Ülikaua oodatud olümpiavaliku, ehk siis MM-i esimesed sõidud on lõpuks peetud. Ma natukene vassiks teile kui ma väidaks, et ma ei olnud veidi pinges ja närvis. Viimasest võistlusest on möödas nii palju (laiutan käsi ja näitan kui palju). Teine asi, mis vajas vastuseid, oli vormiajastus Detsembriks. Sellist pulli ma idee poolest olin nooruspõlves 15-aastasena juuniorides küll teinud, kuid ütleme nüüd ausalt, suhteliselt öö ja päev on tasemed. Kolmas faktor on veel. Te ilmselt juba mõtlete, et kuidas ma üleüldse hulluks ei läinud kui pinget tekitavaid tegureid suhteliselt palju oli. Viimaseks neist fakt, et tegemist tegelikkuses ju minu esimese ISAF-i MM-iga, ehk siis rahvakeeli esimese MM-iga minu elus, kus jagatakse OM-pileteid.
Päevast nüüd siiski ka. Ähvardas meid äikesetorm, mis tõmbas siinsetele tavalistele, selgete seaduspäradega ilmale kriipsu peale. See tähendas, et tuleb silmad-kõrvad lahti hoida ja võtta infot kiiresti ja kuhjaga. Töötas, vist...
Esimeses tänases sõidus sõitsin veidi tõusvas joones ees otsas. Suuri riske ma võtta ei soovinud, mis võib-olla, et muutis esimese päeva suurüllatuse võimatuks. Laser-klassi ülitihedas konkurentsis lihtsalt ei saa nii, et sõidad superhästi ja kindla peale ka. Mõtete soppides keerles algusest peale vaid üks: OM-pilet! Igatahes, pikk jutt kokku pakkida, esimene sõit soliidne 13. koht.
Teine sõit tegin umbes sarnase skeemi järgi, mis esimene, kuid veidi juba riskipiiri tunnetades astusin sel korral ühe jalaga põlveni ämbrisse. Selle asemel, et ülemisest märgist end sarnaselt kohalt leida, mis eelneva sõidu finishis, olin hoopis kusagil 28-30. Tööle, nüüd! Hetkeks lõi saba jalge vahele, mis tõi kaine mõistuse tagasi koju - konservatiivne! Õlekõrsi ükshaaval lappama ei hakanud, ei üritanud kõike kaotatut hetkega tagasi teha, võimatu, seda tean minagi! Võtsin samm-sammu haaval ja rühkisin väikeste võimaluste järel aina ette poole. Sõit jäi veidi lühidaks, sest finishisse jõudsin 16ndana, äsja järjekordse eesmise pundi kinni püüdnud.
Kokku olen 147 matsi tihedas konkurentsis hetkel 43ndal poosel. Ütlen ausalt, et olen tegelikkuses suhteliselt rahulolev, sest see on hea positsioon, kust edasi minna. EM-il, kus ma 10ndaks tulin, sõitsin esimene päev kohad 24 ja 11. Punktivahed on lootusetult väiksed ja homme tuleb teha üks soliidne päev, et siis asjad juba veidi paika loksuksid. Hetkel on asi alles nii noor, et juhtuda võib veel kõike.
Hoidke ikka pöidlaid, neist on kasu!
Karla
No comments:
Post a Comment