Mixed 2nd Day!

Hei!

Nüüdseks olen depressiivse staadiumi juba ületanud ja olen kas tagasi normaalne või siis kusagil sügaval eituses.

Päev algas minu jaoks kiirelt. Ärkasin, sõin, läksin klubisse tuult ootama.

Sõidud said plaanitud 9,30 alguse asemel endiselt alguse 11.00 seega Karla 1, race komitee 0. Olgu tegelikult nii päris ei ole, sest RC on mulle siiski 5st sõidust 4s selgelt ära teinud. :D

Esimene sõit oli minu jaoks liiga teisest galaktikast, et midagi aru saada. Ausalt ka. Tegin paremalt hea stardi, koos CYP-i ja mingi SWE-ga. Sõitsin rahulikult parema layline-i suunas, kust enne sõitu proovituna tuult andis. Seejärel võtsid aga eelmainitud kutid mõttesse, et nüüd oleks õige aeg sõita paremast nurgast risti üle välja vasakusse nurka, kust nad muide ka üleval 10 sisse jõudsid. Selline üle välja triikimine on minu jaoks aga loogika vastane ja leidsin end üleval kusagil TY-des. Olgu need siis thirTY või fourTY, sel pole enam vahet.

Pean tunnistama, et sel regatil olen sedavõrd alavormis, et tavalisega võrreldes enam tagumikust välja ei sõida. Selle teeb keeruliseks ka tuul, millest mina veel sotti suurt saanud pole. Esimese sõidu kohaks siis 37?!

Teine sõit algas pärast pikka ootamist mere poolt puhuva tuule toel. Sai juba kallutada ja elu oli veidi ilusam ja mis eriti mõnus, stabiilsem. St. et tuul ei käinud enam 40 kraadi edasi tagasi ilma, et keegi mingilegi katkestamisele mõtleks. Sain paremalt kaatri juurest pole viga stardi ja kütsin koos CRO ja CYP-ga paremale. Plaan töötas suurepäraselt, sest üleval olime vastavalt 1, 2, 3. Ütlen ausalt, natukene tegid mulle need 2 trennikaaslast Team Race-i ka, kuid nende -TY kohtade kõrvale üks korralikuma tulemuse moodi asi saada oli sellele vaatamata mõnna ja väga pikka viha ei pea, see on purjetamine. Taganttuules sai Myrgren must mööda (SWE), kuid mina olin omakorda kiirem CYP-st, säilitades oma 3nda koha. Võtsin asja ülejäänud sõidu vältel väga rahulikult, mis tõi ka edu. Kõik, kes midagi üritasid, jäid järjest enam maha ning teist korda üleval olin juba suhteliselt kindlalt omal positsioonil, 3. Ees olid SWE ja CRO, neid ma ei püüdnud, taga oli vahe ligi 30sek. Hoidsin ilusti ja ükski normaalne sõit oli lõpuks olemas.

Seejäärel oli aeg veel üheks sõiduks, mis oli ääretult sarnane eelmisele. Tingimustelt, st. Minu koht ei olnud sugugi sarnane. Startisin jällegi paremalt ja sain väga hästi minema. Minu all oli jällegi see sama Myrgren, kes otsustas, et paremale saamiseks tuleb kasutada iga nippi ja keeras mulle paudiga risti ette. Kokkupõrke vältimiseks tegin äkkpaudi ja kaotasin temale alla jäänuna oma positsioon and then some! Olin üks viimaseid, tiksusin põhimõtteliselt sõidu lõpuni, sest rong läks ära seal samas stardis. Kohaks midagi 40-TY. Protestimiseks mul pärast sellist suurepärast päeva tuju polnud, õnneks tuli SWE vähemalt kaldal vabandama ning ütles, et ta teab, et ta "fucked up" ja he "ownes me one". No shit!

Homme jälle, ega siin midagi.

Karla

1st Day!

Väga kirjutamise lainel just ei ole.

Paar kiiret asja:

Sõitsin nagu 5-aastane

Sain stardis ringid

Sõitsin veel natukene nagu 5-aastane

Ja oligi päev otsas.

The World Is Not Enough!

umbes 30% meie kaatripargist

Oli selline James Bondi film vist kunagi?! (pealkiri)

Kangesti tuli see nimi meelde kolmapäeval. Miks? Põhjus on suhteliselt lihtne. Nimelt ärkasin rahulikult kodus, omas voodis, Tallinnas. Õhtuks olin aga hoopis vahemere ääres Hyeresis, kaater vees, endal vee peal käidud ja poest sisseostudki tehtud.

Järgmine päev oli täielik kuld. Hommikul ootas meid merel algul 7-8, pärast kuni 11m/s puhuv tuul, päike, suur laine. Paat üles ja kiiresti vee peale. Me ei pidanud pettuma, sest Goodisoni, Slingby ja teiste väga tugevatega koos sõite tehes sain end kiiresti konditsiooni. Olin väga kiire, kohati võib-olla, et kõige kiirem raja peal. Seda oli hea tunda saada, et pole talvega kiiruses kaotanud. Samuti sain rajal nendega koos sõites paar head uut nippi, millest tugeva tuule sõitudes võib-olla, et kasu võiks olla.

Asi hakkas allamäge minema aga tänasest hommikust. Algul tundus veel kõik enam-vähem olevat, kuid riietes klubisse minnes oli tuul juba sedavõrd palju tõusnud, et trenn tundus väga kahtlane. Otsustasime, et lähme proovime. Panin vanema purje ja olime valmis, kuid seejärel hakkasid enamus merelt ära tulema ning üldine sõnum oli, et merel on 30+ knotsi, mistõttu deriggisin, läksin koju dušši alla ning ülejäänud päeva olen lootusetult vedelenud, sest klubis on külm tuul, vesi pritsib ja üldse ebameeldiv olla!

Teine ebameeldiv seik seisneb ilmateates. Olgu, et meil siin paar päeva nüüd ilusat tuult on olnud ja täna isegi liiga palju, siis sellega asi ka lõppeb. Regati ennustus on aga Hyeresi jaoks tavapärane. Tuul teeb keskmiselt 3x päeva jooksul 360 kraadi ja tugevamad puhangud jäävad sinna 2-3m/s kanti. Saab olema super, mis muud!

Praegu jutt kuidagi ei taha edasi joosta, loodetavasti meil läheb siin elu lõbusamaks, tuul hakkab meid aina rohkem soosima ja saame ilusti võistelda.

Kirjutamiseni,

Karla

Korraks koju

Hei!

Olen nüüd otsa pidi jõudnud kohe täitsa koju, et siin veidi reaalset varakevadet nautida ja endale mitte ette kujutada, et elu ongi nii ilus. Pean tunnistama, et kartsin veidi hullemat. Olgu, et näen veel kohati lumehunnikuid, siis on asi vähemalt aknast vaadates väga suurt potensiaali omav ja hakka või arvama, et Eestiski tuleb kunagi suvi!

Autosõit Barcelonast Hyeresi ning sealt edasi lennuki peale Nice-i klappis meil hästi. Püreneede külge pidi sõites tundsime vaid väga vastikut, kindlasti ligi 20-25m/s puhunud külgtuult, mis paadi tagant ära tahtis viia. Osadel ta seda tegigi, seisid nukralt tee ääres ning putitasid killavoori, et kuidas kõik korda saada. Prantsusmaale jõudnud, oli suurim probleem minu jaoks see, et olin veel endiselt "Gracias", "Hola" ja "Por Favor" lainel, seega kui oleks olnud vaja öelda "Bonjour" või midagi selle taolist ning minu suust kõlasid veel need ees pool mainitud, siis vaadati vahel ikka veidi viltu!

Aga nüüd veel Palma regatist:

Loomulikult, võime ilmselt kõik koos nõustuda, et tulemus ise, see 49. oli alla poole igasugust tänapäevast arvestust. Mina vähemalt arvan nii. Osati julgen pugeda endale tekitatud lisapinge taha, mida poleks ma endale tohtinud istutada. Teisalt tunnetasin veidi liialt pikaks jäänud vahet eelmise laagriga ning fakt, et läksin Palmale vaid mõni üksik päev enne starte, et end mitte väsitada ning võistlusest viimast võtta, kukkus kangesti valesti välja. Olin vastupidiselt plaanile, olenemata suhteliselt paljude pausidega kulgenud reisist siiski väsinud. Kui Eestist hakata tulema esmaspäeval ja sihtpunkti jõuda reedel, siis tahes tahtmata jätab see jälje. Tundsin end paadis võõrkehana, eriti esimesel päeval ning vahest oligi seal kirves maetud. Esimese päeva nö kindlad sõidud, mis kesksuvel oleks mulle ilmselt toonud vägagi positiivsed kohad, olid minu jaoks suhteliselt ebameeldivad ja mitte pooltki nii nauditavad kui tugeva, kuni 15m/s-ni puhuvas tuules nad minu jaoks olema peaksid. Mõningad punktid esimesest päevast ning mõni apsakas veel ja kuldfliit jäigi vaid tahteks.

Samuti ei ole ma päris kindel selle Palma venue õigsuses näitamaks head purjespordialast vormi. Ärge saage valesti aru, võistlus näitab alati koha kätte, kes on vormis ning kes mitte, kuid mingisugune varjatud külg sel võistlusel siiski oli. Nimelt tuli ääretult palju kasutada krüssude lõpus layline-i, nendest üle minna ja väga nahhaalselt raiduda. See pole aga minu loomuses ning seetõttu vahetusid nii eelsõitudes (kusagil 5-10) ja finaalides (enamasti 1-3) kohad tihti teise kümne kohtade vastu. Sõitsin lõpud liiga konservatiivselt ja lasin nurgaka poisid lõpuga mööda.

Hetkel võib tunduda, et tahan teie ees kõik välja vabandada, et miks ma jube saast olen. Tegelikult pole asi üldse nii. Mõtlesin, et jagan teiega veidi oma tundeid, et mis juhtus ning miks on koht 49. mitte nt. 19?! Kohale vaatamata oli regatis palju palju positiivset. Oli ju esimene võistlus, kus saime kasutada tiimi uut kaatrit ning ka sellega harjuda. Olgugi mis, aga julgen väita, et ka see võttis oma auru. Põdemine, et kõik jookseks ning töötaks nii Reinu kui minu poolt. Olen südamest õnnelik, et saime kinnitust, et tehtud on super investeering mitmeteks aastateks ning võib-olla, et sellel regatil tekkinud lisapinge vahetub edaspidi täiesti null-pingeks. Teise asjana, naljakas või mitte, tekitas see regatt mul tagantjärgi kindlust. Selle keskpärase vormiraasu pealt suutsin teha TARKA sõitu, mis on minu alust purjetamises kõige alus. Olgu, Slingsbyl on selleks aluseks ilmselt see, et ta läbib 60m ajaga, mil teised läbivad 50m, kuid see selleks. Samuti sain enda stardid STABIILSELT suurepäraseks, mis annab lootust, et need võiksid muutuda tavapäraseks, isenesest tulenevaks ning ulmelist tähelepanu mittevajavaks lastes keskenduda enam sellele järgnevale. Eelneval paaril aastal on just minema saamine olnud mu üheks suurimaks komistuseks.

Seega, kokkuvõtlikult, ootan kinnisilmi juba Hyeres-i, et näha, milliseid korrektuure suudan selle väikse ajaga korda saata ning, et uuesti teistega jõudu proovida, sest see on oh kui mõnus! Loodan, et teile mu väike mõtisklus meeldis ning, et üks kordki kirjutasin veidi pikema kokkuvõtte pärast regatti.

Olge mõnusad,

Karla!

Otsas

hei!

Eilsega sai siis võistlus läbi. Tegelesime pakkimisega pärast ning niisama lõõgastusin, seega ei viitsind ausalt ka kirjutada.

Pean nentima, et olen võistluse lõpuga osati täitsa rahul. Sain paljudele asjadele jälile ning stardid paranesid drastiliselt. Julgen väita, et kõigis neljas silveri stardis sain top 3 positsiooni. Eile aga sõit ise kõige suurepärasemalt ei sujunud ning sellest tulenevalt ka vastavalt 17 ja 11 kohad, mis eelmisele päevale alla jäävad.

Ausalt üles tunnistades on tegelikult suhteliselt kahju siit ära tulla, sest ilmad on sel aastal küll täiesti fantastilised olnud. Iga päev olen saanud lycraga sõita ning päike on kõrvetanud lagipähe ilma, et ükski pilv kusagilt ohustaks. Samuti on igal päeval tuult olnud. Tõsi, alati on saanud ka oodata, kuid õhtuks on tuul alati omal kohal ja glissid ei jää tulemata! Nüüd siin asjad kokku pakkida, need Hyeresi järgmist MK-etappi ootama viia ning ise koju lennata tundub ütlemata nõme. Võiks hoopis sinna jääda ja treenida, tunda purjetamisest lihtsat naudingut, liuelda lainetel ja kaifida. Ülehomme jõuan koju, et veidi akusid laadida ning seejärel uuesti tagasi Hyeresi sõita, et uut MK-d sõita ning need vead, mis siin olid parandada ning võib-olla, et paremat tulemust näidata. Teate, et mina seda ju soovin ja teie samuti.

Seniks, lähen Hispaania kuninga vastuvõtule, et kõht täis süüa, seejärel laevale istuda ja Barcelonasse loksuda,

Karla

Back to normal

Hei!

No täna oli päev, kus tundsin end jälle iseendana. Ma päris täpselt ei tea, miks, kuid mingil põhjusel olin endale kukile pannud päris suure koorma, et pean siin kõigile keskmist näppu lehvitama ja pea peal sõites ära tegema. Karta on, et seda ei juhtunud.

Täna, kus kulla rong oli juba läinud ja ma täiesti pingevabalt hõbedasse kvalifitseerusin, sain keskenduda olulisele - purjetamine. Hea oli end nii tunda nagu ma seda terve regati teha oleks tahtnud.

Pärast pikka (u. 3h) kaldal ootamist saime lõpuks vee peale, et juba koheselt merebriisist oma kohad välja mängida. Esimene sõit sain suurepärase stardi kaatri juurest, olin vist esimene või teine sealt. Tegin jõhkralt hea krüssu, millest viimased 100m hakkasin liiga palju edasi-tagasi pautima teisel kohal olnuga. Selle tulemusena sai hoopis kolmas vend meist ette ning üleval leidsin end väga väga napi teisena. Alumisse märki tulin 1-4, sest võtsin teistest erinevat gate-märki ja ei pannud päris täpselt tähele kui väiksed need vahed olid. Teist korda üleval olin kolmas. Sellele järgnes kuidagi väga rõve allatuulte saaga. Tuul oli suhteliselt palju vaikinud, kuid laine oli jäänud püsima ning mul oli keeruline end lainega surfama saada. Lasin paar tükki mööda, hõivates 6nda poose, kuid hea taganttuule lõpuga suutsin end 5ndaks tagasi sõita. Finishibakstaagiga suutsin veel ühest üle sõita, kohaks neljas.

Teine sõit oli sarnane start, veidi kehvem kui eelmine, kuid siiski suurepärane. Tegin jällegi targa krüssu ning enne ülemist märki sain mingi itaallasega kokku, kes ei saanud mitte aru, kuidas krüssu lõppu sõita. Pehmelt öeldes tekkis umbes sama olukord, mis eelnevas sõidus, olin sunnitud olukorras ning 1-2 poose muutus kiiresti märki tulles 7ndaks. Üle kivide ja kändude, teine kord üleval 9 olles, suutsin finishisse end siiski tagasi 7ndaks murda, lõpetades päeva positiivse noodiga.

Väga meeldiv oli täna sõita. Nägin endas palju positiivset ning alget, millega Hyeresis edasi minna ning võib-olla, et midagi asjalikumat korda saata. Väiksed vead siin-seal, mõned kohad, kus võiks kõvasti kiirem olla ning ongi kõik hästi!

Hetkel hõbedas 4s, kokku 47.

Karla

Osa progressist

Tänane teine start

Eks edasi minekutega kaasnevad ikka ka väiksed setbäkid.

Minu praeguseks setbäkiks osutus hõbefliiti jäämine. Ei kavatsegi hakata siin kohtunikke või ei tea, keda kõike veel süüdistama selles. Süüdlast saab otsida ainult peeglisse vaadates. Eks ta nii ole, et hetkevorm ei luba praegu päris kõrges mängus kaasa rääkida nii nagu ma seda tahaksin.

Seda sain ma ka täna omal nahal tunda. Seal kusagil teises kümne juures tundub olevat sel regatil mu maagiline raskuskese, üks kõik kust otsast vaadata. Eelnevatel päevadel olen ilusad kohad juba väga algusfaasides keskpärasteks kohtadeks muutnud ning seejärel jälle rallitanud, et saada tagasi inimeste sekka. Täna oli esimeses sõidus risti vastu eelnevale. Väga hea esimese krüssu järel leidsin end ülevalt 4ndalt positsioonilt, mida olin ka enam-vähem suuteline kinni hoidma. Alumiseks märgiks olin 6-7, mööda olin lasknud tahtmatult vaid Slingby ja Thompsoni. Teist krüssu sõitsin ka väga hästi kuni sinnani, kui märgini jäi veel kusagil 100m ning maa pealt puhunud tuul tegi oma viimaseid hingetõmbeid. Nägin paremal layline-il (andke andeks, kes aru ei saa) viirgu ning "went for it". Sel korral (jällegi) maksis see aga väga kõvasti kätte. Üleval olin 10, punt kohe kukil. Selgelt häiritud oma jobususest ei suutnud end kokku võtta ning tarka sõitu näidata. Taganttuulega langesin veel ning finishis olingi 15.

Teist sõitu iseloomustab kiirus. Tuul oli suhteliselt stabiilseks merebriisiks muutunud, mis tähendas, et start ning kiirus mängivad suurt rolli. Mõlemat mul nagu ka oli. Jällegi tegin paar näpukat siin-seal ning üleval jällegi 15 võimalusega kõva tõus teha, sest olin esimestel kohe kukil. Allatuule sõitsin Slingbyga koos (fun fact: ta oli must mõlemas sõidus üleval märgis taga. Meie finishi kohad vastavalt 15; 21 ja 3; 3). Alumist märki võttes oli 2 varianti: vasak nurk või parem nurk. Tuul oli nurkades selgelt tugevam ning mõtlesin pealelõunasel ajal õhtupooliku ootuses, et tuul võiks minna paremale. Ette rutates võin öelda, et seda ta ka tegi, kuid u. 15min pärast mu finishit. Usun, et saate juba aru, kuhu see jutt viib. Mina olin üleval 25, Slingsby 3. All olime veel koos! Kui mõnus. Selleks hetkeks olin kõik kuldfliidi mõtted peast pühkinud kihutasin pettunult finishi poole möödudes veel taganttuule otsal 4st mitte midagi ütlevast tegelinskist.

Homme ei lähe ma kindlasti merele loksuma. Usun, et mul on võimalik siit veel palju õppida või lihtsalt ees otsas sõitmist nautida, olgu siis hetke vormi pealt nii nagu hetk lubab. Mõlemad variandid on pikemas perspektiivis head ning eks takistused ongi põhiline koht, mille arvelt tugevaks saada!

Hetkel 53, vist.

Karla

Veidi parem

Tulemus ei ole just ülearu parem, sest eilsega võrreldes teenisin vaid 3 punkti vähem. See aga ei morjenda mind absoluutselt, sest tunne oli eilsega võrreldes kõvasti parem.

Tundus, et see, mida ma merel teen on purjetamise moodi ning mõtlemine ka rohkem paigas. Sellele vaatamata suutsin Peep Vainu sõnade kohaselt idiooti mängida. See tähendab, et astusin esimeses tänases sõidus sama reha peale, mis mõlemas eilseski. Played it safe! Maatuul aga ei võimalda mitte mingit safe playd vaid hoopis täislaks andmist. Mitte panemist, vaid andmist, neil kahel on väga suur vahe.

Sel põhjusel leidsin end esimene sõit suhteliselt hästi stardist ära saanuna 27 positsioonil. Teadsin kohe, mida valesti olin teinud ning kõrvaldasin tehtud vead. Hea allatuule ja mõtestatud teise krüssuga sõitsin end 13ndaks, kuid taganttuule ahnusega sain hoopis ühe koha peksa. Finishis vana hea 14.

Teist sõitu tuli meil kaua kaua oodata. Seda põhjusel, et tuul vaikis ära ning merelt tulnud uus tuul tegi seda umbes 2h pärast. Sõit iseenesest oli õpikust. Pagidega tõstis paremat, tuul tuli paremalt, stardiliin pooldas paremat. Mida mina tegin? Startisin vasakult! Sel korral ei muutnud ma oma plaani ausalt ka, see oli sunnitud otsus. Nimelt jäin stardipositsiooni otsimisega hiljaks, mis loomulikult on minu viga ning see tähendas vaid üht. Ainuke koht oli lipule lähemal. Üleval leidsin end kusagil 30ndate alguses. Allatuules tegin veel veidi lohakaid ja rutakaid otsuseid ning seetõttu ei tõusnud miskit. Nagu ütlesin, töötas parem pool ja teine krüss sinna ka kütsin. Tuule järgi vaikselt vaikselt ja üleval nagu naksti 15. Taganttuulega võtsin veel ühe koha, et finisheerida omal kohal, kuid siiski mitte. Vahetult enne märki pumpingu eest kollane lipp ja 720 kraadi karistusringid olid tõsiasi. Finishi koht 19. ja päev, mis oleks võinud olla isegi võib-olla positiivse noodiga lõppes hoopis kurvalt. Kurvastamiseks aga tegelikku põhjust pole, sest homme on end võimalik kõvasti parandada ning usun, et siiani saadud õppetundidest on tulevastes sõitudes palju kasu.

Kokku olen 49. Punktivahed on väga väiksed, mis tähendab väga exciting racingut homseks!

Karla

Tutakas!

Pole küll minu klassi pilt, aga iseloomustab tänast päeva päris hästi!

Igatahes, sõidud on nüüdseks siin Palmal alanud ja juba liiga pikaks veninud võistluspaus Miami ja praeguse vahel on lõpuks läbi.

Võistlus algas minu jaoks veidi liiga äkiliselt kui tänane päev lühidalt kokku võtta. Olge rahulikud, räägin tegelikult ikka veidi lähemalt ka. Nimelt kostitas meid hommikul koheselt tuul erinevalt eelnevate päevade ilusatest suvistest hommikutest. Seda samuti mitte merelt vaid hoopis maalt. Tuule tugevus küündis kuni 15m/s-ni, mis muutis veele mineku ääretult keeruliseks. Seda sellepärast, et nagu ikka, lähme merele rannast. Rannast ära minek nägi minul ning paljul teistel välja järgmine: Võtsin paadi kärult, mispeale paat koheselt ümber käis. Seejärel üritasin paati vastu tuult hoides sügavamasse vette patseerida, et saaks rooli taha ning sverdi sisse. See aga polnud põhimõtteliselt võimalik, sest igal hetkel kui paadist kas või ühe käega lahti lasid, pööras too külgtuulde ning käis ümber. Lõpuks jõudsin Buhliga koos järeldusele, et ümber olevat paati on kergem sügavustesse toimetada. Samuti oli ümber olevale paadile taha panna rool ning sisse svert. Paat püsti ning võiski minna.

Enne kui merel toimuvast rääkida, tuleks ikkagi veel veidi kaldal püsida nagu mina seda Miamist saati teinud olin, põhimõtteliselt. Kuna tuul oli tõesti tugev, siis tegelikkuses ei kippunud keegi merele ning kõik ootasid ärevuses, et kes on see juhtfiguur, kes esimesena purje tõstab ning paati sõiduvalmis seadma hakkab. Mina selleks meheks see kord ei osutunud kuna polnud lihtsalt põhjust. Sõitsin teisena startivas grupis ning kiiret polnud mul kuhugi. Esimene puri tõusis lõpuks 15min enne starti ning seejärel hakkasid kõik kiiresti taageldama, et merele minna.

Sellest kõigest polnud mingit muret, et ma 10min pärast stardiaega vastavasse paika jõudsin, sest kohtunikud on meil igal juhul siin saamatud. Ankur ei pidanud ning niisama oli vist ka mõnus seal kaatris soojas istuda ning lasta tutikatel laseri purjedel 15m/s tuules ribadeks laperdada. Lõpuks, pärast umbes 1-1,5h ootamist saime starditud.

Võistlus oligi minu jaoks alanud, kuid mingit emotsiooni see minus ei tekitanud. Olin seda hetke nii kaua oodanud, et juhtus vist nii nagu reisile minekuga. Ootad, ootad ning lõpuks kui minek on siis ei tea enam, mida arvata. Üritasin ründavalt sõita ning hetketi õnnestus mul end isegi väga eest leida. Erinevalt Miamist polnud aga positsiooni saavutamine täna isegi mitte veerand võidust. Astusin tagant järele mõeldes mõlemas sõidus ühe reha otsa: hakkasin oma kohta hoidma. Esimeses sõidus võis selleks kohaks olla miski 10-12, teises sõidus vastavalt 3-5. Tuul oli nii ebaühtlane ja keerutav, et jätsin nurgad suurema tähelepanuta ning osa rahvast lipsas sealt mõlemal korral mööda. Esimese sõidu lõpetasin 14, teises sõidus tekkis vigu rohkem, oli tunda, et mu paadiga ümber käimine on pärast pausi sellise tuule jaoks veidi toores ning kõik need faktorid selles tuules andsid mulle mind mitterahuldava 22. koha. Kokku leian end nende esitustega 120 midagi paadi konkurentsis 56. kohalt, mis tähendab, et jällegi olen endale homseks ning järgnevateks päevadeks tõsise ülesande seadnud: kõvasti tõusta!

Homseni,

Karla

Saagu su nimeks...

... MITCH!

Kaater on nüüd ristitud ja valmis mind merel valvama ja abistama nagu Baywatchist teada tuntud Mitch Buchananil tavaks. Ema küll küsis telefoni teel, et kas paadil naise nimi ei peaks olema, kuid minu arust ongi igal õigel töömeeste paadil õige mehine nimi nagu ka jäämurdja Tarmol!

Kui päeva veidi üldisemas pildis vaadata, siis oli too igati positiivne. Rein veetis vaata, et terve päeva kaatris. Seadis kõik töö valmis ja tegi ära kõik pisitööd, et tal endal seal oleks hea ja mulle võimalikult maksimaalsel määral abiks olla. Ise üritasin, mis ma üritasin, kuid olin sunnitud siiski traditsioonilise kaks päeva enne starti vaba päeva tegema, sest tuult ei tahtnud mitte tulla. Selle asemel, et merele minna, tegin korda kõik kaldal tegemist ootava: registreerimine ning mõõtmine, millest viimane muideks oli esmakordselt Mallorca MK ajaloos suhteliselt lihtne ja kergesti läbitav. MK-sarjas populaarsust kogunud ja Inglismaalt alguse saanud kleepsu süsteem töötab laseril suurepäraselt ja on kõigile kõvasti lihtsam. Edasi panin peale kõikvõimalikud võistluste kleepsud ja lugesin päeva lõppenuks.

Käisime Saksa kõrtsus söömas, kus on iseenesest väga mõnus. Mulle on läbi aastate seal meeldinud, kuid täna oli teenindus kuidagi ebamugav, sest samaaegselt oli toimumas Saksamaa meistriliiga mäng jalgpallis ning tegu on mingi Fännklubi restoraniga, seega meid eriti teenindada ei tahetud. Söök sai sellegipoolest maitsev ja kõik lõppes hästi. Käisime Stinaga korra ka linna peal ja saime teiste Eesti koondislastega õhtu ootuses kokku, et arutada Perthi MM-iga seonduvat. Õhtul käisime Stina ära saatmise puhul veel korra söömas ning ongi aeg blogi kirjutamiseks. Tegelikult päris ainult Stina saatmiseks me ei söö. Nimelt olen ju üle ei tea, mis aja kohe päris hotellis, mis tähendab, et ise söögi tegemise võimalus puudub ning süüa on siiski vaja. Õnneks viibime Palmal, kus Pasta Bolognese maksuvus on kusagil 5 euro ümber ning korralik praad jääb samuti alla kümne. Homme proovime Reinuga vast ka meie oma hotelli rikkalikku õhtubufeed.

Ootan, et homme tuleks ilusa tuulega päev, et võistluse ootuses endale viimane lihv anda. Tänane mölutamine oli sedavõrd kasulik päev, et tunnen end olevat võistluseks suhteliselt valmis. Suutsin end mentaalselt viia sinna, kus ma end mugavalt tunnen. Ootan võistlust pikkisilmi ja loodan, et suudan kõiki teisi üllatada, teid ka. End ma enam ei üllata, sest tean, milleks võimeline olen!

Homseni,

Karla

Karla-Stina-Barcelona

Oli vist kunagi selline film?

Tegelt vist olid nimed veits teised, aga ikkagi.

Ausalt öeldes ei ole Barcelonaga siiski tegelikkuses väga palju pistmist. Oleme hoopiski Palma de Mallorcal. Pikalt küll aega läks, aga siiski.

Hakkasime nimelt esmaspäeval kodust liikuma. Laevaga Soome, sealt edasi laevaga Saksamaale. Viimases mainitud laevas sai veedetud tubli 28h, mis ka väga meeldivalt sisustatud sai. Vahelduva eduga veedetud aeg rootsi lauas ja jõusaalis oli täpselt see, et enne autosõitu ja üldisemas plaanis pikka hooaega akusid laadida. Seejärel võtsime vastu otsuse, et ei hakka pindu pooleks raiduma ja ei ürita ma üksi sõites 23h-ga läbida 1900km. See aga tähendas, et meil on palju aega, mis oli minule esmane kogemus. Nimelt läbisime need kilomeetrid kahe hotellis veedetud ööpeatusega ning veetsime veel pool päevakest Barcelonaski, kus sai ringi vaadatud ning sõbra Oliveriga juttu puhutud.

Veel üks üle-öö laevareis ja olemegi Palmal! Uskuge või mitte. Sellise reisi suurimaid eeliseid on kindlasti see, et olen puhanud ning see tähedas vaid üht: juba täna tegin esimese väga mõnusa meretreeningu. 23-24 kraadi, pilvitus, merebriis - mida veel elult tahta?

Õhtupoolikul saabus ka treener Rein, kellega sõime õhtust ning nüüd istungi siin hotelli fuajees ja kirjutan blogi. Hotell on samuti väga mõnus. Hispaania kohta kohe üllatavalt mõnus.

Homme teen äkki vähe parema postituse, praegu olen väsinud,

Karla