Sharks!

Nagu ajakirjanduses ikka öeldakse, siis "pilt on illustreeriv" (kuigi väga teemakohane!)

Heippa!

Normaalne olnuks kui ma homme teile asja kokku võtaksin. Siis oleks mu treeninglaagri aktiivne pool lõppenud ning saaksin oma muljeid juba mineviku vormis jagada. Aga...

Selleks, et veidi asja huvitavamaks teha, peab ikkagi täna selle blogi ära tegema. Nimelt, eelmine nädal söödi meie klubi kõrval rannas üks surfar ära. Kui pealkirja lugenud, siis ilmselt juba saate aru, kelle poolt. Haid! Nädal enne seda juhtus sama teisel pool klubi oleva rannaga. Kõige selle peale öeldi, et haid on meil siin ikka olnud ja ega selles miskit ebatavalist pole.

Täna aga muutus asi sootuks kui kuu aja jooksul juba kolmas hairünnak aset leidis. Ja seda jällegi meist mitte kaugemal kui 10km. Nimelt on siin meres, otse risti rannajoonega üks saar, nimeks Rottnest. Selle saare kõrval sukeldunud härrasmehest jäid järele vaid tükid. Seega, meie ümber on tekkinud kolmnurk, kus kõikjal on haid inimesi rünnanud.

Uudis hairünnakust jõudis minuni merel, kui esimese clubrace-i esimesena finisheerinuna jalga sirutasin. Kaater sõitis kõrvale, ütles, et oli rünnak ning palus ettevaatlik olla. Samuti ütles, et edasi sõitmine on puhtalt omal vastutusel, sest rünnakutes pole endiselt midagi väga erilist ning ega kellelegi eriliselt korda läheks kui üks purjetajatest kaldale ei jõuaks. Seda enam, et tegu pole klubiliikmegagi!

Paar minutit hiljem oma tagumiku võimalikust kujumuutusest häirituna otsustasin trenniga siiski jätkata. Olen oma purjetamises palju erinevaid segavaid faktoreid tundnud, kuid eks ka kogenutel on uusi asju, mida õppida. Nii võttis mul veidi aega enne kui suutsin jälle kiirusele ja tuulele mõelda ilma, et kallutades hüsteeriliselt enda alla piiluks. Sõidu elevuses hirm kadus ning teinegi sõit sai esimesena lõpetatud.

Nii nagu suusatajad ikka ütlevad: pole ilus öelda, et viimast korda. Seega ütlen, et meil on siin kaugel eksootilisel maal teha VEEL ÜKS KORD trenni ja pärast seda jalad seinale visata, 2 päeva puhata ja sooja nautida ning seejärel külmale maale naasta, koju! Põnevust kui palju, loodetavasti jääb mu tagumik siiski kujult samaks!

Kuulmiseni,

Karla

Nice!

Ja mitte Prantsusmaa rivieral olev linn.

Elu on siin endiselt nice, ehk kena. Viimasest kirjutamisest on 1 puhkepäev ja 5 järjekordset treeningpäeva möödas.

Puhkepäev läks rahulikult, mõtlesime surfamisele, kuid ilm oli veidi nigel ja otsustasime selle tulevikku jätta. Laagri lõpus peaks mind ootama 2 vaba päeva, mille sisse selle ehk mahutada saab. Tiksusime niisama rattaga mööda ookeani äärt ning pärast käisin veidi Golfi mängimas. See oli Public course, mis tähendas, et inimesed oli teksade, maika ja flip-floppidega, suits hambus. Kes midagigi sellest mängust jagab, siis teab, et nii päris ei käi, kuid see selleks. Minul oli endiselt vahva.

Viimased 5 päeva on jällegi läinud nagu naksti. Ma ei saa suurt kurta, isegi kui tahaksin. Viimasest kirjutamisest saadik olen purjetanud vaid maailma eliidiga. Paar päeva tegime Olympic Test Evendi hõbeda, Hollandlasega kahekesi intensiivseid treeninguid, mis olid ütlemata kasulikud. Viimased 3 päeva on Perthis olnud ka juba terve Austraalia koondis, eesotsas Eel-Om-i kulla ja kolmekordse Maailmameistri, Slingsbyga. Pole just kõige halvem seltskond, kellega trennis joonele võtta. Olgugi, et mind hakkab vaikselt juba kimbutama väsimus ja kõik ei tule alati nii lihvitult ja perfektselt välja nagu ma sooviksin, siis tänastes treeningsõitudes suutsin näidata suhteliselt okeid kiirust ning ühe sõidu ka kindlalt võita.

Arvan, et see siin on mu elu üks kasulikemaid laagreid, kust tõesti on, mida kõrva taha panna. Maailma absoluutse paremiku vastu paat-paadis sõites märkad tahes-tahtmata asju, millele võistluse ajal endast maksimumi välja pigistades ei keskendu. Kui iga klassi parimad just siin treenimas on, siis ei jäta väga palju valikuruumi, et kus on õige koht enne siin toimuvat MM-i treenida. Ilmad on meil siin üldplaanis väga head, trennid suurepärased ja tuju samuti.

Olge tublid,

Karla

Half!

I want half Eddie!! (katkend Eddie Murphy stand-upist Raw)

Nali naljaks, aga rõõmustamiseks on veidi põhjust küll. Tegelikkuses isegi rohkem kui veidi.

Nimelt esimene pool mu MM-i ettevalmistuslaagrist on nüüdseks läbi. Mitte, et mul oleks midagi Austraalias olemise vastu, ärge saage valesti aru, kuid fakt on see, et 10 päeva tublit ja tõsist tööd, kolm trenni päevas on (Eesti rahvalemmikut tsiteerides) tehtud!

Pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda mõnusamaks see kogu protsess muutus ning loodetavasti ka teises pooles muutub. Esmalt harjusin ajavahega ja teisalt ei olnud ju enne seda MM-i "build up"-i pikemat aega end liigutanud. Alguses seega läks ikka raskelt. Nüüdseks olen õnneks kõikvõimalikest muredest üle saanud, olgu see siis üle pika aja esimese jõusaali käiguga kaasnev karjuv lihasvalu või lihtsalt õhtune suutmatus millegist muust mõelda kui pehme voodi ja veel pehmem padi.

Veel rõõmsamaks läks tuju u. 4 päeva tagasi kui avastasin veidi uurimustööd tehes täiesti jumaliku rattatee, või noh ringi, mida sõita. Mul on oma elus olnud õnne päris paljudes maailma nurkades rattaga vurada, kuid nii vinge "trail"-i otsa pole kahjuks veel komistanud. Tee lookleb ümber siinse Swan Riveri, mille kallast mööda ülesvoolu Perthi sõidan. Terve tee kulgeb mööda vee-äärt, mis muudab asja eriti nauditavaks. Aga see pole veel kõik! Jõudes sellise asja juurde nagu "the loop", mis on koht, kus jõgi mingil imelikul põhjusel eriliselt laiaks, umbes selliseks ülemiste järve suguseks muutub, vaatavad teisel kaldal vastu Perthi kesklinna pilvelõhkujad. Luubile ring ümber ning allavoolu kallast mööda koju tagasi! Kokku on see umbes 50-kilomeetrine ring sama mõnus või veel mõnusam kui tunne igal koeral kui teda kõrva tagant sügatakse.

The Loop

Ka merel lähevad asjad ainult ülesmäge. Tegelikult ma veidi ikka luiskan ka, sest sama palju kui saab ülesmäge minna, peab ka allamäge minema. Lainetega on juba kord nii. Purjetamisega on üldse nii, sarnaselt suusatamisega, et allamäge on tegelikkuses palju lõbusam sõita. See võimalus on mul õnneks viimastel päevadel järjest rohkem olnud, sest tuul on ütlemata mõnus ning liud muutuvad järjest pikemaks. Vaikselt hakkab siia saabuma ka juba rohkem elevust ja elu. Paar päeva tagasi saabus osa Hollandi koondisest, kes täna ka esimese trenni tegid. Olympic Test Evendil hõbeda võitnud Rutger on hetkeseisuga ainuke Standardi poiss, mis tähendas, et treenisime koos ning plaanime seda ka järgnevatel päevadel teha. Tänase treeningu tähelepanek on see, et vahed laseri peal endiselt täiesti marginaalsed, sest treeningul poleks mina kõrvalt vaatajana ilmselt vahet teinud, kumb see nüüd hõbe on ja kumb 20?! Osadel hetkedel olin mina parem, teistel tema. Hea kui on keegi, kellega joonele võtta! Nädala viimasel päeval peaksid siia jõudma ka Austraalia koondislased, mis muudab treeningud loodetavasti veelgi lustlikumaks.

Nüüd lähen õhtut ja oma homset vaba päeva nautima!

Olge ikka musid,

Karla

G-Day!

Ehk siis tere päevast teile sinna.

Paar päeva on jällegi möödas ja mis ma oskan öelda? Töiselt on läinud.

Viimane sissekanne oli mul pärast esimest treeningupäeva, pärast mida olen koormusi jõusaali näol veidi lisanud.

Pean ausalt üles tunnistama, et pole eelnevalt purjetamise kõrvalt veel kahte treeningut päevas teinud ja esimesel päeval oli tegevus väga uus ja harjumatu. Täna, pärast kolmandat päeva olen asjaga veidi kohanenud ja suudan sellistel tuuridel ka korralikult töötada. Päevad on pikad ja eelkõige jääb puudu ajast, sest seda lihtsalt ei jagata piisavalt. Sellest tulenevalt, et jõuaks ilusti trennid tehtud ja veel puhata ka, on elu meil siin väga distsiplineeritud, just aja seisukohalt. Iga päev ühte viisi ja rutiinselt edasi.

Purjetamine on mõnus. Tuult on olnud tugevama poolset ja vaiksema poolset, kõike, mida hing ihaldab. Tunnen end paadis üpris hästi, kuid kahtlemata on asju, mille kallal vaeva näha. Täna oli merel ka kohalik Club Race, mis tähendas, et lasereid oli veele kogunenud rohkem kui tavaliselt ning minagi sain ühe sõidu kohalikku klubisõitu kaasa sõidetud. See oli endaga võitlemisele hea vaheldus, homme lähen jälle starti.

Eraldi tahaksin veidi juttu teha kohalikust jõusaalist. Nimi on tollel Warehouse Fitness ja nii nagu nimi ütleb, nii ongi. Lihtsasse vanasse laohoonesse on veditud raskused ja sellises miljöös seal mehed töötavadki, mõned üksikud naised ka. Umbes selline pilt nagu Arnie filmis "Pumping Iron". Kes teab, millest jutt, see teab, kes ei tea, sellel soovitan vaadata.

Ma päris täpselt ei saagi nüüd aru, kas siinsed mehed elavad jõusaalis või siis söövad usinasti kõikvõimalikke aineid, aga Ott Kiivikas on siinsete meeste kõrval üpris väike poiss.

Üldiselt on inimesed ikka väga viisakad. Samas on nad ka ikka imelikud, ilmselt on neis ikka peidus veidi seda kauget Inglise verd. Issand, kuidas ma neid G-Daysid, Half Eight-isid (pool 9), Mate-isid ja Bloke-isid ei salli, olen siiski USA meelne ja tunnen end seda kohalikku sorti inglise keelt kõneledes võõramalt (kui te veel aru pole saanud mu USA-meelsusest:D). Sellele vaatamata olen suhteliselt hästi segunenud seltskonda, kasutades juba ilma mõtlemata sõnapaare "Cheers Mate" ja "No Worries". Õudne!

Homme on mul poolik puhkepäev, mis tähendab, et lakun haavu ja tegelen ilmselt vaid purjetamisega.

Olge musid või siis Cheers Mate! (Huvitav, kas see käib naiste kohta ka?)

Karla

Mootorid täiel võimsusel

Hei!

Eile, teist päeva kohal, võtsime asja rahulikult. Plaan oli end korralikult lennust ja esimese päeva varajasest kondi pakkimisest välja puhata. See töötas rohkem kui suurepäraselt, sest unne vajusime pool 10 ning ärkasime järgmine päev, pool 12. See tähendas 14h und, mis minu mõõdupuude järgi on rohkem kui küll. Püsimatud nagu me oleme, suundusime Perthi, et vaadata, kas see, 1,6mln elanikuga linn endast midagi asjalikumat ja suuremat kujutab kui Fremantle. Üllatus oli suur kui Austraalia suuruselt 4nda asustusega paik jättis väga väikse mulje. Trampisime kesklinnavähem kui tunniga läbi ja mõtlesime mida edasi teha. Võtsime asja veel veidi rahulikumalt ja päev oligi õhtus.

Täna oli esimene treeningute päev.

Pean tunnistama, et ei mäleta, millal nii moodi korralikult trenni tegin nagu siin Austraalias seda teha plaanin. Eks ta ilmselt kusagile suvise hooaja eelsesse aega jääb, Mai vms. Igal juhul, alustasin päeva tervisliku hommikusöögiga, pärast mida suundusin ratta selga. Minu imestuseks oli tuul, mis mööda mu paljaid sääri vuhises juba hommikustel tundidel ülimeeldivalt soe, päike säras ja üldse oli mõnus. Sõitsin mööda mere äärt. Siin on täiesti rannas, luidete vahel rattatee, mida vurada. Seejärel kiire lõuna ning käes oligi aeg, et klubisse minna.

Lasime kaatri kiiresti vette, panime paadi üles ja trenn võis alata. Selleks ajaks oli kell juba kusagil pool 3, mis tähendas, et nautisime merd nii kaua kui andis, umbes poole kuue, kuueni, sest siis läheb pimedaks. Muud ei oska öelda kui ilma kohta öelda kui "lycra skiff hikers", mis tähendab siis purjetamiskeeles kõige õhemaid pükse, mis pannakse Euroopas jalga heal juhul nii 10x hooaja jooksul. Tuult oli parajalt, sai veidi kallutada, kuid ei rebinud veel jalgu pooleks, mis oleks kohe esimese päeva puhul ebamugav tervitus olnud.

Elu võib siin küll kallis olla, kuid esialgu tundub vähemalt, et inimesed on väga abivalmid. Esimesel sissekandel siit Fremantist ei kirjutanud, kuid pärast asjade lahti pakkimist palusime ühte kohalikku, kellel oli mikrobuss, et kas ta viitsib sõita meiega linna ja visata meie kogu kolu ära. Mõeldud, tehtud! Täna oli vol 2 ja veel parem! Nimelt pole Toomasel siin ratast. Pärast mitmeid rattarente saime 160$-ga terveks perioodiks mingisuguse renditud. Siis aga tekkis mõte, et 300$-ga saab juba uue ratta osta. Toomas viis selle peale rendika tagasi ja läks vaatas igaks juhuks veel kolmandasse poodi ka, et palju seal hinda küsitakse. Üllatus oli suur kui poe omanik näitas seina ääres seisnud ratta poole. Selline lasnamäelt Piritale kalale sõitnud vanema meesterahva stiilis, roostes vana Antila või muu imevidinate poe mudel ning ütles: Võta! Nii oligi, Toomas sai endale terveks meie siin viibimise ajaks tasuta ratta, lisaks kiivri ja rattaluku. Vahel veab ka.

Päevad lähevad siin ütlemata kiiresti, tuju on leas, sest mis siin salata, kodus jõusaali nühkida, seejärel hallis sügises midagi vastupidavuseks välja mõelda tundub 100x halvem mõte kui homme päiksega ärgata, ratast sõita ja seejärel end uuesti merelt leida, et end edasi arendada ja MM-il millegi asjalikuga hakkama saada!

Olge tublid,

Karla

House-tralia

Hei!

Täna varahommikustel tundidel jõudsime Perthi.

Elamine on treeninglaagri kohta suhteliselt OK. Korter ise on vana ja kulunud, kuid asukoht on enam kui suurepärane. Lähedal asuvad toidupood, igasugu muud poed, kino ja hunnik restorane.

Tuleb välja, et see aga ei oma mitte mingit tähtsust. Põhjus ainult üks: siin on rämedalt kallis! Ma olen oma karjääri jooksul üpris palju reisinud, samuti olen ka eelnevalt Austraalias käinud, kuid seda, et kusagil nii kallis oleks olnud, küll ei mäleta. Banaani kilo maksab 13$, praad restoranis 35$, 0,3l õlu (Toomas on ka, sellepärast tean :D) 7$ jne. 1 euro on 0,73 AUD-i. Üldiselt kui ikka väga asja pole, siis siia riiki küll tulla ei tasu.

Seda enam, et lennujaamas jääb mulje, et kedagi nad siia ei oota nii ehk naa. Lisaks identsele passikontrollile nagu USA-s järgneb igasugune quarantine pull, mis võib kesta tunde. Me saime õnneks veidi kiiremalt läbi ja jõudsimegi juba 3AM oma elamisse.

Hommik oli meil väga kiire. Juba kell 9 pidime olema konteinerpargis, et järjekordsele quarantine ohvitserile viimast ette näidata. Minu õnneks olid Rein, Toomas ning mõned abilised veel selle raudkasti nii ilusti ja puhtalt ära pakkinud, et isegi Schenkeri asjapulgal oli väga imestunud nägu, et nii ruttu ühele poole saime. Ta ilmselt lootis show-d saada ja kõrvalt vaadata, kuidas meil kõik lahti lastakse pakkida, aga ehhee.

Sealt edasi kärutasime käsitsi paadi klubisse. See oli suhteliselt vähe kasutatav autotee, umbes 1-1,2km pikk. Erilisi probleeme sellega polnud ja paat oli klubis, kaater korras ning asjad klaarid enne kui lõunagi kätte jõudis. Edasi käisime söömas (esimest ja viimast korda) ning jalutasime niisama. Ärge saage valesti aru. Tegemist ei olnud mingi mitmetunnise käiguga. See Fremantle-i linn meenutab umbes Viimsit, kus Haabneeme on keskuseks. Poode ja asju on küll veidi rohkem, kuid ega siin suurt midagi teha pole, vähemalt ei tundu. Samas on armas väike linnake, kõik on käe-jala juures ja suurem linn, Perth on kiviviske kaugusel.

Mis aga kõige tähtsam? Ikka see, et oi kui hea tunne on uppuvalt laevalt maha astuda. Oh, kuidas ma vihkan seda külma ja halli Eesti sügist ja fakt, et siin on kevad, täna oli päeval lühkari ja t-särgi ilm ning tõsiasi, et minna saab ainult paremaks, võlub tahes-tahtmata naeratuse näole. Samuti vedas mu suunurgad silmade kõrvale hetk, mil läksin muuli pealt merd vaatama ja nägin, kuidas mõnus, 8-10m/s lõunatuul seda imeilusat helesinist vett vahutab. Homme teen kerge füüsilise ja juba ülehomme leian ennastki merelt, et MM-iks infot koguma hakata! Yes!

Kirjutamiseni,

Karla