Et siis saaks välja elada.
Mere peal välja elamine ja trenni tegemine on teema homsest.
Täna võtsin ühe päeva, et selle esimese poolega tegeleda. Siia sõit oli piisavalt väsitav, et end korralikult välja puhata enne kui 3 regatti üksteise otsa rabeleda.
Pärast mõnusat 12h-st und ärkasin ja sättisin kõigepealt kodus asjad omadele kohtadele. Seejärel tulin klubisse ja tegin siin sisuliselt sama. Vaatasin veidi ka niisama ringi ja veetsin aega. Eile rääkisin teile kleepsumeestest. Täna klubisse saabudes olid nad oma töö igal juhul juba lõpetanud ning minu paat oli ilusate EST-ide ja Eesti lipuga kaunistatud. Uskuge või mitte, aga praktiseerimine ikkagi veidi ilmselt õpetab ka, sest isegi lipp oli õiget pidi paadi peale kleebitud. Neile, kes ei tea, siis mainin ära, et Sail For Gold Regatta (MK-etapp, sama venue) on kuulus selle poolest, et Eesti lipp on lehvinud mastis tagurpidi. Igal juhul, see kord said nad hästi hakkama. Ainuke ebakõla asja juures on fakt, et peale pandud EST-id on almighty London 2012 fondiga ja ma arvan, et enam paremini ei saaks selle kohta öelda kui hommikul klubisse saabunud Deniss: "kes need Estid sulle purjus peaga peale joonistas?"
Klubis said tegevused üks hetk otsa ja pidin endale uue väljundi otsima. Kuna siin riigis on kommentaatorid suhteliselt tasemel ja asjaliku jutuga, siis leidsin end paariks tunniks lõunat süües televiisori eest, kust tuli Ungari GP. Kui see otsa sai, siis olin veendunud, et peaksin tegema kerge rattaringi, et saada enda kehas õiged asjad liikuma ja valed asjad sealt välja. See kujunes mu päeva highpointiks, sest sõit oli lihtsalt fantast! Weymouthisse üle mägede kulgeva uue maantee kõrval jooksis suurepärane rattatee, mida mööda küngastest üles nühkida ja seejärel alla tuhiseda oli ääretult nauditav. Ka inimesed on vaatamata oma rumalusele ja halvale välja nägemisele siiski hoopis meeldivamad kui kodumaal. Eestis pole siia maani keegi aru saanud, et mujal maailmas ratturid tervitavad üksteist. Mõnus oli jälle omas mullis olla ning vastu tulevaid saatusekaaslaseid noogutusega tervitades nii, et nemad seda ka vastu teevad ilma, et keegi vaataks, et mida see idioot teeb?!
Nüüdseks olen otsapidi tagasi klubis ja istun arvutis. Pean tunnistama, et hakkan ära harjuma, et kodus netti pole. Samuti hakkan selle klubis valitseva miljööga harjuma. Kõik tundub uuesti normaalne ja midagi huipput enam täna silma pole hakanud. Lähen nüüd linna tagasi, teen kerge jalutuskäigu ja loen päeva lõppenuks, et homme juba end merelt leida!
Karla
No comments:
Post a Comment