...Is going on?
Pole 2 päeva arvutisse jõudnud. Põhjusi selleks on palju. Algatuseks oli meil eile hiline start, seega jõudsime suhteliselt hilja koju. Teiseks olen käinud igasugu sporti õhtuti vaatamas, mis on igasuguse arvutis passimise välistanud.
Eile käisime kergejõustliku peastaadionil, siin samas meie küla juures, kus toimusid 100m finaal, kus leedukas sama ajaga fotofinišiga Jamaika kutile kaotas. Meie arust oli peaaegu, et naaber küll ees, kuid kohtunikud nii ei arvanud. Pärast seda toimus 10000m jooks, nii 35 kraadiga. See oli ääretult huvitav. Kaks härrasmeest kukkus kokku, mõningad jooksid paljajalu jne. Täna oli lühem päev ning käisime algatuseks USA-Israeli korvpalli vaatamas, mis oli ääretult kihvt mäng. Usa võttis küll lõpus oma, kuid Israel osutas kõva vastupanu ning vaata, et juhtis pool mängust. Seejärel vaatasime veel veidi Athletics-it ja käisime ise ujumas.
Elust ja olust rääkida, siis hiinlased olid ilmselt arvestanud, et kui palju me toitu siin selle universiaadi käigus ära sööme. Ma mõtlen kõik osalejad kokku. Nüüdseks on need varud aga kordades otsas, sest sööklas jääb toitu aina vähemaks ja vähemaks. Hommikusöögiks pole ma helbeid näinud alates teise päeva hommikust. Ainukene minule tuttav pidev söök on Pasta Bolognese, mida pärast seda regatti ilmselt mõnda aega näha ei taha. Viimast vältida üritades mõtlesin täna, et lähen võta McDonaldsist ühe juustuburgeri, et mis see mulle ikka nii halba teha saab. Kõik oli jube ilus ja lilleline kuni küsisin: "Could I have 1 Cheeseburger please?" Vastuseks tuli: "Ok, but we no have cheese. You want cheeseburger without cheese?" Mina vastasin lihtsalt ja lakooniliselt: "No!" :D
Nüüd aga asjast, milleks ma siia tulnud olen. Nagu pealkiri ütleb, siis suures plaanis ei saa mitte ööd ega mütsi aru, mida tuul teeb. Toon algatuseks, et elu veidigi lillelisem tunduks minu seisukohast välja paar minu jaoks positiivselt lõppenud olukorda. Pean tunnistama, et paari on küll keeruline leida, kuid üritan siiski. Näiteks tänases teises sõidus, mille "tubli" 8nda kohaga lõpetasin, sõitsin Austraalia kutiga sõna otseses mõttes taganttuules kõrvuti. Meie vahe võis olla maksimaalselt 3m, kuid juhtus nii, et mina sain pagi, tema aga mitte ning finishis oli vahe u. 70m. Teine variant oli selline, et kui olin kõige vasakpoolsemana võimatult peksa saanud ning otsustasin, et teen midagi, mida kunagi normaalses olukorras ei teeks, sõitsin risti üle välja paremale kõige äärmiseks, kõigil tagant läbi ning võitsin sellega mingi 3-4 kohta. Eile suutis sõitu u. 5 paadipikkusega juhtinud härra lõpetada eelviimasena jne.
Ma saan aru, et igas asjas on otse loomulikult oma osa oskustel, kuid mulle jääb vägisi mulje, et siin, Shenzhenis on õnnega kordades rohkem pistmist kui mujal. Absoluutselt tunnistan, et 2-3 esimest sõidavad stabiilselt hästi ning teevad ka õigeid otsuseid, kuid nii nemad, kõik teised ja isegi kohtunikud hommikusel koosolekul ütlevad, et tegemist on väga võimatute tingimustega, kuid nad ei saa sinna midagi parata.
Positiivse külje pealt pean veel tunnistama, et ootan igal õhtul uut hommikut nagu normaalne inimene jõuluõhtut, et kinke avada. Tahan sõita, sõita ja veel kord sõita. Päevad on meil siin merel kahtlaselt lühikesed. Kuna paljud sõidavad lisaks Fleet Race-ile ka Team Race eventi, siis on mõlemad sellised pooletoobised, et jõuaks mõlemat pidada. Nii saadeti meid näiteks täna, 1 sõit ajast maas olles korraliku, kohati isegi 4-5 m/s tuulega kaldale. Ootan juba homset, et saaksin jällegi üritada paremini kui täna. Siiani pole see eriti hästi õnnestunud, kuid ma ei kavatsegi alla anda. Lõpetuseks, küll see kogemus millegiks hea on ning õigel ajal end ka veidi paremini kui siin väljendab.
Olge musid,
Karla
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment