Perthis..
Hei!
Olen nüüd paar nädalat kodune olnud ja tundub, et on umbes täpselt õige aeg kirjutada, sest kahe nädala pärast homme sean suuna jällegi Perthi suunas, et aasta tähtsaimal regatil, MM-il võistelda.
Oktoobri laager seal samas kauges paigas oli suhteliselt täpselt see, mida olin oodanud. Borati sõnu kasutades, siis "Great Success!" Ilmselt minu elu raskeim laager, sest sellise koormusega polnud vist varem töödanud. Terve treeningtsükli jooksul sain ühe vaba päeva. Selle lõppedes sain küll veel 2 mõnusat päeva, et veidi ringi ka vaadata ja et oskaks kodustele midagi muud ka öelda kui, et vesi oli ilus ja sinine, juhuks kui keegi peaks küsima: milline Perth oli? Nägin koaalasid ja käisin surfamas. Usun, et maailmas polnud paremat kohta, kus treenida, sest lisaks sellele samale veele, kus Detsembris, vahetult enne jõule võistlema pean, oli mul seal väga tipptasemel seltskond, kellega sparrida, eel-OMi kuld ja hõbe.
Koju jõudes võtsin minimaalselt puhkepäevi ning hakkasin vaid ühte eesmärki silme ees nähes koheselt füüsilist edasi arendama. Mittepurjetajatele võib näida see purjesport üks naljakas asi ja ausalt öeldes, eks ta olegi! Harva tekib olukord, kus purjetaja teab, et regatil on kindlasti tugev tuul ning ta peab füüsiliselt väga heas vormis olema või siis, et on kindlasti vaikne ja kergem kaal annab eelise nii nagu Pekingis. Nüüd on see olukord aga kätte jõudmas, sest Perthi oodatakse pea surmkindlalt tugevaid, kuni 12-13m/s puhuvaid tuuli. Sellest ka kogu laseri seltskonna extra suur rõhk füüsilisele. Kui tavaliselt jääb minu paadiklassi sportlase kaal kusagile 79-83kg vahele, siis selleks regatiks tean mehi, kes sihivad vaata, et 85 ja kõrgemat. Kas see end ka ära tasub näitab tulevik.
Veidi istunud ja mõelnud leidsin, et mu füüsiline programm pole päris see, mida vajan. Minu suureks õnneks on minu ümber palju tarkasid inimesi nagu Reinu kooli treener Raivo, kes mind selles osas suuresti aitas ning mu treeningplaani korrigeeris. Siiani tunnen end seda järgides suurepäraselt ja usun, et varsti-varsti olen oma füüsilise viimas uuele, seni puutumatule tasandile, mis on ka Londonit silmas pidades ülioluline.
Kogu see kodus treenimine muudab aga mind ütlemata kärsituks. Eelmine nädal Austraalias, Melbourne-is toimunud 2012 hooaja esimene MK-etapp tekitas minus veel suurema nälja. Pole midagi hullemat kui istuda külmas Eesti sügistalves ja jälgida internetist teiste tulemusi ja kommentaare. See on umbes sama õudne kui seista nägu vastu klaasi kommipoe akna taga ja mõelda, et oh kuidas seda maiustust tahaks, kuid kahjuks on pood lahti vaid nädalavahetustel ja sel ajal viibid sina vanavanemate juures maal.
Sellele rahutule olekule vastukaaluks tundub siiski, et minu plaan on suhteliselt ideaalilähedane. Oleks ma terveks perioodiks Austraaliasse jäänud, oleks ma regatiks kindlasti surmväsinud nii nagu seda samal ajal Perthis treeninud Laser Radiali maailma esinumber hollandlanna juba praegu, Melbourne-i etapil tõdes. Tugevast treeningust olla nii rammestunud, et katkestas pärast teist päeva. Perthi üldse minemata jätnuna oleksin ilma paljudest headest treeningustest ja kogemustest, mis eesootaval kuul mind kindlasti palju aitavad. Nüüd, kus vaid kaks lühikest nädalat mind sellest soojusest ja tuulest lahutab, hakkan rahunema ja tunnen, et olen teinud kõik endast oleneva, et Austaalia lääneosariigis head minekut näidata.
Train hard!
Karla
