Täna varahommikustel tundidel jõudsime Perthi.
Elamine on treeninglaagri kohta suhteliselt OK. Korter ise on vana ja kulunud, kuid asukoht on enam kui suurepärane. Lähedal asuvad toidupood, igasugu muud poed, kino ja hunnik restorane.
Tuleb välja, et see aga ei oma mitte mingit tähtsust. Põhjus ainult üks: siin on rämedalt kallis! Ma olen oma karjääri jooksul üpris palju reisinud, samuti olen ka eelnevalt Austraalias käinud, kuid seda, et kusagil nii kallis oleks olnud, küll ei mäleta. Banaani kilo maksab 13$, praad restoranis 35$, 0,3l õlu (Toomas on ka, sellepärast tean :D) 7$ jne. 1 euro on 0,73 AUD-i. Üldiselt kui ikka väga asja pole, siis siia riiki küll tulla ei tasu.
Seda enam, et lennujaamas jääb mulje, et kedagi nad siia ei oota nii ehk naa. Lisaks identsele passikontrollile nagu USA-s järgneb igasugune quarantine pull, mis võib kesta tunde. Me saime õnneks veidi kiiremalt läbi ja jõudsimegi juba 3AM oma elamisse.
Hommik oli meil väga kiire. Juba kell 9 pidime olema konteinerpargis, et järjekordsele quarantine ohvitserile viimast ette näidata. Minu õnneks olid Rein, Toomas ning mõned abilised veel selle raudkasti nii ilusti ja puhtalt ära pakkinud, et isegi Schenkeri asjapulgal oli väga imestunud nägu, et nii ruttu ühele poole saime. Ta ilmselt lootis show-d saada ja kõrvalt vaadata, kuidas meil kõik lahti lastakse pakkida, aga ehhee.
Sealt edasi kärutasime käsitsi paadi klubisse. See oli suhteliselt vähe kasutatav autotee, umbes 1-1,2km pikk. Erilisi probleeme sellega polnud ja paat oli klubis, kaater korras ning asjad klaarid enne kui lõunagi kätte jõudis. Edasi käisime söömas (esimest ja viimast korda) ning jalutasime niisama. Ärge saage valesti aru. Tegemist ei olnud mingi mitmetunnise käiguga. See Fremantle-i linn meenutab umbes Viimsit, kus Haabneeme on keskuseks. Poode ja asju on küll veidi rohkem, kuid ega siin suurt midagi teha pole, vähemalt ei tundu. Samas on armas väike linnake, kõik on käe-jala juures ja suurem linn, Perth on kiviviske kaugusel.
Mis aga kõige tähtsam? Ikka see, et oi kui hea tunne on uppuvalt laevalt maha astuda. Oh, kuidas ma vihkan seda külma ja halli Eesti sügist ja fakt, et siin on kevad, täna oli päeval lühkari ja t-särgi ilm ning tõsiasi, et minna saab ainult paremaks, võlub tahes-tahtmata naeratuse näole. Samuti vedas mu suunurgad silmade kõrvale hetk, mil läksin muuli pealt merd vaatama ja nägin, kuidas mõnus, 8-10m/s lõunatuul seda imeilusat helesinist vett vahutab. Homme teen kerge füüsilise ja juba ülehomme leian ennastki merelt, et MM-iks infot koguma hakata! Yes!
Kirjutamiseni,
Karla
No comments:
Post a Comment