Ehk siis tere päevast teile sinna.
Paar päeva on jällegi möödas ja mis ma oskan öelda? Töiselt on läinud.
Viimane sissekanne oli mul pärast esimest treeningupäeva, pärast mida olen koormusi jõusaali näol veidi lisanud.
Pean ausalt üles tunnistama, et pole eelnevalt purjetamise kõrvalt veel kahte treeningut päevas teinud ja esimesel päeval oli tegevus väga uus ja harjumatu. Täna, pärast kolmandat päeva olen asjaga veidi kohanenud ja suudan sellistel tuuridel ka korralikult töötada. Päevad on pikad ja eelkõige jääb puudu ajast, sest seda lihtsalt ei jagata piisavalt. Sellest tulenevalt, et jõuaks ilusti trennid tehtud ja veel puhata ka, on elu meil siin väga distsiplineeritud, just aja seisukohalt. Iga päev ühte viisi ja rutiinselt edasi.
Purjetamine on mõnus. Tuult on olnud tugevama poolset ja vaiksema poolset, kõike, mida hing ihaldab. Tunnen end paadis üpris hästi, kuid kahtlemata on asju, mille kallal vaeva näha. Täna oli merel ka kohalik Club Race, mis tähendas, et lasereid oli veele kogunenud rohkem kui tavaliselt ning minagi sain ühe sõidu kohalikku klubisõitu kaasa sõidetud. See oli endaga võitlemisele hea vaheldus, homme lähen jälle starti.
Eraldi tahaksin veidi juttu teha kohalikust jõusaalist. Nimi on tollel Warehouse Fitness ja nii nagu nimi ütleb, nii ongi. Lihtsasse vanasse laohoonesse on veditud raskused ja sellises miljöös seal mehed töötavadki, mõned üksikud naised ka. Umbes selline pilt nagu Arnie filmis "Pumping Iron". Kes teab, millest jutt, see teab, kes ei tea, sellel soovitan vaadata.
Ma päris täpselt ei saagi nüüd aru, kas siinsed mehed elavad jõusaalis või siis söövad usinasti kõikvõimalikke aineid, aga Ott Kiivikas on siinsete meeste kõrval üpris väike poiss.
Üldiselt on inimesed ikka väga viisakad. Samas on nad ka ikka imelikud, ilmselt on neis ikka peidus veidi seda kauget Inglise verd. Issand, kuidas ma neid G-Daysid, Half Eight-isid (pool 9), Mate-isid ja Bloke-isid ei salli, olen siiski USA meelne ja tunnen end seda kohalikku sorti inglise keelt kõneledes võõramalt (kui te veel aru pole saanud mu USA-meelsusest:D). Sellele vaatamata olen suhteliselt hästi segunenud seltskonda, kasutades juba ilma mõtlemata sõnapaare "Cheers Mate" ja "No Worries". Õudne!
Homme on mul poolik puhkepäev, mis tähendab, et lakun haavu ja tegelen ilmselt vaid purjetamisega.
Olge musid või siis Cheers Mate! (Huvitav, kas see käib naiste kohta ka?)
Karla
No comments:
Post a Comment