(Foto: EJL)
Hei!
Siia blogindusse sai küll nüüd veidi liiga suur paus sisse, kuid ei sest tegelikkuses miskit. Asi suuresti selles, et tegelesin u. 3 nädalat eeskätt puhkamisega, et MM-ile värskena vastu minna. See tähendas aga, et midagi erilist raporteerida ei olnud.
Nüüdseks on puhkus aga minevik. Olen juba nädala paadis tagasi ning tunne on päris meeldiv. Nagu pealkirigi reedab, siis on sügisene Tallinn nagu meie oma Weymouth: tuuline, külm ja pime. Midagi paremat ei saaks järgmisele aastale pilku heites olla ning ega ka Perthi MM-ile mõeldes vähe karvasema merega treeningud mööda külgi maha ei jookse.
Esimesed 3 päeva tegin üksi. Sõitsin end soojaks ja tuletasin kõik nüanssid uuesti meelde. Uskuge või mitte, kuid 13-14 aastaga jääb üht-teist siiski külge ka ning erilist roostet enda liigutustes ei täheldanud. Füüsilise poole pealt olid jutud küll veidi teistsugused. Tugev tuul võttis kiirelt võhmale ning tagasi tulid mõtted neist inimestest, kes purjetamisest kuuldes mõtlevad heale veinile ja ilusale tuulevaiksele päikeseloojangule... Andke andeks, aga väga suurt seost ei ole!
Neljapäeval ühines minuga aga sõber põhja poolt, Mehu (Mattias Lindfors). Ega ma teda vaatamata oma heale hooajale, tublidele tulemustele ja suurele arengule aasta nii hilises faasis siia niisama ei suudaks vast meelitada, seega siit küsimus: miks ta tuli?
Põhjus selleks on väga lihtne. Reedest tänaseni toimus Eesti karikasarja viimane etapp, Tallinna nädal. Minu jaoks tähendas see head võimalust end veidi fliidisõidus testida ning näha kui hästi ma järgmise nädala laupäeval algavaks Austraalia laagriks valmis olen.
Reedel valitsenud tugev tuul tegi meie päeva päris lühikeseks. Sõidud jäeti silmagi pilgutamata kiiruga ära, mis tähendas, et saime Mehuga merele lihtsalt kaifima minna. Pole midagi mõnusamat kui Tallinna N/W tuul, suure lainega. Eile valdasid suhteliselt sarnased olud, tuul oli küll veidike vaiksem. Saime maha kolm sõitu, milles kõigis finishijoone ka esimesena ületasin. Tundsin end paadis mugavalt ning täiel pingutusel arendatav kiirus pani ennastki imestama. Sõitude vahel pikalt ootamine ning keha maha jahtumine muutis aga olukorra vägagi külmaks ning tasuks olid õhtused külmavärinad ning 38,2 palavik, kõhulahtisusest rääkimata. Terve öö sellena võidelnud, sain end hommikuks sõidukorda. Täna tervitas meid imevaikne, rahulik vaibuv meretuult, milles ainult ühe sõiduga maha saime. Ka selles suutsin väga kindla esikoha võtta, mis tähendas kogu regatil ülekaalukat esikohta.
See regatt oli eeskätt heaks treeninguks, kuid heameelt tekitab näiteks fakt, et oma senises karjääris pole vist veel kõikide sõiduvõitudega regatti lõpetanud. Seda enam, et sõitsin treeningvarustusega, st. et kõik head purjed on konteineriga Austraalias ja koju jäid vaid vanad salvrätid. Samuti loodan, et suutsin noortele poistele näidata kui kiiresti on võimalik sõita ning õnnelik olen sellegi üle, et mu seeria ei katkenud, mis tähendab, et olen kodus püsinud võitmatuna 2009. aastast.
Kavatsen homsega end loodetavasti korralikult terveks ravida, et siis reedeni koduseid tugevaid tuuli maksimaalselt ära kasutada ning siis juba kaugustesse lennata ja Perthis end MM-iks tuunima hakata.
Kui mitte varem, siis kirjutan juba järgmise nädala lõpus kängurumaalt!
Olge mõnusad ja ärge palun külmetage!
Karla
