Hei!
Eile, teist päeva kohal, võtsime asja rahulikult. Plaan oli end korralikult lennust ja esimese päeva varajasest kondi pakkimisest välja puhata. See töötas rohkem kui suurepäraselt, sest unne vajusime pool 10 ning ärkasime järgmine päev, pool 12. See tähendas 14h und, mis minu mõõdupuude järgi on rohkem kui küll. Püsimatud nagu me oleme, suundusime Perthi, et vaadata, kas see, 1,6mln elanikuga linn endast midagi asjalikumat ja suuremat kujutab kui Fremantle. Üllatus oli suur kui Austraalia suuruselt 4nda asustusega paik jättis väga väikse mulje. Trampisime kesklinnavähem kui tunniga läbi ja mõtlesime mida edasi teha. Võtsime asja veel veidi rahulikumalt ja päev oligi õhtus.
Täna oli esimene treeningute päev.
Pean tunnistama, et ei mäleta, millal nii moodi korralikult trenni tegin nagu siin Austraalias seda teha plaanin. Eks ta ilmselt kusagile suvise hooaja eelsesse aega jääb, Mai vms. Igal juhul, alustasin päeva tervisliku hommikusöögiga, pärast mida suundusin ratta selga. Minu imestuseks oli tuul, mis mööda mu paljaid sääri vuhises juba hommikustel tundidel ülimeeldivalt soe, päike säras ja üldse oli mõnus. Sõitsin mööda mere äärt. Siin on täiesti rannas, luidete vahel rattatee, mida vurada. Seejärel kiire lõuna ning käes oligi aeg, et klubisse minna.
Lasime kaatri kiiresti vette, panime paadi üles ja trenn võis alata. Selleks ajaks oli kell juba kusagil pool 3, mis tähendas, et nautisime merd nii kaua kui andis, umbes poole kuue, kuueni, sest siis läheb pimedaks. Muud ei oska öelda kui ilma kohta öelda kui "lycra skiff hikers", mis tähendab siis purjetamiskeeles kõige õhemaid pükse, mis pannakse Euroopas jalga heal juhul nii 10x hooaja jooksul. Tuult oli parajalt, sai veidi kallutada, kuid ei rebinud veel jalgu pooleks, mis oleks kohe esimese päeva puhul ebamugav tervitus olnud.
Elu võib siin küll kallis olla, kuid esialgu tundub vähemalt, et inimesed on väga abivalmid. Esimesel sissekandel siit Fremantist ei kirjutanud, kuid pärast asjade lahti pakkimist palusime ühte kohalikku, kellel oli mikrobuss, et kas ta viitsib sõita meiega linna ja visata meie kogu kolu ära. Mõeldud, tehtud! Täna oli vol 2 ja veel parem! Nimelt pole Toomasel siin ratast. Pärast mitmeid rattarente saime 160$-ga terveks perioodiks mingisuguse renditud. Siis aga tekkis mõte, et 300$-ga saab juba uue ratta osta. Toomas viis selle peale rendika tagasi ja läks vaatas igaks juhuks veel kolmandasse poodi ka, et palju seal hinda küsitakse. Üllatus oli suur kui poe omanik näitas seina ääres seisnud ratta poole. Selline lasnamäelt Piritale kalale sõitnud vanema meesterahva stiilis, roostes vana Antila või muu imevidinate poe mudel ning ütles: Võta! Nii oligi, Toomas sai endale terveks meie siin viibimise ajaks tasuta ratta, lisaks kiivri ja rattaluku. Vahel veab ka.
Päevad lähevad siin ütlemata kiiresti, tuju on leas, sest mis siin salata, kodus jõusaali nühkida, seejärel hallis sügises midagi vastupidavuseks välja mõelda tundub 100x halvem mõte kui homme päiksega ärgata, ratast sõita ja seejärel end uuesti merelt leida, et end edasi arendada ja MM-il millegi asjalikuga hakkama saada!
Olge tublid,
Karla
No comments:
Post a Comment