 5,4. See tähendab, et mul, õigemini abiväel, minul isiklikult on sellel alal suhteliselt vähe kogemust ning oskust, on piisavalt aega, et seada kõik valmis ning Mallorcal saab Rein mind sellega ka juba teenendada.

Jõudsingi jutuga sinna, kus ma mõtetes juba ammu tegelikult olen. Mallorca.

Kodu on küll kullakallis koht, kuid mul kipub siin olemine väga kiiresti bloki ette viskama. Teadvustan küll endale, et see on ainus "Down-time" sel aastal, sest Palma regatt ning kõik, mis sealt edasi ees ootab, saab olema väga kiire, kuid tahaks juba, et see aeg kätte jõuaks. Purjetamisvajadus on nii rahuldamata, et ei oska midagi selle kohta tarka öelda!

Kodus olekust rääkides pole ma samuti tegelikult mitte loorberidel puhanud vaid end ikka ees ootavaks pikaks hooajaks valmis seadnud. Piltlikult öeldes olen kirjutanud alla oma keha ja meele vahel uue koostöö lepingu, mitte probleemideta, kuid siiski. Nii nagu mu lähikondlased ütlevad, et hakkangi lõpuks tipp-sportlaseks saama, sest kõik kohad lõputult valutavad. Nendele nüanssidele vaatamata olen leidnud erinevaid viise, vahest alternatiivsemaid kui minu puhul tavaks, et end vormis hoida, arendada ja ette valmistada. Olen enda keha töökorras hoidmisega vaeva näinud ja praegu tundub kõik olevat tip-top-

Täna tegin algust ka hädavajaliku hooaja eelse kallutuspingi nühkimisega. Pean tunnistama, et tabasin hetke kui härjasilma! Usun, et varem alustanuna oleksin jalgu ehk tulutult pingestanud, kuid hiljem oleks olnud liialt hilja. Esimesed pukis veedetud 30min olid väga piinarikkad, kuid samas kasulikud. Jalad venisid juba esimese korra kohta suhteliselt mõõdukalt paika, midagi väga ebainimlikku pukis istumisest lõpuks ei arvanudki, olgu, et algus oli väga ränk.

Hetkeseisuga jääb minu järjekordse võistlusturneeni veel napilt alla kahe nädala, mille jooksul üritan endale trennide kõrvalt piisavalt tegevust leida, et lõputu merele tahe üle käte ei läheks. Vahepeal juba kuulutas kevadet ja tujugi läks heaks, et ehk saab kodumaalgi pigem varem kui hiljem seegeldada, kuid esialgu tundub see siiski väga kahtlasena!

Mõnusat talve surma! (mina küll loodan, et varsti hakkab aitama)

Karla

Kodune! :(

Hei!

No kaua läks aega küll, kuid mõtlesin, et peaks ikkagi siia midagist vahelduse eesmärkidel kirjutama. Pealkirjas sisalduv ei tähenda mitte seda, et ma oleksin haige ja peaksin kodus passima vaid hoopis seda, et ma olen aru kaotamas, sest purjetamise vajadus on nii suur ning nagu te kõik ilmselt aru saate, siis kodumaa pinnal see hetkel võimalik pole.

Pean tunnistama, et pole enne sellises olukorras olnud, et pikast laagrist tagasi tulles tahan järgmisel päeval Maarjamaa tolmu jalge alt pühkida ning sõita kuhugi sooja, kus saab teha seda, mida üle kõige armastan. Kodus on küll tore füüsilist teha ja valmistuda järgnevateks regattideks, kuid tunnen, et tahaksin juba praegu nii väga võistelda! See kodus kükitamine pole mulle nii palju valu kunagi teinud.

Miamist siis... Lubasin vist siia väikse kokkuvõtte teha. Kui päris aus olla, siis kui te arvate, et ma hakkan siin üksipulgi lahti seletama kõike, mida ma hästi tegin, mida halvasti ning kus mida arendada enim vaja, siis eksite. Kavatsen rääkida vahest üleüldisemast aspektist ning kogu kremplist.

Alustades siis regatist: Olgu, nüüdseks on võistlusest juba nii palju aega möödas, et 13. koht võiks olla juba luude vahele end ära paigutanud ning peaksin selle tulemusega harjund ja rahul olema. Kahjuks see nii siiski pole, sest usun siiralt, et top 10 polnud üldsegi kaugel ning mu hetkevorm ning võimed oleksid mind sinna ilusti ka välja vedanud. Lihtsalt ja lakooniliselt võtan asja kokku: Õnne polnud! Kusagilt peab ju alustama, kui üritada tippsportlasena end välja vabandada. Päris nii mihkel ma selle mulli ajamise peale veel pole, et sula selget mukisxxxx suust välja suudan ajada, kuid siiski. Õnne ei olnud! See on mu puhul ka suhteliselt tõsi.

Regati järgi aset leidnud treeningud olid meil teisiti üles ehitatud kui eelneval aastal. Selle põhjust võib vast otsida minu arengust, sest eelmise aasta mahtuvusel ei näinud enam mõtet ning ka sellisel tuimal lihvimisel mitte. Tean, et mul on veel 1-2 asja teha, enne kui suudan Goodisoni 1-1-le võita, kuid ega seegi aeg kaugel pole.

Eluliselt valmistas Miami mulle sel aastal pettumuse. Pole vist ühtki linna, kus tegevused otsa ei lõppeks. Olin mõelnud, et sel korral turgutan vaimu igasugu erinevate atraktsioonidega ning vaatan ringi: sinna ja tänna. Sel plaanil oli sees üks suhteliselt suur viga. Nimelt eelmisel aastal sai enam-vähem kõik kahjuks vaadatud ning valitsema kippus hoopis igapäevane tavaline kodune õhkkond. Võib-olla, et sel põhjusel sinna nii väga kohe tagasi tahtsingi. Mõistus oli sassi ajanud Eesti kodu ja Miami kodu. Kuhu igatseda? Mina igatahes sooja kohta, kus purjetada ka saab!

Varsti varsti jõuab kätte aeg, mil sõidan Palmale, et end järgmiseks, Mallorca MK-etapiks valmis seada. Hetkel sean sammud järjekordsesse trenni!

Cheers,

Karla