Kodu!

Kõige pealt veidi pilte...

1/3 Hong Kongi Skyline-st!

Vaade Hong Kongile!

joo, palju jaksad!

1/4 sööklast!

Medal Race-i võit!

Kohaliku mimmiga

neljandale anti diploma of honour :P

Politsei eskordi saatel oma sõidureas klubisse!

Tere!

Suure ringiga, kuid siiski olen lõpuks kodus.

Regati lõppedes nautisin Hiinas veel sooja ilma, käisin lõputseremoonial, mis oli uhke ning seejärel oligi aeg oma kodinad kokku korjata, et sõita üle piiri Hong Kongi, kust meil õhtul lennuk läks.

See aga tähendas, et ma sain ühe päeva nautida juttude järgi maailma ilusamat vaadet. Pean tunnistama, et Hong Kongi siluett oli tõesti midagi ahhetama panevat. Linn ise oli lõpuks midagi sellist nagu Hiinast ootasin. Palju inimesi, kõik üksteise otsas ja kõvasti sodi ja pudi, mida osta. Hong Kongist jääb mulle ilmselt enim meelde kui suured kontrastid linnapildis olid. Majad nägid välja sellised, et lagunevad koost kohe kui esimene lind katusele istub. Autod seevastu olid veel kõvasti uhkemad kui autopede maana tuntud Eestis. Samuti jalutasin tänaval, kus oli kalapood. Iseenesest pole selles loomulikult midagi imelikku kui juttu sinna paika jätaksin. Imestama panev oli selle juures aga fakt, et sellest ühel pool oli Louis Vuittoni pood ning teisel pool juveelipood, kus akna peal ilutseid miljon kadunud Eesti krooni maksvad Rolexid ning kolme miljonilised kihlasõrmused. Ma ei oska muud arvata kui, et ju siis on inimesi, kes ostavad endale LV käekoti, sõrme sõrmuse, käele kella ning selle kõige peale läheb ju kindlasti kõht tühjaks, mis peale tuleks kala ka sinna kotti haisema võtta?!

Pärast seda avanes mul tegelikkuses u. neljaks tunniks isegi kodu külastada. Siis oli aga aeg teha veel üks kiire suts üle mere põhja, et osaleda Melges 24 Soome MV-l. Siin kohal oli nüüd suur mõttepaus, mida edasi kirjutada... Võistlus ei läinud meie paatkonnast ilmselt kellegi jaoks nii nagu seda oldi ette kujutatud. Asju, mis vajavad kordades paranemist enne kui üldse mingisuguse taktikaliselt õigest purjetamisest juttu saab olla, on lihtsalt liiga palju. Vaat, et viimaseks sõiduks saime paadi nii käima ja mõistsime võib-olla ka veidi rohkem, millest selline käigu vahe eelnevates sõitudes, et saime teistega kui võrdne võrdsega purjetada.

Nüüd olen otsa pidi lõpuks vähe pikemaks perioodiks kodus. Kavatsen võtta aja täiesti maha, mahutada oma tavapärase oktoobrikuu puhkuse mõnesse nädalasse nüüd, septembris, laadida akud täielikult ääreni täis, et siis hakata juba spetsiifiliselt tööd tegema MM-i suunas vaadates. Terve oktoobri veedan Austraalias MM-i paigas treenides, kus juttude kohaselt peaksid mul ka sparrimas olema maailma parimad purjetajad laser-klassis Slingsby, Thompson, Goodison ja veel teisigi. Põhimõtteliselt ei jõua ära oodata, kuid teisalt on oh kui hea kodus olla! Vähemalt mõneks ajaks...

Olge mõnusad,

Karla

Mõeldud, (minu poolt) tehtud!

Hei!

Nii nagu eelmises postituses oma ulmelisest masterplaanist rääkisin, nii üritasin ka teha. Peaks ütlema, et peaaegu õnnestus, vaid venelane ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning ei suutnud sõitu viimase kohaga lõpetada. St, et neljast asjast, mis pidid täide minema minu pronksi võitmiseks kolm ka tõesti läksid. Ma võitsin medal race-i, Taritaš oli minust 2 kohta taga, USA esindaja Charlie oli üheksas nii nagu mu plaan ette nägi. See andis mulle võistluse kokkuvõttes igati tubli ja kõrge neljanda koha.

Tegelikkuses kõik nii lihtsalt ja lakooniliselt ei käi kui kodust blogi lugedes mulje võib jääda. Mis see siis ära ei ole? Ütlesin ju, et lähen võidan medal race-i ära ja no võitsingi. Mitte päris. Konkurendid pole mul laser-klassis papist poisid ning tööd anti mulle kõvasti. Taritaš üritas oma positsiooni hoida, pannes stardis minu nina eest kaatri poolseima "ukse" kinni. See tähendas, et minu start polnud parimate hulgas. Õnneks lugesin konkurentide käitumist ning ka tuult maksimaalselt hästi ning üles märki suutsin end 4ndaks sõita. Taganttuules suutsin Taritaši temal kukile hoides närvi ajada ja vahetult enne märki saingi temast mööda. Teine krüss nägin paari varianti ning kasutasin need ära. Sakslane, Malte juhtis ning kaitses teisena püsinud horvaati, Mihelici. Viimane aga tegi tuule suhtes paar viga ning see andis mulle võimaluse rünnata. Kuna punt oli pikalt maas ning Taritaš oli end teise nurka tuuleauku sõitnud, arvestasin oma riskiprotsendi suhteliselt väikseks ning kasutasin võimaluse ära. Teist korda üleval olin juba esimene, mida hoidsin suhteliselt mugava vahega finishini.

Tõele au andes on neljas tulemus kõiki asju arvesse võttes ütlemata hea tulemus. Weymouthi tugev tuul ning siinsed vaiksed olud erinesid üksteisest kui öö ja päev ja kohanemine võttis oma aja. Olen väga õnnelik, et suutsin end lõpuks ikka paika saada ja tõestasin iseendale, tõenäoliselt ka nii mõnelegi teisele, et minuga tuleb arvestada. Samas jääb see neljas otse loomulikult kripeldama. Eriti võttis hamba verele teiste Eestlaste medalitseremoonia, mida vaatamas käisin. Teisalt jällegi oli medaliks ääretult palju õnne vaja ning kasutan selle parema meelega kusagil mujal, veel tähtsamal ajal ära.

Täna üritasime vaadata suurt ja uhket Shenzheni linna, mis ei tundunud üldse uhke. Minule ei jätnud isiklikult mitte mingit muljet kui metroos pissiv väike poiss välja arvata. Need püksid, mis tal jalas olid, vot need olid muljet avaldavad. Jalgevahe oli lahtine, mis tähendas, et kükitades sai kohe asja ajada ilma, et midagi kuskil segamas oleks. Väga kiire ja loogiline variant. Õhtul vaatasime korvpalli finaale ning nüüd ongi aeg magama sättida.

Olge mõnusad,

Karla

Lõpuspurt

Its just a little too late, ilmselt. Pärast tuulist Olympic Test Eventi võttis siin selgelt liiga kaua aega, et end korralikult käima saada. St. Et mu lõpuspurt ja asjade paika loksumine võttis veidi liiga palju aega, et suurimas mängus kaasa mängida, või mis...?

Kui nüüd päris ausalt üles tunnistada, siis tegelikkuses on mul homsesse Medal Race-i 6ndana vastu minnes siiski väike “outside chance”. Väga väike, kuid siiski. See on ääretult rahustav mingil imelikul põhjusel. Võimalus võidelda tõsiste kohtade eest hoiab mind ülimotiveerituna. Nimelt, selleks, et võita pronks medal peaksin ma sõidu võitma, Taritaš ei tohiks finisheerida kohe minu järel ning Buckingham ja Komissarov peaksid olema vastavalt eel-viimane ning viimane. Kõlab jaburalt, ma tean. Samas ta nii jabur polegi, sest viimased kaks on tegelikkuses suhteliselt pikalt punktide poolest eest ära ja üksteisel vägagi kannul. See aga võib tähendada, et nad hakkavad omavahel madistama, mis sobiks mulle suurepäraselt. Loomulikult, kogu mu vettpidav masterplan eeldab, et mina sõidan imeliselt!

Täna oli iseenesest päris pole viga purjetamine. Seda vähemalt esimeses sõidus. Tuult oli suisa mingi 6-8m/s ning sai kallutada nii, mis kole. Jõudude vahekord oli paugult muutunud, sest olgugi, et mu taimer maas oli ning stardimomendi sekundiga maha magasin suutsin hästi recoveryda ja end üles märki 3ndaks sõita. Allatuules lasin suhteliselt rumalalt Komissarovi mööda, ülejäänud sõidu püsisin 4ndal poosel.

Teises sõidus seevastu hakkas tuul jälle oma tuntud vingerpussi mängima. Paljud ees otsa mehed jäid valel ajal valesse kohta. Mina neist kõige enam. Peaksin selgitama: nimelt oli hoovuse tõttu esimeses sõidus parem pool selgelt eelistatud. Ka teises sõidus sihtis kogu paremik just seda poolt. Sain suurepäraselt stardist minema, õigele poole. Kahjuks pööras vaikiv tuul aga kõvasti vasakule ning osa “klibakaid” said hästi ülemisse märki. Ma olin kusagil 15, olin ju kõige parem poolsem. Suutsin mingil määrel enda kohta parandada, finisheerides 9ndana. Pärast sõitu bussis koju sõites uurisin vasakult tulnud meeste loogikat... Sõidu võitnud USA purjetaja Cam Cullman ütles, et ta läks sinna sellepärast, et teadis, et medal race-i jõudmiseks on tal vaja top 3 sõitu ning see, et parem pool oli eelistatum ning kõik sinna lähevad talle seda võimalust ei pakkunud. St, et ta paugutas nii nagu optimisti aegadel lihtsalt vastasnurka kõigist teistest ning töötas. Minu üllas treeningpartner Mehu-Mati Lindfors, kes sõidu teisena lõpetas ütles aga mu küsimuse peale lihtsalt ja lakooniliselt: “I Don’t know?!”, mille peale kogu buss naerma hakkas.

Pole viga, olen rahul, et end käima sain ja see, et pärast nii tuulist regatti nagu oli Weymouthis koheselt vaikse tuulega jumalat mängima hakata oligi kaine peaga mõeldes veidi palju oodata. Homme lähen ja naudin ilusat loodust, veel ilusamat merd ning Medal Race-i aurat. On ju mu elus see alles teine!

Olgu mõnnad,

Karla

Tasa ja targu paremuse poole

Hei!

Täna oli järjekordne kiire päev. Sain merel olla törtsu üle nelja tunni, selle ajaga veeretati meile 3 sõitu.

Esimeses neist jäin nii nagu juba tavaks saanud kohe pärast starti tuule auku ning alustasin tagaajamist. Üleval olin jällegi tagant kolmas, kuid edasine hakkas mulle järjest rohkem loogilisemana näima. Enam ei olnud tuule tugevus nii ebaühtlane. Oli lihtsalt väga keerutav tuul ning mõned pagid, tavaline värk. Selle peale suutsin end rabeleda 11ndaks.
Järgmises sõidus sain pole viga stardi ning tegin suhteliselt esmakordselt sel regatil suht-koht hea esimese krüssu. Võtsin ülemise märgi paudiga, kuid jäin veidi paremaga tulnule ette. Tegin 2 karistusringi ning jätkasin 6ndal poosel. Allatuules tõusin 4ndaks ning teise krüssuga juba mugava vahega juhtima. Seda vahet suutsin finishini hoida ning esimene sõiduvõit universiaadilt oligi taskus. Järgmises sõidus olin ma esimese krüssu jooksul igasugustel erinevatel kohtadel. Ühel ajahetkel näis, et olen esimene, järgmisel jällegi, et viimane. Tuul oli lihtsalt nii keerutav. Suutsin suhteliselt okeilt väljakut lugeda ning üles märki jõudsin kusagil 10 sees. Arvaks, et kusagil 8. Tegin hea bakstaagi võites 2 kohta ning ka ülejäänud sõit ei olnud nii lootusetu kui eelnevatel päevadel. Suutsin õiged otsused jõuluvana soki seest välja pigistada ning lõpetasin 5ndana.

Kokku paiknen praegu 8ndal kohal. Vahed on üpris tillukesed arvestades seda kui ebastabiilselt kõik sõitnud on. Tulemustes liikumise võimalused on nii üles kui ka alla rohkem kui võimalikud, seega on homme, viimasel eelsõitude päeval, kõik minu enese kätes. Plaanin täna ilmselt veel mõnele spordialale kaasa elama minna, ilmselt saab õnnelikuks väljavalituks kergeraksu peastaadion, puhtalt selle pärast, et too on lähedal. Tegelikkuses tahaksin minna kaema veepalli, kuid ei raatsi tundi sinna ning teist tagasi kulutada, et sama palju jagu pallimängu näha. Vaatan, võib-olla, et lähen käin enne üldsegi ise ujumas ja mõnulen veidi külmas vees, sest merevesi siin igal juhul ei jahuta!

Olge tublid,
Karla

What The Hell???

...Is going on?

Pole 2 päeva arvutisse jõudnud. Põhjusi selleks on palju. Algatuseks oli meil eile hiline start, seega jõudsime suhteliselt hilja koju. Teiseks olen käinud igasugu sporti õhtuti vaatamas, mis on igasuguse arvutis passimise välistanud.

Eile käisime kergejõustliku peastaadionil, siin samas meie küla juures, kus toimusid 100m finaal, kus leedukas sama ajaga fotofinišiga Jamaika kutile kaotas. Meie arust oli peaaegu, et naaber küll ees, kuid kohtunikud nii ei arvanud. Pärast seda toimus 10000m jooks, nii 35 kraadiga. See oli ääretult huvitav. Kaks härrasmeest kukkus kokku, mõningad jooksid paljajalu jne. Täna oli lühem päev ning käisime algatuseks USA-Israeli korvpalli vaatamas, mis oli ääretult kihvt mäng. Usa võttis küll lõpus oma, kuid Israel osutas kõva vastupanu ning vaata, et juhtis pool mängust. Seejärel vaatasime veel veidi Athletics-it ja käisime ise ujumas.

Elust ja olust rääkida, siis hiinlased olid ilmselt arvestanud, et kui palju me toitu siin selle universiaadi käigus ära sööme. Ma mõtlen kõik osalejad kokku. Nüüdseks on need varud aga kordades otsas, sest sööklas jääb toitu aina vähemaks ja vähemaks. Hommikusöögiks pole ma helbeid näinud alates teise päeva hommikust. Ainukene minule tuttav pidev söök on Pasta Bolognese, mida pärast seda regatti ilmselt mõnda aega näha ei taha. Viimast vältida üritades mõtlesin täna, et lähen võta McDonaldsist ühe juustuburgeri, et mis see mulle ikka nii halba teha saab. Kõik oli jube ilus ja lilleline kuni küsisin: "Could I have 1 Cheeseburger please?" Vastuseks tuli: "Ok, but we no have cheese. You want cheeseburger without cheese?" Mina vastasin lihtsalt ja lakooniliselt: "No!" :D

Nüüd aga asjast, milleks ma siia tulnud olen. Nagu pealkiri ütleb, siis suures plaanis ei saa mitte ööd ega mütsi aru, mida tuul teeb. Toon algatuseks, et elu veidigi lillelisem tunduks minu seisukohast välja paar minu jaoks positiivselt lõppenud olukorda. Pean tunnistama, et paari on küll keeruline leida, kuid üritan siiski. Näiteks tänases teises sõidus, mille "tubli" 8nda kohaga lõpetasin, sõitsin Austraalia kutiga sõna otseses mõttes taganttuules kõrvuti. Meie vahe võis olla maksimaalselt 3m, kuid juhtus nii, et mina sain pagi, tema aga mitte ning finishis oli vahe u. 70m. Teine variant oli selline, et kui olin kõige vasakpoolsemana võimatult peksa saanud ning otsustasin, et teen midagi, mida kunagi normaalses olukorras ei teeks, sõitsin risti üle välja paremale kõige äärmiseks, kõigil tagant läbi ning võitsin sellega mingi 3-4 kohta. Eile suutis sõitu u. 5 paadipikkusega juhtinud härra lõpetada eelviimasena jne.

Ma saan aru, et igas asjas on otse loomulikult oma osa oskustel, kuid mulle jääb vägisi mulje, et siin, Shenzhenis on õnnega kordades rohkem pistmist kui mujal. Absoluutselt tunnistan, et 2-3 esimest sõidavad stabiilselt hästi ning teevad ka õigeid otsuseid, kuid nii nemad, kõik teised ja isegi kohtunikud hommikusel koosolekul ütlevad, et tegemist on väga võimatute tingimustega, kuid nad ei saa sinna midagi parata.

Positiivse külje pealt pean veel tunnistama, et ootan igal õhtul uut hommikut nagu normaalne inimene jõuluõhtut, et kinke avada. Tahan sõita, sõita ja veel kord sõita. Päevad on meil siin merel kahtlaselt lühikesed. Kuna paljud sõidavad lisaks Fleet Race-ile ka Team Race eventi, siis on mõlemad sellised pooletoobised, et jõuaks mõlemat pidada. Nii saadeti meid näiteks täna, 1 sõit ajast maas olles korraliku, kohati isegi 4-5 m/s tuulega kaldale. Ootan juba homset, et saaksin jällegi üritada paremini kui täna. Siiani pole see eriti hästi õnnestunud, kuid ma ei kavatsegi alla anda. Lõpetuseks, küll see kogemus millegiks hea on ning õigel ajal end ka veidi paremini kui siin väljendab.

Olge musid,
Karla

Keeruline päev nr.1

Hei!

Täna oli siis esimene sõitude päev. Suurt midagi ei läinud libedalt, ütleme nii. Algatuseks ootasime mingi 3h kaldal tuult, pärast mida meid lõpuks merele saadeti. Ausalt öeldes tervitas meid seal täitsa tuul. Panin kallutuspadjad jalga ja puha. See aga ei tähendanud, et me oleks rahulikult normaalset purjetamist harrastada. Tuul oli üli-üli keerutav ja auklik, mis muutis sõidu vägagi tricky-ks.

Esimene sõit sain suhteliselt hea stardi lipu juurest, kuid mul oli u. 10 esimest sekundit 20 kraadi madalamale viiv kurss, kui kõigil ülejäänutel. Olin sõitnud vasakpoolsesse tuulde ajal, mil ülejäänud said veel paremal olevat pagi sõita. Ma tean, et kõlab jaburalt, aga täpselt selline tuul oli. See aga tähendas, et ei jõudnud nii nagu olin plaaninud grupil eest läbi, mis aga tegi mu elu keeruliseks. Punnitasin end tuule järgi üles märki miski 4-5. Sama olin ka all märgis, kuid jäin teise krüssu alguses tuuleauku ning pidin kõvasti vaeva nägema, et sealt välja rabeleda. Üleval olin miski 10, kuid hea taganttuulega sain 6ndaks.

Teine sõit suutsin üle olla, mis tähendas, et tulin tagasi ja alustasin taga ajamist. Olin veendunud, et suudan PURJETADES teised kinni püüda, kuid krüssu keskel vaikis tuul pea nulli ning nurgad hakkasid ainsana tõmbama. Vasak nurk rohkem kui parem. See tähendas, et olin suhteliselt nadis olukorras. Üleval kusagil 16-17, vahed juba suureks veninud ning tõusta raske. Tõusude ja mõõnadega lõpetasin 14ndana. Rohkem sõite ei saanud.

Veidi melust rääkida, siis Ants sai õnneks ilusti treeneri kaatri peale. Sellega kaasneb aga üks pull asi. Kaater on uhke 7m Tornaado, kuid sellega kaasneb ka Kapten või noh, juht, kes kahjuks seda juhtida ei oska. Seega peab kaatri juurde väga ettevaatlikult minema, et härra minust üle ei sõidaks. Samuti on klubis endiselt umbes miljard vabatahtlikku, kes soovisid täna kaldale tulles mu paadi veest välja võtta ja näiteks ära ka pesta. Ma tahtsin end nii ehk naa loputada, seega ütlesin neile, et ma saan ise hakkama. Kõik kummardavad iga liigutuse peale ja kogu see värk siin on ikka lihtsalt absurd!!!

Kokku 9.
Homme loodetavasti paremini,
Karla

We're trying are best!

Hei!

Täna oli üks ääretult huvitav päev. Minu karjääri jooksul teist sellist meelde ei tule. Nimelt läksin lõuna paiku klubisse, et paat ära mõõta ja tulema tulla. Nägin hoopis, et enamus lähevad vee peale Practice Race-i sõitma ja mis selle juures oluline, oma juppidega! Sattusin ärevusse, et kas tõesti on see lubatud ning üritasin midagi välja uurida. Siis oli kell vast mingi 1?! Mingit normaalset vastust ma igal juhul ei saanud ning see tähendas, et peab ootama kella neljast koosolekut, et seal kõik järgi uurida.

See aga ei tähendanud, et kella 4ni ma lihtsalt istusin ja ootasin. Mina üritasin oma antud juppidega ära mõõta. See oli ütlemata keeruline, sest algul öeldi mulle, et mõõtmine on peatatud kuna keegi ei tea, mis varustust kasutada tohib, siis öeldi, et too oma paat siia ja mõõdame ära. Lõpuks oli asi nii kaugel, et minu paat oli üles pandud ning mõõtmisangaaris, seda mõõtmas aga mitte kedagi. Kui kell oli juba nelja paiku tuli keegi härra ja pani minu paadile peale mõned allkirjad. Paat oligi mõõdetud. Osadel omad jupid, osadel need, mis anti. Mainiks veel ära fakti, et u. 30min enne kui mu paati mõõtma hakati, ilmus teadete tahvlile notice: "Measurement is Cancelled!" Go figure!

Miiting oli väga produktiivne, nii nagu ütles Kreisiraadiost Zoopargi mees. Võtsin isegi veidi sõna ja üritasin võistluse peakorraldajale mikrofoni abil suures saalis seletada, et nad on asjad sassi ajanud. Nimelt eile räägitud lühikesele pinnipikendusele on kerge lahendus. 470 purjetajatel olid pikad pikendused, meil lühikesed. Loogika ütleks, et nad on asjad sassi ajanud ning kui me need omavahel ära vahetame, siis on kõik ok. Seda üritasin ka neile seletada. Vastust ma selle kohta ei saanud, kuid pikenduse ma igal juhul ära vahetasin Singapuri 70 rahvaga. Paat jäi mul igal juhul sinna angaari homset ootama, kus hommik õhtust targem äkki on?!

Nagu te aru saate, siis ei tea mina, mis homme, esimene sõitude päev, saama hakkab. Samuti ei tea midagi ilmselt ka korraldajad, ega mitte keegi teinegi. Ainuke asi, mida ma tean on, et homme kell 10 on start, mis tähendab 5.45 äratust ja seda, et tuult nii ehk naa ei ole. Pole kunagi olnudki! See ei takistanud neil kahte Topi suurust sadamat ehitamast, üks fleet race-i jaoks ja teine team race-i jaoks. Team Race-is on osalejaid 3 riiki. Vinge!

Eks homme ole näha, mis saab...
Karla

Old School

Hei!

Tänane päev hakkab õhtusse jõudma vaikselt. Eile jätsin ühe päris huvitava fakti teile mainimata: siin on 35-42 kraadi sooja! Täna sain veidi infot veel juurde, vee temperatuur oli nimelt 30-31 kraadi.

Tegelesin enamasti siis juba asjalike tegevustega. Sõitsime hommikul bussiga klubisse, et kätte saada oma uued ja uhked paadid. Tõsi, uued ja uhked nad küll olid, kuid oh issand, kus meid ootas ees üllatus. Kellele see midagi ütleb, siis need paadid on küll tutikate kerede ja uut sorti roolide-svertidega, kuid sellega asi ka piirdub. Nimelt on meil vana sorti süsteemid. See tähendab, et teki pealsete stopperite asemel on üks ainus cleat, mida kasutati viimati umbes 1999. Samuti ei ole ükski süsteem, olgu see siis cunningham või poomiliik, ühegi plokiga. Kõik süsteemid on nii iidsed kui veel olla saab. Sellega asi loomulikult ei piirdu. Kui eilses postituses oli nii palju positiivset, siis peab ju negatiivset ka palju olema, muidu olekski imelik. Lisaks sellele on meil alumiinium pinnid ja pikendused, mis kõigele muule lisaks on veel liiga lühike. Sellega kallutamine, mis küll siin tõenäoliselt võimalikuks ei osutu, saaks olema väga halb ja peaaegu, et võimatu. Lihtsalt pinnipikendus ei ulatu kätte kallutusasendis! Samuti on see nii libe, et kõigil, kes me täna vee peal käisime, ei olnud paudi lõpetades enam pikendust käes.

Õnneks nii must ja masendav see päev tegelikult siiski polnud. Vähemalt minu jaoks. Nimelt, mul ei ole siin kaasas ühtegi enda varustuse juppi. Enamikel teistel seevastu on. Minu õnneks on Notice boardil selgelt kirjas, et ühtegi oma juppi kasutada ei või ning kõik peavad oma 2010nda ja uuema aja jupid jätma kapi peale, et sõita 1990ndate võistluskomplektiga. Vee peale minnes oli kõvasti tegu, et nende asjadega ära harjuda, sest mina noore mehena pole nii kaua kahjuks veel laseril purjetanud, et neid süsteeme tunda oleks saanud! :D Merel saime tunda veel ühte kohalikku mõnu. Nimelt mingil põhjusel (ilmselt meeldisid neile rool ja svert ja üleüldse paat) hakkasid meie kõrval veest välja hüppama igasugused kalad. Neid oli tuhandeid ja vahel jäi mulje, et nad üritavad meid rünnata. Nad hüppasid vastu selga, paati, purje ja kõike muud, mis neile ette jäi! Ühel ajahetkel oli minu paadi kokpitis kusagil 40 umbes 5-10cm kala, kes sinna lõksu jäid ja ära surid. Väga ebameeldiv!

Klubi iseenesest on täiesti tühja kohta, asustusest eemale ehitatud selline topi suurune ja sarnane kompleks. Loomulikult, kuidas siis teisiti, tehti see ainult universiaadiks. Selle tarveks on ehitatud uued kiirteed, autoteed ja kõik muud vajalikud asjad, et sinna klubisse saada. Klubis on suured angaarid, dušširuum umbes 200 duššiga ja palju muud sellist. Samas, sellega asi ka piirdub. Kui klubis peaks kõht nt. tühjaks minema, siis ei ole muud teha kui sõita 1h tagasi campusesse, sest seal ei ole isegi mitte saiakuubikuid.

Nüüdseks olen tagasi campuses ja kõht on täis. Kaalusin isegi, et lähen ja võtan Mäkist ühe burgeri, kuid sportlase instinkt sai siiski võitu. Nüüd plaanin minna lähedal asuvasse korvpalli halli Hiina-Tšehhi mängu vaatama, sest siin pole suurt midagi nii ehk naa teha ning tasuks üle vaadata, mis meestega tegu on. Kõik on ju tasuta!

Homme jälle, endiselt Stina kaudu,
Karla

Ainult Hiinas!

Esiteks on Hiinas paar probleemi: näiteks see, et blogisse ma sisse netis ei saa, seega saadan Stinale meiliga teksti ja ta paneb üles. Teiseks võib nagu me kõik teame Hiinas Facebooki minekust ainult unistada! Sellega siiani probleemid ka piirduvad. Võib-olla võiks ära ka märkida, et Augustis on siin keskmine tuule tugevus 2,1m/s, seega, ka sellest võib tekkida probleem, kuid see on veel tuleviku muusika.

Reis siia läks pärast meeletut Londonis ootamist valutult. Lend Helsingist Hong Kongi oli öösel, st. et magasin suhteliselt terve tee. Kohale jõudnud, avanes täiesti uus maailm. Meil oldi algatuseks lennuki ukse peal vastas. Sealt edasi läksime läbi eraldi järjekordade passikontrolli ja kottide järele. Edasi bussi. Selleks ajaks oli meiega tegelenud umbes 30 erinevat inimest.

Bussiga sõit kulges väga ägedalt. Vaatasin veidi aknast välja, nautisin vaateid ja veidi panin silmagi kinni. Sõitsime algul läbi Hong Kongi ning seejärel juba Hiina poolele, linna nimega Shenzhen, milles on juhuslikult 10,8 miljonit elanikku, teadsite? :D Lõpuks jõudsime Universiaadi külla, mis on täiesti tuttuus campus, kus tulevikus hakkab paiknema 22000-le üliõpilasele mõeldud ülikool. Päris suur, no ikka kohe päris suur on see asi siin! Läbi kõikvõimalike turvakontrollide ja külas me olimegi! See kui palju neid vabatahtlikke meiega siin tegelemas on tundus täiesti müstiline, mistõttu keegi seltskonnast esitas küsimuse, et palju teid siin siis ka on? Vastus: 1,2mlj! 1 miljon 200000 vabatahtlikku! Seadsime end sisse ning läksime ringkäigule.

Toon ära mõned nüansid, mida siiani tähele olen pannud. Esiteks: söökla on lahti 24h. Seal on toit maailmajagude kaupa. Lähed sinna nurka, millist toitu soovid. Sööklaid on siin 3 ja need on kõik umbes sama suured kui Rocca Al Mare keskuse parkla. Ühes neist on ka McDonalds, kust saab igal ajal, 24h tasuta kõike, mida hing ihaldab. Samuti on iga nurga peal külmkapid, mis on vett, kokat, sprite-i ja igasugu mahlasid täis, joo palju jaksad. Väike laps, kellele meeldib krõpsu ja jäätist süüa ning kokat juua läheks siin täiesti hulluks. Jumalale tänu, et mul pärast seda regatti Melgese võistlus on, kus mul ka kaalupiirang ees on, muidu oleks tagasi tulles vaja kahe koha eest lennupilet osta!

Söökla vaadatud, seadsin sammud spordikompleksi suunas. Jõusaal on umbes sama suur kui Pirita selver ja ujula, mida treeninguteks kasutatakse (Võistlused on mujal) on 10 rajaga 50m bassein, kus igal õhtul end lõdvestada saab. Samuti on tasuta kõik massaažid ja muud protseduurid. Vabatahtlikke on nii palju, et minu ja Antsu peale on näiteks 1 vabatahtlik, kes ainult meiega tegeleb ja pakkus, et tuleb meiega homme klubisse ja nt. näitab, kus seal dušširuumid on. Pean ära mainima, et klubi on 1h sõidu kaugusel! Haha!

Homme peaksin kätte saama paadi ning tegema ka esimese treeningu, hetkel lähen oma värskete muljetega vaikselt magama, suhteliselt väsinud on olla,
Karla

Eilseid pilte ka veidi

10+ m/s üleval märgis paadipikkus Slinsby järel ja 2x valitseva Euroopa meistri ees. Võib krüssu korda läinuks lugeda?! :)

Kohati oli päris karvane!

Karpakid räägivad, et nemad pole Finniga veel nii tugevaga sõitnud kui eile oli! :D

Karla

Eel-OM-i 20.

Minu pika võistlusturnee esimene kolmandik on nüüdseks otsa saanud.

Täna oli meil viimane võistluspäev, mis sobis viimaseks nagu rusikas silmaauku. Seda vaid põhjusel, et terve regati vältel on valitsenud valdavalt tugev tuul ning tänane paneb nädalale korraliku templi. Pagid puhusid kusagil 15m/s ümber ja kergelt ei tulnud rajal mitte miskit.

Pean tunnistama, et olen tänase päevaga väga rahul. Jätsin endast kõik rajale ning esimeses sõidus kätte võideldud 11ndat kohta ma ära ei andnud. Nädal aega end väsitanuna olen endaga rahul, et suutsin end veel korra kokku võtta ning näidata tipptasemel kiirust. Kuna aga üldtulemustes minu ümbruses olnud härrased näitasid samuti täna väga head minekut, siis teadsin, et pean viimases sõidus midagi alternatiivset üritama. Olin juba suure osa endast esimese sõiduga rajale jätnud ning teadsin, et Slingsby suguste meestega ma sirges joones enam sama kiire olla ei suuda. Üritasin paremat poolt stardi kasuks ning mängisin paremat poolt. Tagant järele tark olles julgen öelda, et start oli mul super, kuid edasi veel paremale õnne otsima minek oli üle liia. Olin stardi järel juba suhteliselt ees rinnas, kuid läksin enamat võtma. Loomulikult sain vastu näppe. Võitlesin end finishisse siiski 23ndaks.

Tubli päev küll, kuid paar minu taga olnud venda suutsid täna näidata esikümne kohti ning tõusid minust mööda. Kokkuvõttes sõitsin end 56 riigi hulgas 20ndaks. Pean sellega rahule jääma, muud ei jää üle. Täpselt esikakskümmend mu eesmärk oligi, kuid eks inimesed ole veidi keerulisemad loomad ning ma ei saa öelda, et ma lõpuni super-rahul oleksin. Süües kasvab isu! Andsin sel regatil mitu mitu korda suured edumaad käest ning finisheerisin kohtadel, mis oleks võinud olemata olla. Head õppetunnid järgmiseks aastaks, mis muud. Oleks ja poleks on küll pahad poisid, kuid enda sõitu veidi analüüsinuna julgen öelda, et spetsiaalselt siin toimuvaks regatiks valmistumine oleks taganud ka veidi teistsuguse lõppkoha. See on aga hea kindlust tekitav pagas, mida tagataskusse panna ning järgmise aasta suunas vaadates teadmiseks võtta.

Ülimalt rahul olen veel tegelikkuses faktiga, et olen suure sammu edasi astunud. Olgugi, et oma kohta veel igal korral hoida ei suuda, siis sel regatil sekkusin ma 10st sõidust 9s suurde mängu kakeldes suurte poistega. Vaid kolmanda päeva teine sõit oli üks, kus ma esimese krüssuga juba nii palju käkki kokku keerasin, et suures mängus kaasa ei rääkinud.

Nüüd kavatsen veidi relaxida, homme lõpuni asjad ära pakkida ning juba ülehomme lendan siit Hong Kongi, et Hiinas toimuval Universiaadil taas head minekut näidata.

Aitäh teie toetuse eest!

Karla

Comeback

Mitte see klubi Otepääl!

Täna oli üle mõne aja veidi rahulikum ilm. Mitte, et kallutada poleks saanud, kuid sel polnud nii suurt tähtsust. Tuul oli keerutav ning väga pagiline. Et teile veidi pilti ette joonistada, siis algatuseks oli meil selline sõidu üritus, mis üleval märgis küll katkestati, et 4min enne starti oli veel nii, et parema halsiga oli keeruline üle liini saada. 2min ajal pööras aga nii, et keeruline oli vasakult poolt ühe halsiga kaatri juurde tagasi sõita. Nii me siis peaaegu, et ühe halsiga üles märki sõitsimegi, kus lõpuks ära katkestati.

Esimeses reaalses sõidus sain ma lipu juurest väga hea stardi. Tegin suhteliselt hea krüssu ning olin üleval kusagil 6. Edasi ei teinud ma kahjuks ühtki õiget otsust jäädes viimane krüss veel väga kategooriliselt kahe tuule vahele. Kaotasin lisaks paljudele kohtadele hetkeks ka pea. Ei suutnud uskuda, et teist korda see regatt nii rõvedalt peksa saan. Suutsin endale veel pumpamise eest lipu ka organiseerida, mis lõpetas mu sõidu 26nda kohaga.

Kahe sõidu vahel üritasin end rahustada ning järgi mõelda, mille suhtes eksinud olin. Võtsin selle teise sõitu kaasa ja kasutasin võimalused veidi paremini ära. Pärast head starti, kuid suhteliselt konservatiivset krüssu olin üleval 14. Järgnevate ringide jooksul suutsin peaaegu, et ainsana suures pildis kõik pööramised ja pagid õigesti võtta. Viimasele ringile läksin juba 6ndana. Viimane krüss suutsin end terve aja tuules hoida mil osa rahvast jäi veidi vaikusesse nii nagu mina esimeses sõidus. Tõusin 4ndaks ning hoidsin seda finishini.

26 ja 4 kohad tagavad mulle hetkeseisuga 18nda koha. Seda viimast comebacki oli hädasti vaja, et homsele, viimasele päevale veidi parema seisuga vastu minna ning võib-olla, et veel mõned kohad tõusta suuta. Samuti andis see mulle kõvasti enesekindlust. Tugeva tuulega jään veel päris tippudele vastupidavuse poolest veidi alla, kuid see ei ole eriti suur probleem, mida parandada, vaid aja küsimus.

Homsega kogu lugu,

Karla

Aar en Aar

Ehk siis R&R, ehk siis Rest & Recovery!

Täna on jah, väga väga vajalik puhkepäev! Eile õhtuse seisuga olid jalad juba nii valusad, et igasugune püsti tõusmine ja maha istumine tekitas vägagi probleeme. Praegu tegelen suhteliselt aktiivselt puhkamisega, ehk siis olen suhteliselt kõige suhtes passiivne! Olen venitanud, lasnud enda jalgu masseerida ning plaanin õhtul seda kõike veel teha ja veidi ratast ka peale kerida. Loodan, et siis on jalad homseks valmis, suudan teistele uhkusega vastu hakata ning näidata, mis mehed need Eesti noored on.

Ajas veidi tagasi minnes tuleks mul siiski veidi eilset päeva lahata. Raske oli. See võtab suhteliselt hästi asja kokku. Tuul oli pagidega kuni 13m/s ning tingimused olid samuti üpris keerulised ning Weymouthi lääne tuulele suhteliselt ebatavalised.

Esimeses eilses sõidus õnnestus mul saada järjekordne hea start, lipu juurest ning arendada ka väga edukalt kiirust vasakult poolt purjetades. Tuul tegi päris rahutuid märke, et soovib minna vasakule, mis oli vesi minu veskile ning poole krüssu peal muutus pilt suisa heaks. Vasak pool töötas väga hästi. Minu taga-peal olevad suutsin paari parempoolse pöördega kõrvaldada ning üles märki jõudsin väga comfortable vahega liidrina. Alumiseks märgiks olin oma edumaad veelgi suurendanud ning olin kusagil 15 sekundiga esimene. Kuna tuul oli läinud vasakule pandi ka märke ringi. Sõitsin koos teiste ees olevate härradega koos vasakule, märgi suunas, kuid neid kontrollides jätsin suure pildi jälgimata. Keskendusin sellisele ilmale vastavalt jõhkrale kallutamisele ning jälgisin neid, kes minule lähemal. Ühel hetkel avastasin, et oleme kogu juhtgrupiga midagi väga suurt maha maganud. Nimelt valitses rajal nii tugeva tuule kohta väga ebatavaliselt kaks eri tuult. Alumisest märgist paremale purjetanud said väga suure parempoolse shifti mil meie purjetasime endiselt sama palju kraade alla poole. Minu õnnetuseks lõi see parem shift nii palju läbi, et kõik nemad jõudsid ka sealt üles märki purjetada. Tasuks sõidust 20. koht. Väga nüri kukkumine.

Teine sõit tegin järjekordse vasakult stardi, mis see kord ei olnud kõige targem otsus. Olime kõige merepoolsemal rajal ning vasak pool tähendas väga suurt lainet. Kaklesin krampis olevate jalgadega nende lainetega ning üles märki jõudsin väga ebameeldival kohal, kuskil 40. Sain enda mitte jaksamisest paati õigesti liikuma panna piisavalt vihaseks, mis avas mingisugused mõttekanalid. Hakkasin tergemini sõitma ning nägin üldpildi veidi paremini. Võitlesin end rankingus üles poole, 27ndaks. Oleksin suutnud rohkematki, kuid veidi purjetasin viimane krüss nö üle. St. et hakkasin kõiki väiksemaid pagisid ja pööramisi tõsiselt võtma ja tegin kindlasti rohkem paute kui sellise tugevusega tuulega normaalne oleks. Lasin sellega kinnipüütud pundi uuesti veidi kaugemale kustutades ka lootuse neid allatuules võita.

Edasi naudin oma puhkepäeva ning turgutan keha ja meeli, et homme endast jällegi 100% välja panna. Lubab võistluse lõpuni tugevat tuult, seega jalgade taastumine on hetkel pririoteet nr. 1

Karla

Vere maitse: Check!

Hei!

Täna oli päris krutskeid täis päev. Praegu on suhteliselt raske seda postitust kirjutada, sest näpud päris õigesti ei tööta.

Algas asi sellega, et meil oli olenemata poole kolmese stardi kellaajast veel edasilüke ka. St. et esimene start oli kusagil nelja ajal. See omakorda, aga seda, et kaldale jõudsime veidi pärast pool kaheksat.

Tuul oli täna tugev. Võib lukku panna vastuse. Kusagil 10m/s on minu lihtinimese hinnang asjale, pagidega vast isegi rohkem. Esimene sõit sain kaatri juurest (eelistatud pool stardis) hea stardi ning krüssasin Slingsby ja Goodisoniga paremalt poolt. Kõik oli jube ilus, kuid olenemata stardis meie poole eelisest valitses rajal selge vasaku poole võidu tendents ning üles märki jõudsin ma vaatamata väga heale tuule lugemisele mingi 15ndana. Läksin saginas märki sihtides veel vastu märki ning pidin tegema karistusringi. Sellega langesin kusagile 22 poosele, mida terve sõidu ka hoidsin. Pingutasin hambad ristis ja veremaitse suus, et ränkingus üles poole pressida, kuid see ei ole mingi Kieli nädal, kus üleval võid olla 30 ja hea tahtejõu juures suudad ikka finishisse top 10 sõita. Siin pingutavad kõik nii, et ninast veri väljas. Seega, minu superpingutuse vili oli oma koha hoidmine terve sõidu vältel kuni viimaseks taganttuuleks (kolm ringi jällegi) nii surnud olin, et suutsin paadi ümber ajada. Sellega läks hunnik kohti ja närvirakke, finishis 30.

Teine sõit ma enam nii ohmu polnud. Analüüsin ka, voh, erinevalt teistest. Nimelt sel korral startisin olenemata parema halsi eelisest siiski lipu juurest, sest rajal oli see pool eelistatud. Slingsby ja Goody sellest vist aru ei saanud, sest nemad tegid esimese sõidu Deja Vu-d. Minu võit! Üles märki suutsin end veel viimaste jõuraasudega 7ndaks rabeleda, kuid sinna märgi külge mu jõud ka ilmselt jäi. Ülejäänud sõidu pingutasin küll hambad ristis, kuid vaatasin, kuidas krüssus kiiremad mehed nii alt kui pealt mööda sõitsid. Kahju küll, aga thats what you get kui lihastest ja jõust vajaka jääd. Tuleb reaalsusele silma vaadata. Viimaseks ringiks olid Goody ja Slingsby ka juba end sealt samusest välja rabelenud. Esimene tegi super krüssu ning tõusis minu tagant 8ndaks, teine mitte nii super krüssu, kuid suutis mind siiski viimases allatuules edestada. Vähemalt saan öelda, et Slingsby sai must tugeva tuulega viimane allatuul mööda! :D Ha! Finishisse jõudsin 14ndana.

Kokku olen 18, kohtadega 21, 10, 30, 14.

Lähen nüüd puhkama, kell juba pool 10, homme kell 12 start ja lubab korralikku litakat. Kõik paagid ääreni täis ning rohkemgi, loodetavasti viitsib keha veel seda veidi sünteesida ning homseks mulle mingi energia valmis meisterdada, sest praegu seda küll EI OLE!

Cheers,

Karla

Lets Get It Started!

Hei!

No aega võttis, aga asja sai! Lõpuks ometi lasti mind võistlema. Paus veniski kangesti pikaks!

Lühidalt kokku võttes (kuna kell on päris palju juba ja tahaks tänase päeva mõtteist pühkida) oli väga äge päev. Midagi mõnusamat üks võistluse korraldaja tahta ilmselt ei oskagi. Esimene sõit oli vaiksema poolses, keskmises tuules, teine juba kindlasti keskmises, pagidega 8m/s umbes.

Esimene sõit oli väga huvitav sõit. Esimene kord üleval märgis oli esimese viie seas MEX ja PER, ehk siis vastavalt Mehhiko ja Peruu, kes aru ei saanud. See peaks lühidalt päris hästi kokku võtma, missuguse krüssuga tegu oli. Nimelt, mina sain täiesti käsitlematult stardis vahele jäänuna ning lipukaatri tagant paudiga startinuna suurepäraselt minema, grupi vahelt läbi ning vabasse tuulde. Kõik tundus super, tuul oli ka parasjagu vasakule pööranud ning paremini ei olekski saanud olla. Sõitsin keskelt tuule järgi, kuid krüssu lõpus andis vasak olijatele hea korraliku pagi, paremal olijad jäid puhta vaikusesse. Mina pääsesin suhteliselt kergelt, üleval 12-13. Värske 2x Euroopa meister oli kusagil 40ndatel kohtadel! Seda kohta hoidsin edukalt kuni viimase krüssuni, järjekorras kolmas. Siis õnnestus mul selle Mehhiko kutiga kokku saada ning vasakuga napilt läbi minevana küsides "Can I go?" tuli vastus "go-go". Nüüd iga selge peaga inimene suudab ilmselt välja mõelda, et se võis vabalt olla ka "no-no", sest sellele järgnes igal juhul see, et poiss võttis väga viisakalt peaaegu, et vastu tuult, sihtis mind ning tegi kokkupõrke, mina süüdi. Vähemalt paberil. Ei jäänd muud üle kui teha karistusringid ning kogu Eesti keelne leksikon ning sõnad, mida ENE-s ja muudes teatmeteostes ei tunta talle kuuldavaks teha. Sellega kaotasin päris korralikult ning finisheerisin 21 kohal.

Teine sõit oli tuult rohkem. Olin esimeses sõidus juhtunu pärast ka veidi upset, mis tegi kokku suhteliselt hea valami või segu. Kutsu seda, kuidas tahes. Sain lipu juurest parima stardi, samuti olin üks kiiremaid. Krüss aga oli nii lühike, et grupp ei jõudnud laiali valguda ning eest läbi ma tervel fliidil napilt ei jõudnud (üritasin, pidin kusagil poole peal tagasi pautima, sest 1-2 vennal enam poleks jõudnud). Lõpuks leidsin end koos Slingsbyga vasakult poolt, mina veidi 10-20m üle krüssanuna. Sellest piisas, et üleval mitte 1 või 2 olla, vaid hoopis 5 ning punt kukil. Taganttuules üritasin olla targem kui kõik teised. Idee tasandil on kõik väga ilus, kuid kui sind on jälitamas 51 paati, kes su tuule ära varjavad kui sa üritad midagi teist moodi teha, siis ei tule sellest endiselt midagi välja. All märgis olin 9, mille järel suutsin end kokku võtta ning Goodisoni ja Itaallasega pundile vahe sisse sõita ning võidelda tagasi 7ndaks. Sel poosel püsisin terve sõidu kuni viimane krüss Itaallane mulle ilusti enne märki silmaka veeretas, mis tähendas minu märgi 7nda poose asemel 9ndat. Taganttuules suutsin veel ühe härrasmehe mööda lasta ning finishis olin 10.

Nagu EM-ilgi, tundsin täna, et võimu ja potensiaali on palju. Teen veel suhteliselt palju totraid vigu, kuid aasta on veel aega, et need välja lihvida ning seejärel peaks pilt juba hoopis ilusam olema. Homme on start POOL 3!!!, seega võtan nüüd rahulikult mõne filmi ette, kell on meil siin veidi 10 läbi, relaxin ja üritan homme veidi veatumalt sõita, siis on need kohad ka veidi paremad, no doubt!

Ahjaa, kokku olen 56 riigi konkurentsis 16.

Vabandan väga purjetamisalase jutu eest mittepurjetajates lugejad, aga it is what it is,

Karla

Jeff!

Hei!

Eile oli mul siis puhkepäev. Seetõttu ma ei hakanud ka siia midagi kirjutama, kuna saan täna hõlpsasti kaks päeva kokku võtta.

Erinevalt teistest päevadest hakkas mu puhkepäev tegelikult äratuskellaga, suhteliselt varakult. Seda põhjustas fakt, ethommik algas tegelikult mitte puhkuse, vaid mõõtmisega. Mingeid probleeme mu paadil ei esinenud, kell 10.03 algama pidanud mõõtmine oligi u. 10.15ks läbi ning sain rahulikult klubist minekut teha. Paat oli mul juba eelnevalt võistlusteks valmis pandud ja midagi putitamist ei vajanud.

Suhteliselt kitsa avaga par 3 :)

Ülejäänud mu päev sisaldas suures plaanis golfi mängimist. 23 naela eest saada mängida 18 rada, rentida varustus ja golfikingad oli esimene positiivne üllatus golfiklubisse jõudes. Teiseks üllatuseks oli see, et ilma mingi soojenduseta tuli mul algusest peale täiesti tip-top välja ning löögid lendasid otse ja kaugele. Võib-olla, et seetõttu muutusin ka mingi aja möödudes suhteliselt kärsituks ning tahtsin olla Tiger Woods. Nagu te arvata võite, hakkas siis kõik allamäge minema. Seda igas mõttes, sest rada oli ka suhteliselt suurte tõusude ja laskumistega. Lõpuks sain enda kindluse enam vähem siiski tagasi ning suutsin kokkuvõttes teha suhteliselt mõnusa ringi. Ülimalt kihvt oli raja juures see, et kergemad, par 3 rajad polnud tegelikkuses üldse kerged. Iga viimane kui kolmene par sisaldas avalööki üle metsa või millegi säärase, seega oli eksida ääretult kerge.

Täna oli mul kavas teha kerge sulps merele, et vaadata üle practice race, et kas seal ka midagi uut ja harjumatut on. Mitte eriti! Väga positiivne oli see OM-idel nähtud hiiglaslik Omega kell stardilaeva peal, kus oli märgitud rada, ülemise märgi kurss ning stardisekundite ajal jooksis ka aeg. Mitte, et see mind üllataks, kuid juba practice race-ist alates näitas Laser-klassi race-officer, kes on siin blogis ka enne kajastunud, Jeff Martin, mis mees ta on. Proovisõit peaks olema selline rahulik soojaks sõitmine, vaatlemine, et kuidas asjad käivad. Temal on sellest küll ilmselgelt mingi muu arusaam, sest rajaks oli meile märgitud 3 ringi! :D tuult oli ka parajalt, pagidega 8-9 m/s ja laine oli küljelt, öösel puhunud tuulest sigasuur!

Startisin, krüssasin ülemisse märki. Sealt edasi bakstaagi märki ning sealt juba tagasi kalda poole, sest seda kolme ringi läbi sõita ning homseks jalavaludes vaevelda ei tundunud ega tundu ka praegu eriti mõistlik. Practice race täitis minu jaoks oma ülesannet, sest sain vähemalt ühe päeva enne regati algust, kus olid korralikud mere olud ning tuul. Seda polnud ma Kielist saadik kogenud ning vajas kindlasti veidi üle käimist. Stardist ära minnes olin veidi aeglane, kuid krüssu jooksul sain end ilusti käima ning ülemise märgi lähistel olin juba kiiremate hulgas, märki võtsin kolmandana. Mitte, et see midagi ütleks, sest usutavasti tegid kõik, nii nagu minagi, kõikvõimalikke teste, et oludega harjuda. Ka siin pikemalt harjutanutel on see vajalik, sest viimased 10 päeva on isegi siin vaiksema poolne olnud.

Nüüd on asi nii kaugel, et ettavalmistus on lõppenud, homme hakkavad sõidud ning kõik saavad oma küsimustele vähemalt mingil määral vastuse. Nii internatsionaalne punt oli ju viimati koos Sail For Goldil siin samas ning kes teab, kuidas kellegi vormikõver selle aja vahel liikunud on.

Püsige lainel, homme juba huvitavamat juttu ka!

Karla

Another Day In Paradise

Hei!

Üks päev on jälle õhtusse tiksumas. Tegelikult mul nii õhtu veel polegi, aga merel on käidud, seega võib päeva juba praegu korda läinuks lugeda.

Päris normaalne päev ei olnud. Tavapäraselt olen ma pigem see mees, kes tuleb klubisse, ajab oma asjad ära ja leiab elule uue väljundi. Täna oli hoopis teisiti.

Toomas üritas mind küll saada linna peale jalutama ja aega veetma, sest tuult nii ehk naa polnud. Ma aga ei suutnud end sundida klubist eemal viibima ning tulingi siia, istusin netis, kuulasin muusikat, putitasin paati ja jälgisin inimesi. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et kõht oli tühi ning tuli linna lõunale minna ning Toomas sealt peale korjata.

Pärast lõunat oli juba korralik briis ning trenni mõte ei tundunud üldse halb. Mõeldud, tehtud. Merel oli jällegi meeldiv punt, kellega madistada. Täna tegin veidi lühema trenni kui eile, sest tuul oli vaiksem ning hetkel mul kergema briisiga raskusi ei tundu mitte olevat. Esimene sõit olin kusagil keskel, teiseks sõiduks oli tuul vaiksem ning üleval olin umbes 30-45 sekundiga esimene. Selliste tingimustega endas mingeid probleeme ei näinud. Leidsin, et lihtsalt tundide kirja saamiseks pole asjal mõtet ning sõitsin rahulikult kalda poole.

Mis muud öelda oskan kui, et siin on ikka ütlemata mõnus. Kraad näitab küll suhteliselt tagasihoidlikud 20 kraadi, kuid tunne on hoopis soojem. Ei teagi, millest selline asi tuleneb. Ühe positiivse asjana võib veel välja tuua, et tegelikkuses peaks mul vähemalt teoorias ka nüüd kodus nett olema, sest Toomas ostis mulle Vodafone-i netipulga.

Ha!

Karla

Omas elemendis

Hei!

Täna oli juba tunduvalt asjalikum päev kui kaks eelmist. Nimelt tulin hommikul klubisse ning seisin Toomasega vaheldumisi ligi tund, pool teist järjekorras, et pandaks mu purjele peale Eesti lipp. Aega võttis, aga asja sai! Samuti sain ma siiski pettumuse osaliseks eilsel päeval puudutatud teema osas. Nimelt eile olin korraldajatega rahul, et nad TEADSID, mis pidi lipp kleepida. Tegelikkuses ei tea nad mitte kui miskit! Neil on kleepsu peal kirjas "this side up" ja ongi kogu muusika, nukker!

Edasi sõime siin samas klubis lõunat ning selleks ajaks oli piisavalt tuult ning ka rahvast mere peal, et neile järgneda ja üks korralik treening endale naha vahele saada. Merel olles tundsin end üldplaanis suurepäraselt, kuigi pean mainima, et kodus trennis sõitmine ja siin tihedas pundis rügamine on endiselt kaks täiesti eri dimensioonidest tegevust ning võrdlusmomenti absoluutselt ei kannata. See tähendas, et mul võttis veidi aega end sättida ümber tiheda fliidi mentaliteedile ning faktile, et pean tõesti endast 100% andma kui soovin olla esimese poole hulgas. Ebakõla tekitas merel veel fakt, et minule arusaamatutel põhjustel (ei tea, kas oldi juba äksi täis, et Test Event või mis) tehti müstiliselt palju üldisi valestarte. Asi arenes nii kaugele, et üldiste ajal enam tagasi tulla ei raatsitud ja nii sõidetigi 2 treeningstarti nii, et osad oli stardihetkest alates teistest 1-2 paadipikkust ees. Sellises saginas ma eriti rabeleda ei raatsinud. Mõlemas sõidus võtsin all märgis lihtsalt kõrvale ja jälgisin, kuidas 15 koos märki jõudnud paati üksteise vastu ragiseb.

Uus-meremaa treener, kelle märkide vahel me sõitsime ning kes kogu üritust delegeeris polnud aga rumal mees. Leidis meie suhteliselt suure, 25 paadise fliidi tormakuse vastu rohtu ning hakkasime tegema "rabbit-starte". Mitte purjetajatele teadmiseks, siis seda stardiliiki kasutatakse treeningutel kui on palju paate ning ei suudeta valestarte vältida. Sel juhul valitakse pundist üks mees, kes kõigil ülejäänutel eest läbi sõidab ja nii öelda "Avab" sõidu. See tähendas automaatselt stabiilsemaid vahesid ning "windows of opportunity" hakkasid avanema. Selleks hetkeks olin end ka juba piisavalt sisse sõitnud ning leidsin end treeningsõidu kohta suhteliselt pika, 12 minutilise krüssu järel 4ndalt kohalt. Taganttuules ei hoidnud tagasi ja läksin Slingsbyle ära tegema. Sellega sain ühe koha laksida ja all olin 5. Finishis samuti 5.

Selleks ajaks olin juba üle kahe tunni merel olnud ning mõtlesin, et tõmban otsad kokku. Kuna kallas oli ülemise märgi suunas, siis leidsin, et otstarbekas on veel üks krüss teha ja sellega kinnistada fakti, et kui stardis mingeid debiilsusi ei korraldata, siis suudan väga hästi sõita. Minu soov enesekindlust otsida ei saanud kuidagi paremini lõppeda, sest ülemisse märki tulin suhteliselt comfortable vahega esimesena.

Võiks öelda, et kui ma suudaksin end kõrvalt jälgida, siis oli tänase päeva jooksul minus toimunud areng midagi müstilist. Võiks kogu aeg nii kiiresti areneda! Alguses olin toores ning võttis aega, et tavalised manöövrid laineloksuses meres uuesti paika lihvida. Tallinnas oli ju valdavalt ilma laineta keerutav tuul. Siin on asi uuesti rohkem mere moodi ning kogu asi võttis oma aja, et harjuda.

Nüüd tunnen, et aeg on klubist sääred teha, kodus süüa, võib-olla, et kerge rattatiir teha ning süüa. Seejärel vajun diivanisse ja naudin kohalikku televisiooni ja ootan homset päeva, et end uuesti merelt leida, kus on mitte väga mõnus, vaid nii nagu Anne-Mari ütleks: "mõnus, mõnus!"

Olge musid,

Karla