Nali naljaks, aga rõõmustamiseks on veidi põhjust küll. Tegelikkuses isegi rohkem kui veidi.
Nimelt esimene pool mu MM-i ettevalmistuslaagrist on nüüdseks läbi. Mitte, et mul oleks midagi Austraalias olemise vastu, ärge saage valesti aru, kuid fakt on see, et 10 päeva tublit ja tõsist tööd, kolm trenni päevas on (Eesti rahvalemmikut tsiteerides) tehtud!
Pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda mõnusamaks see kogu protsess muutus ning loodetavasti ka teises pooles muutub. Esmalt harjusin ajavahega ja teisalt ei olnud ju enne seda MM-i "build up"-i pikemat aega end liigutanud. Alguses seega läks ikka raskelt. Nüüdseks olen õnneks kõikvõimalikest muredest üle saanud, olgu see siis üle pika aja esimese jõusaali käiguga kaasnev karjuv lihasvalu või lihtsalt õhtune suutmatus millegist muust mõelda kui pehme voodi ja veel pehmem padi.
Veel rõõmsamaks läks tuju u. 4 päeva tagasi kui avastasin veidi uurimustööd tehes täiesti jumaliku rattatee, või noh ringi, mida sõita. Mul on oma elus olnud õnne päris paljudes maailma nurkades rattaga vurada, kuid nii vinge "trail"-i otsa pole kahjuks veel komistanud. Tee lookleb ümber siinse Swan Riveri, mille kallast mööda ülesvoolu Perthi sõidan. Terve tee kulgeb mööda vee-äärt, mis muudab asja eriti nauditavaks. Aga see pole veel kõik! Jõudes sellise asja juurde nagu "the loop", mis on koht, kus jõgi mingil imelikul põhjusel eriliselt laiaks, umbes selliseks ülemiste järve suguseks muutub, vaatavad teisel kaldal vastu Perthi kesklinna pilvelõhkujad. Luubile ring ümber ning allavoolu kallast mööda koju tagasi! Kokku on see umbes 50-kilomeetrine ring sama mõnus või veel mõnusam kui tunne igal koeral kui teda kõrva tagant sügatakse.
The Loop
Ka merel lähevad asjad ainult ülesmäge. Tegelikult ma veidi ikka luiskan ka, sest sama palju kui saab ülesmäge minna, peab ka allamäge minema. Lainetega on juba kord nii. Purjetamisega on üldse nii, sarnaselt suusatamisega, et allamäge on tegelikkuses palju lõbusam sõita. See võimalus on mul õnneks viimastel päevadel järjest rohkem olnud, sest tuul on ütlemata mõnus ning liud muutuvad järjest pikemaks. Vaikselt hakkab siia saabuma ka juba rohkem elevust ja elu. Paar päeva tagasi saabus osa Hollandi koondisest, kes täna ka esimese trenni tegid. Olympic Test Evendil hõbeda võitnud Rutger on hetkeseisuga ainuke Standardi poiss, mis tähendas, et treenisime koos ning plaanime seda ka järgnevatel päevadel teha. Tänase treeningu tähelepanek on see, et vahed laseri peal endiselt täiesti marginaalsed, sest treeningul poleks mina kõrvalt vaatajana ilmselt vahet teinud, kumb see nüüd hõbe on ja kumb 20?! Osadel hetkedel olin mina parem, teistel tema. Hea kui on keegi, kellega joonele võtta! Nädala viimasel päeval peaksid siia jõudma ka Austraalia koondislased, mis muudab treeningud loodetavasti veelgi lustlikumaks.
Nüüd lähen õhtut ja oma homset vaba päeva nautima!
Olge ikka musid,
Karla
No comments:
Post a Comment