No kaua läks aega küll, kuid mõtlesin, et peaks ikkagi siia midagist vahelduse eesmärkidel kirjutama. Pealkirjas sisalduv ei tähenda mitte seda, et ma oleksin haige ja peaksin kodus passima vaid hoopis seda, et ma olen aru kaotamas, sest purjetamise vajadus on nii suur ning nagu te kõik ilmselt aru saate, siis kodumaa pinnal see hetkel võimalik pole.
Pean tunnistama, et pole enne sellises olukorras olnud, et pikast laagrist tagasi tulles tahan järgmisel päeval Maarjamaa tolmu jalge alt pühkida ning sõita kuhugi sooja, kus saab teha seda, mida üle kõige armastan. Kodus on küll tore füüsilist teha ja valmistuda järgnevateks regattideks, kuid tunnen, et tahaksin juba praegu nii väga võistelda! See kodus kükitamine pole mulle nii palju valu kunagi teinud.
Miamist siis... Lubasin vist siia väikse kokkuvõtte teha. Kui päris aus olla, siis kui te arvate, et ma hakkan siin üksipulgi lahti seletama kõike, mida ma hästi tegin, mida halvasti ning kus mida arendada enim vaja, siis eksite. Kavatsen rääkida vahest üleüldisemast aspektist ning kogu kremplist.
Alustades siis regatist: Olgu, nüüdseks on võistlusest juba nii palju aega möödas, et 13. koht võiks olla juba luude vahele end ära paigutanud ning peaksin selle tulemusega harjund ja rahul olema. Kahjuks see nii siiski pole, sest usun siiralt, et top 10 polnud üldsegi kaugel ning mu hetkevorm ning võimed oleksid mind sinna ilusti ka välja vedanud. Lihtsalt ja lakooniliselt võtan asja kokku: Õnne polnud! Kusagilt peab ju alustama, kui üritada tippsportlasena end välja vabandada. Päris nii mihkel ma selle mulli ajamise peale veel pole, et sula selget mukisxxxx suust välja suudan ajada, kuid siiski. Õnne ei olnud! See on mu puhul ka suhteliselt tõsi.
Regati järgi aset leidnud treeningud olid meil teisiti üles ehitatud kui eelneval aastal. Selle põhjust võib vast otsida minu arengust, sest eelmise aasta mahtuvusel ei näinud enam mõtet ning ka sellisel tuimal lihvimisel mitte. Tean, et mul on veel 1-2 asja teha, enne kui suudan Goodisoni 1-1-le võita, kuid ega seegi aeg kaugel pole.
Eluliselt valmistas Miami mulle sel aastal pettumuse. Pole vist ühtki linna, kus tegevused otsa ei lõppeks. Olin mõelnud, et sel korral turgutan vaimu igasugu erinevate atraktsioonidega ning vaatan ringi: sinna ja tänna. Sel plaanil oli sees üks suhteliselt suur viga. Nimelt eelmisel aastal sai enam-vähem kõik kahjuks vaadatud ning valitsema kippus hoopis igapäevane tavaline kodune õhkkond. Võib-olla, et sel põhjusel sinna nii väga kohe tagasi tahtsingi. Mõistus oli sassi ajanud Eesti kodu ja Miami kodu. Kuhu igatseda? Mina igatahes sooja kohta, kus purjetada ka saab!
Varsti varsti jõuab kätte aeg, mil sõidan Palmale, et end järgmiseks, Mallorca MK-etapiks valmis seada. Hetkel sean sammud järjekordsesse trenni!
Cheers,
Karla
No comments:
Post a Comment