Lõpuspurt

Its just a little too late, ilmselt. Pärast tuulist Olympic Test Eventi võttis siin selgelt liiga kaua aega, et end korralikult käima saada. St. Et mu lõpuspurt ja asjade paika loksumine võttis veidi liiga palju aega, et suurimas mängus kaasa mängida, või mis...?

Kui nüüd päris ausalt üles tunnistada, siis tegelikkuses on mul homsesse Medal Race-i 6ndana vastu minnes siiski väike “outside chance”. Väga väike, kuid siiski. See on ääretult rahustav mingil imelikul põhjusel. Võimalus võidelda tõsiste kohtade eest hoiab mind ülimotiveerituna. Nimelt, selleks, et võita pronks medal peaksin ma sõidu võitma, Taritaš ei tohiks finisheerida kohe minu järel ning Buckingham ja Komissarov peaksid olema vastavalt eel-viimane ning viimane. Kõlab jaburalt, ma tean. Samas ta nii jabur polegi, sest viimased kaks on tegelikkuses suhteliselt pikalt punktide poolest eest ära ja üksteisel vägagi kannul. See aga võib tähendada, et nad hakkavad omavahel madistama, mis sobiks mulle suurepäraselt. Loomulikult, kogu mu vettpidav masterplan eeldab, et mina sõidan imeliselt!

Täna oli iseenesest päris pole viga purjetamine. Seda vähemalt esimeses sõidus. Tuult oli suisa mingi 6-8m/s ning sai kallutada nii, mis kole. Jõudude vahekord oli paugult muutunud, sest olgugi, et mu taimer maas oli ning stardimomendi sekundiga maha magasin suutsin hästi recoveryda ja end üles märki 3ndaks sõita. Allatuules lasin suhteliselt rumalalt Komissarovi mööda, ülejäänud sõidu püsisin 4ndal poosel.

Teises sõidus seevastu hakkas tuul jälle oma tuntud vingerpussi mängima. Paljud ees otsa mehed jäid valel ajal valesse kohta. Mina neist kõige enam. Peaksin selgitama: nimelt oli hoovuse tõttu esimeses sõidus parem pool selgelt eelistatud. Ka teises sõidus sihtis kogu paremik just seda poolt. Sain suurepäraselt stardist minema, õigele poole. Kahjuks pööras vaikiv tuul aga kõvasti vasakule ning osa “klibakaid” said hästi ülemisse märki. Ma olin kusagil 15, olin ju kõige parem poolsem. Suutsin mingil määrel enda kohta parandada, finisheerides 9ndana. Pärast sõitu bussis koju sõites uurisin vasakult tulnud meeste loogikat... Sõidu võitnud USA purjetaja Cam Cullman ütles, et ta läks sinna sellepärast, et teadis, et medal race-i jõudmiseks on tal vaja top 3 sõitu ning see, et parem pool oli eelistatum ning kõik sinna lähevad talle seda võimalust ei pakkunud. St, et ta paugutas nii nagu optimisti aegadel lihtsalt vastasnurka kõigist teistest ning töötas. Minu üllas treeningpartner Mehu-Mati Lindfors, kes sõidu teisena lõpetas ütles aga mu küsimuse peale lihtsalt ja lakooniliselt: “I Don’t know?!”, mille peale kogu buss naerma hakkas.

Pole viga, olen rahul, et end käima sain ja see, et pärast nii tuulist regatti nagu oli Weymouthis koheselt vaikse tuulega jumalat mängima hakata oligi kaine peaga mõeldes veidi palju oodata. Homme lähen ja naudin ilusat loodust, veel ilusamat merd ning Medal Race-i aurat. On ju mu elus see alles teine!

Olgu mõnnad,

Karla