Hei!
Minu viimasest kirjutamisest on juba nii kaua möödas, et hooaja sisesel perioodil selline auk jätta on ääretult ebaviisakas. Selle augu pikkus on esimene rekord.
Tegelikult kui end veidi välja üritada vabandada, siis Hyeresis mul viimastel päevadel lihtsalt polnud internetti. Maeva superaeglase maksulise interneti nädalane pass sai läbi ja sinna ta jäi. Edaspidi ei leidnud ma kodus kuidagi hetke ega motivatsiooni, et sellele rekordiliselt kehvale regatile tagasi vaadata.
Nüüd olen julguse kokku võtnud ja kirjutan sellest üht, teist.
Ma ei oska mitte midagi muud selle võistluse kohta öelda juba teist aastat järjest kui, et oh kui hea meel mul on, et purjetamise ringkondades käib kõlakas Hyeresi regati MK-sarjast välja heitmise kohta. Tuul on seal vähemalt olnud alla poole igasugust arvestust ning seda just regati ajal. Murphy seadus, nagu ikka. Enne regatti, samuti ka pärast, on seal ilus tuul!
Rekordiliselt kehv oli ka minu 90. koht eelmainitud regatilt. Ma päris nii kaugele ei läheks, et öelda, et mul mitte midagi välja ei tulnud. Pigem jääb mulle mulje, et mul polnud sugugi õnne ning sel võistlusel oli too väga suur faktor. Mitte isegi tihti, vaid suisa enamuses sõitudes leidsin end väga heades startide järel ebameeldival poole rada, kus tuul pööras u. 40 kraadi kahjuks või vaikis suisa maha. Puhtalt õnnetule juhusele aga toetuma jääda ei saa. Kuidagi tuleb seda sobla-jobla sõitu veidi parandada, olgugi, et MM-idel ja "pärisvõistlustel" sellise tuulega sõitu läbi ei lasta.Teatud mehed on selle sobla-jobla kunsti väga korralikult selgeks õppinud. Nt Javier Hernandez oli eelmisel SOF-il 2. Sel aastal aga võitis regati ülekaalukalt, MM-i kohaks seevastu nt. tema kohta ülimalt tagasihoidlik 20.
Pärast regatti ei olnud mulle mingit puhkust. Tegemist ootas järgmine rekord. Nimelt viisin Reinu Nice-i lennujaama ning seejärel sõitsin kogu killavooriga Inglismaale, et asjad mind järgmiseks MK-etapiks ootamas oleks. See tähendas ühe päevaga 1700km-st sõitu, mis on üksi sõites päris korralik vahemaa. Sõit läks sujuvalt ning erilisi seiklusi mul teile siin kirjutada pole. Prantsusmaa teed on kiired, unised ja igavad, Inglismaa teed seevastu aeglased, väga kitsad, positiivse noodi pealt pole unel hektegi aega end näidata.
Üks Inglismaa superlaiadest teedest
Pärast Seafordi jõudmist (seal elab mu sõber Alex, kelle juurde oma asjad jätsin), käisime Brightonis linna peal ning kinos, taastusin niisama autosõidust ning enne lennukisse istumist veetsin veel pool päeva Londoni peal jalutadeski.
Koju jõudes ootas ees järgmine rekord! Siin on ju endiselt nii külm! Tänu sellele pole mina veel seda postitust kirjutades kodumaa pinnal oma laserit vette lasnud. Nii pikalt kevadel kaldal istuda on aga selge rekord! 1-kraadine veetemperatuur ei ole pärast minu jaoks suhteliselt jahedat Hyeresi (20 kraadi) just kõige kutsuvam ning hetkel tundub, et tervis on veidi tähtsam kui paar otsast lõpuni sisse pakitult tehtud treeningut.
See aga ei tähenda, et ma sugugi purjetanud pole. Või noh, kuidas võtta. Nimelt oleme teinud Deja Vu Melgese meeskonnaga juba paar treeningut meenutavat asja. Pean tunnistama, et kõigil on käed jalad rohkem kui küllalt sõlmes ning kokku sõitmine ning minu puhul ka uue paadiga harjumine võtab veel veidi aega. Aega, mida meil võtta aga pole, sest juba täna sõidame kõik koos Pärnusse, et mõõtu võtta teiste Eesti Melgese sõitjatega ja kes teab, võib olla, et isegi paar korda Gennaker üles ja alla saada ilma, et kõik otsad ja mehed omavahel sõlmes oleks. Fingers crossed! :D
Eile toimus veel noorte teatejooksu üritus vabaduse väljakul, mis aitab koguda raha liikumisvõimetega laste jaoks. Mina ja Grete Udras tegime seal noortele soojendust ning üritasime nii teha, et keegi end joostes ei vigastaks. Väga tänuväärt üritus ning olen õnnelik, et sain sellisest asjast osa olla.
Ah jaa, unustasin ära veel päris tähtsa fakti! Nimelt lõppes Hyeresi regatiga valik Eel-OMi jaoks, mis toimub Augusti alguses. Valiku võitsin mina tõustes sellega ka Eesti esimeseks numbriks. Seega, Eel-OM ootab!
Järgmise korrani,
Karla
