Tutakas!

Pole küll minu klassi pilt, aga iseloomustab tänast päeva päris hästi!

Igatahes, sõidud on nüüdseks siin Palmal alanud ja juba liiga pikaks veninud võistluspaus Miami ja praeguse vahel on lõpuks läbi.

Võistlus algas minu jaoks veidi liiga äkiliselt kui tänane päev lühidalt kokku võtta. Olge rahulikud, räägin tegelikult ikka veidi lähemalt ka. Nimelt kostitas meid hommikul koheselt tuul erinevalt eelnevate päevade ilusatest suvistest hommikutest. Seda samuti mitte merelt vaid hoopis maalt. Tuule tugevus küündis kuni 15m/s-ni, mis muutis veele mineku ääretult keeruliseks. Seda sellepärast, et nagu ikka, lähme merele rannast. Rannast ära minek nägi minul ning paljul teistel välja järgmine: Võtsin paadi kärult, mispeale paat koheselt ümber käis. Seejärel üritasin paati vastu tuult hoides sügavamasse vette patseerida, et saaks rooli taha ning sverdi sisse. See aga polnud põhimõtteliselt võimalik, sest igal hetkel kui paadist kas või ühe käega lahti lasid, pööras too külgtuulde ning käis ümber. Lõpuks jõudsin Buhliga koos järeldusele, et ümber olevat paati on kergem sügavustesse toimetada. Samuti oli ümber olevale paadile taha panna rool ning sisse svert. Paat püsti ning võiski minna.

Enne kui merel toimuvast rääkida, tuleks ikkagi veel veidi kaldal püsida nagu mina seda Miamist saati teinud olin, põhimõtteliselt. Kuna tuul oli tõesti tugev, siis tegelikkuses ei kippunud keegi merele ning kõik ootasid ärevuses, et kes on see juhtfiguur, kes esimesena purje tõstab ning paati sõiduvalmis seadma hakkab. Mina selleks meheks see kord ei osutunud kuna polnud lihtsalt põhjust. Sõitsin teisena startivas grupis ning kiiret polnud mul kuhugi. Esimene puri tõusis lõpuks 15min enne starti ning seejärel hakkasid kõik kiiresti taageldama, et merele minna.

Sellest kõigest polnud mingit muret, et ma 10min pärast stardiaega vastavasse paika jõudsin, sest kohtunikud on meil igal juhul siin saamatud. Ankur ei pidanud ning niisama oli vist ka mõnus seal kaatris soojas istuda ning lasta tutikatel laseri purjedel 15m/s tuules ribadeks laperdada. Lõpuks, pärast umbes 1-1,5h ootamist saime starditud.

Võistlus oligi minu jaoks alanud, kuid mingit emotsiooni see minus ei tekitanud. Olin seda hetke nii kaua oodanud, et juhtus vist nii nagu reisile minekuga. Ootad, ootad ning lõpuks kui minek on siis ei tea enam, mida arvata. Üritasin ründavalt sõita ning hetketi õnnestus mul end isegi väga eest leida. Erinevalt Miamist polnud aga positsiooni saavutamine täna isegi mitte veerand võidust. Astusin tagant järele mõeldes mõlemas sõidus ühe reha otsa: hakkasin oma kohta hoidma. Esimeses sõidus võis selleks kohaks olla miski 10-12, teises sõidus vastavalt 3-5. Tuul oli nii ebaühtlane ja keerutav, et jätsin nurgad suurema tähelepanuta ning osa rahvast lipsas sealt mõlemal korral mööda. Esimese sõidu lõpetasin 14, teises sõidus tekkis vigu rohkem, oli tunda, et mu paadiga ümber käimine on pärast pausi sellise tuule jaoks veidi toores ning kõik need faktorid selles tuules andsid mulle mind mitterahuldava 22. koha. Kokku leian end nende esitustega 120 midagi paadi konkurentsis 56. kohalt, mis tähendab, et jällegi olen endale homseks ning järgnevateks päevadeks tõsise ülesande seadnud: kõvasti tõusta!

Homseni,

Karla