2012 (2)

Hei!

Läks jällegi veidi kauem selle teise poolega hooaja kokkuvõttest kui oleks tahtnud, kuid selline see elu juba kord on. Keha nõuab treenimist, kool tahab õppimist ja sellest üle jäävat aega pole üle liia, mistõttu ei ole viimasel ajal sellele lehele ülearu palju sattunud. Sellegi poolest, lähen edasi sealt, kus pooleli jäi:

Mai alul jõudis kätte edasise aasta suhtes kõige tähtsam regatt - MM. See oli võistlus, kus otsustati, kes esindab Eestit olümpiamängudel. Olgugi, et olin 100% valmistunud, käinud seal eelnevalt trenni tegemas jms, siis teades sealsete võistlustingimuste keerukust ei saanud ma kunagi kergendatult hingata ega end vabalt tunda, sest juhtuda võib kõike. Olenemata faktist, et polnud kunagi eelnevalt Mai algusesse vormi ajastanud, ehitas treener Rein mulle üles suurepärase treeningplaani, mis töötas. Olin vormis, ja kuidas veel. Suutsin eelsõitudega asja lukku lüüa, olin ainuke eestlane, kes pääses Gold Fleeti. Töö oli tehtud, ma lähen olümpiale! Võibolla polnud see teadmine juba regati poole peal parim variant saavutamaks parimat tulemust MM-il, kuid kõigest hoolimata lõpetasin siiski isikliku tippmargiga, 27nda kohaga.

Pärast kahte nädalat pingelangusest ja Saksamaal toimunud MM-i jääkülmadest ilmadest tingitud haige olemist oli aeg end uuestsi kätte võtta. Ees ootas Hollandi MK-etapp. Esimestel päevadel tundsin end veel uimase, haiglasena, kuid mida päev edasi, seda parema hoo ma sisse sain, viimasel päeval suutsin ühe sõidu isegi võita. Oma esimeses MK medal race-is lõpetasin 5ndana, sama koha sain ka regati kokkuvõttes. Esmakordselt olin jõudnud maailma karikal esikümnesse, veel enam, esiviie hulka! Sellele järgnes pikema poolne treeningblokk Weymouthis, kohas, kus Augustis toimusid olümpiamängud. Laagri sisse mahtus ka järjekordne MK-etapp, mille lõpetasin 22. kohaga.

Kätte oligi jõudnud juuni lõpp ning aeg oli fine-tuninguks. Töö oli suures plaanis tehtud, nüüd tuli end lihtsalt eesootavaks valmis seada. Ka see õnnestus meil suurepäraselt ja ka Weymouthisse tagasi minnes suutsime jääda rahulikuks, ei treeninud üle ja ootasime oma aja ära. Mina olin küll nooruslikult kärsitu ja tahtsin kõikidest treeningpäevadest veel viimast võtta, äkki saan selle nädalaga veel paremaks, kuid õnneks oli minu kõrval üks tark ja kogenud treener, Rein, kes õigel ajal pidurid peale tõmbas.

Olümpia läks alguses suurepäraselt, nagu me kõik teame. Pärast esimest kolme päeva hoidsin kõrget 10ndat kohta ning tundsin tõsimeeli, et see ongi minu koht. Tegelikult isegi uskusin, et võin veel tõusta, kuna teadsin end selleks võimeline olevat. Seejärel jõudis aga kätte puhkepäev. MM-idel ja muudel regattidel sõidame 7 päeva ilma, et näeksime ühtegi puhkepäeva, nüüd aga ootas meid ees päev täis mittemidagit, täpselt siis, kui olin end kõige paremini käima saanud. Minu viga sel päeval seisnes passiivsuses. Olin füüsiliselt parajalt räsitud ning võtsin sellest päevast puhkamise suhtes kõik, mis võtta andis. Seetõttu puhkasin end liialt ära, kui nii võib öelda, ei saanud end enam käima.

Tegelikult usun, et kui see teleülekande sõit, mida ma alguses juhtisin, oleks õnnestunud ning esimene krüss toimunud tuulepööramine oleks tulemata jäänud, suutnuks ehk uuesti kõrgetele tuuridele naasta, kuid auk, mille endale selle ebaõnnestunud sõiduga kaevasin osutuks suuremaks, kui ühe üksiku sõidu tulemus kunagi varem. Järgmine sõit läksin arvatavasti kompensatsiooni otsima, soovisin parandada selle, mis 7ndas sõidus ei olnud õnnestunud ja astusin uuesti ämbrisse. Sellest ämbrist välja ronimiseks polnud minus aga enam jõudu, mida vajanuks. Olin kustunud ning olgugi, et viimase päeva esimene sõit oli tegelikult täiesti sõidu moodi, siis sealt ma enam välja ei rabelenud.

Tasuks debüütolümpialt 18. koht, mis on parim, mida ükski Eesti laserpurjetaja kunagi saavutanud on. Vaatamata sellele, et üldsuse silmis andsin lõpus ehk palju ära julgen väita, et minu olümpia läks igati korda. Tulemus oli endiselt hea, kuid kogemused, mille võrra järgmisel korral targem olen, said kaasa suuremad kui need olnuks, kui lõpetanuks esikümnes. Iga väiksemgi pettumus paneb mõtlema selle üle, mida järgmisel korral saab paremini teha. Nüüdseks, kus olümpia on juba kauge minevik, on mul silmis suhteliselt selge pilt, mida järgnevad neli aastat endas peitma peavad ning kuidas ma üle selle künka saan, et sel korral juba suuri tegusid teha.

Julgen lubada, et blogi saab peatselt uuesti korraliku elu sisse, sest järgmine hooaeg on juba lähemal kui arvata oskaks. Sellest aga juba järgmine kord, püsige lähedal!

Karla

2012 (1)

Hei!

Läks veidi kauem selle hooaja kokkuvõttega kui loodetud. Täpselt kuu sai täna minu viimasest postitusest, kuid arvan, et nüüd on võibolla, et just täpselt õige hetk teha väike nostalgiline tagasivaade tänasega lume alla mattunud ja juba nii kaugele jäävast hooajast.

Olgugi, et aastanumber ei ole veel muutunud, siis minu jaoks on 2012 juba möödunud nähtus ja maailmalõppu minu teada ei juhtunud olgugi, et tänahommikune liiklus sellele suhteliselt lähedal oli. Äkki Maajadel polnudki õigus, võibolla jäämegi elama?!

Minu jaoks algas 2012 aasta siis kui iga teise tavainimese jaoks. Miks ma seda üldse ära märgin, sest tavaliselt algab minu aasta kusagil oktoobri lõpus, kus eelnevast hooajast omad järeldused olen teind ja järgmiseks valmistuma hakkan. 2011 oli aga MM alles Detsembri keskpaigas, mis tähendas, et jõulude ja uue aastaga puhkasin end ilusti välja ning Jaanuari keskpaigas leidsin end juba päikeselisest Miamist, et hakata valmistuma selleks kõige tähtsamaks - olümpiaks.

Eks möödunud hooaeg oligi veidi ebatavaline, hoopis teistsugune kui ülejäänud. Pinget oli õhus algusest lõpuni ja lõdvaks ei saanud hetkekski lasta. Uskusin, et kui oma levelit veel üles poole krutin, siis pole kahtlust, kes augustis Londonis Eesti lipp purjel seilab. Seetõttu tegin eelnevate aastatega võrreldes päris suure muutuse, jätsin treener Reinu koju (seda tegelikkuses eelkõige majanduslikel põhjustel) ja laagerdasin pikemalt kui kunagi varem Põhja-Ameerikas. Kokku veetsin seal ligi poolteist kuud ja abi, mis sain oli suur.

Erinevalt eelnevatest hooaegadest, kus olen veidi üle kuu peatunudki Miamis, sõitsin sel korral rohkem ringi. Päikesepealinna jäin vaid kuni MK-etapi lõpuni, st. paariks nädalaks ning kämpi seal püsti ei seadnudki. Selle asemel lendasin koos 9 konkurendiga Mehhikosse, kus kaks nädalat intensiivset, kuid vahest veidi alternatiivset treeningut tegime. Tavaline rattasõit oli asendatud surfamisega, mis oli tasakaaluelunditele ja stabiliseerivatele lihastele kui uus kodu Tallinna linna jääkarudele - täpselt see, mida vaja! Edasi, või siis tegelikkuses tagasi, lendasin uuesti Floridasse, et Tampa lähistel veel üks Grade 1 võistlus sõita. Sealt oli aeg koju tulla.

Kogu perioodiga jäin loomulikult rahule. Olgugi, et Miamis võistlesin külmetushaiguste kiuste, polnud 25. koht sugugi hull. Tampa lähistel toimunud regatil saavutatud 3. koht oli aga täpselt see enesekindluse boost, mida vajasin. Samuti sain konkurentidega laagerdades teada uusi nippe, millest paremat loota ei õnnestu.

Koduelu mul kaua nautida ei õnnestunud, sest juba nädala pärast sõitsin uuesti laagrisse. Kiire vahepeatusega alpides, et hingata kõrgmäestiku õhku ja teha paar kiiremat liugu leidsin end juba Mallorcalt, kus ootas Aprilli alguses järgmine MK-etapp. Seal oli esmakordselt hooajal koos kogu kaadervärk, terve maailma paremik. Pärast paari nädalast treeninglaagrit sealt saadud 29. koht näitas, et võin sel hooajal kaasa rääkida päris heade tulemuste eest.

Nii kiiresti, paari lõigu järel (minu jaoks liikus see aeg reaalselt umbes samal kiirusel) oligi saanud Jaanuari algusest aprill ja kauaoodatud viimane olümpiavalik - 2012 aasta MM ei olnud enam kaugel, juba Mai alguses!

Sellest aga juba järgmine kord,
Karla

Kodune

Hei!

Siia pole ilmunud ühtegi kirjutist juba liiga pikka aega. Võibolla on tegu minu OM-i järgse kirjutamise motivatsiooni langusega seda teha, kuid minu arust pigem sellega, et pärast midagi nii suurejoonelist kribada jällegi sellest, kuidas ma Eestis merel käin ei tundu enam lihtsalt väga pingeline.

Igal juhul, nüüd on selleks viimane aeg, sest hooaeg on ju lõplikult läbi. Ei, see postitus ei saa olema hooaja kokkuvõte, sest siis ei jaksaks te seda ühe hurraaga ilmselt läbi lugeda. Võtke seda kui sissejuhatusena mitmeosalisse analüüsi, mille ma järgnevate nädalate jooksul mitmes osas väljutada kavatsen, umbes nii nagu paar aastat tagasi.

Pärast olümpiamänge on mu elu kulgenud hoopis teistsuguses rütmis kui tavaliselt. Pole hommikuti pool kaheksa tõusmist ja trenni jooksmist, et seejärel õigel ajal lõunat süüa ja järgmisesse trenni rutata. Ärkan enamasti siis kui uni ära läheb ja tegelen kõige muuga kui rutiinse treeninguga. Veidi aega võib see veel arvatavasti mõnus olla, kuid mõte trennist ajab mul vaikselt juba kõrvad kikki.

Vahepeal olen jõudnud võistelda ka kahel viimasel Eesti karikavõistluste etapil. Esimene neist oli Lohusalus, kuhu suutsin kohale meelitada ka selle aasta Suurbritannia meistri Alexi, kellega võistluse eelsel nädalal ka veidi trenni tegin. Võistlus ise läks suhteliselt rahulikult, esimesel päeval olin kahvatu, kuid pärast seda leidsin end võites viis järjestikust sõitu ja ühtlasi regati. Möödunud nädalavahetusel toimus aga viimane etapp, mis oli ühtlase Eesti MV-ks, võistluseks, millest ma pole erinevatel põhjustel saanud aastast 2009, mis ma selle viimati võitsin, osa võtta. Sellest tulenevalt olin loomulikult motiveeritud nüüd, kolm aastat hiljem, uuesti meistrikulla endale saamisest. Erinevalt Lohusalust läksin veidi võitluslikumalt peale ja võitsin terve nädalavahetuse jooksul puhunud vaiksetes tuultes algatuseks neli sõitu. Seejärel lasin end ehk veidi lõdvamaks ja viimases kahes sõidus ületasin sõidulõppu tähendava liini vastavalt teise ja kolmandana. Meistrikuld siiski kaelas ja Eesti karussellist puhaste paberite läbi käidud see aasta - kolm regatti, kolm võitu.

Ilus punkt tähtsale hooajale, nüüd keskendun mõnda aega koolile ja hoian enda sportlaslikke tuure veel paar nädalat madalatel pööretel, et seejärel juba järgmiseks neljaks aastaks pöörded põhja vajutada.

Ärge kaugele jookske, varsti hakkan hooaja kokkuvõtteid väljutama!

 
Pildid Eesti MV-st ja alumised Lohusalust. (Kõik EJL)

Karla

Home, sweet home!

Hei!

Olen nüüd mõnda aega kodus olnud ja pean tunnistama, et reaalselt mõnus on võtta vahelduseks veidi vabamalt, olla hetkeks spontaanne ning vaadata, mis saab. See õnneks või kahjuks ei tähenda, et mul siiani väga palju vaba aega oleks olnud. Igasugused tänuüritused (mis on ütlemata mõnusad ja siirad), peod ja muu selline teeb elu päris kiireks ja väsitavaks. Ma võin ainult aimata, mida meie medalivõitjad praegu läbi elavad.

Teiseks olin ma terve selle nädala Eesti noorte laseristidega ametis. Jaanuaris treeninglaagris tekkinud idee, et kui ma nii palju reisin, võistlen ja kogen, siis võiks ju üritada seda kõike ka kodus edasi anda sai vähemalt mingis formaadis teoks. Kuna tase oli laagrist osavõtnutel väga erinev ning ma pedagoog samuti pole, siis kahjuks ei jõudnud ma ehk päris kõike, mida hing ihaldanuks edasi anda. Osati on see isegi hea, sest tean juba praegu, et järgmisel hooajal olen valmis samasuguse laagri uuesti läbi viima. Igal juhul oli möödunud nädal minule väga mõnusaks vahelduseks ja teistsuguseks väljakutseks, nautisin seda, et saan teisi aidata ja loodan, et 19 noort, kes osalesid, said midagi, mida nad enne ei teadnud või millele mõelda ei osanud.

Minu viimasest sõidust OM-il on aga nüüdseks möödas juba kaks nädalat ja minu emotsioonid hakkavad muunduma energiaks. Kui otsida positiivseid külgi minu kahes viimases päevas, siis neist suurim on fakt, et järgmiseks neljaks aastaks ma kaugelt motivatsiooni ammutama minema ei pea. Tean tagasi vaadates kui lähedal ma juba sel korral, kollanoka ja debütandina suurtele tegudele olin ning see ässitab mind veel tõsisemalt end pühenduma, oma aega panustama ja mehe mooda rassima. Kõik, kes mind aastaid tunnevad teavad, kui palju endast sellesse sporti pannud või jätnud olen, seega lubadus, et ma vahetan käiku ja lähen edasi veel kõrgematel tuuridel tundub mulle päris suursugune.

Seda ta aga olema peabki, sest keskmik või HALL MASS (nagu Peep Pahv mind postimehes tembeldas olgugi, et juba sel korral suutsin eelmistel OM-idel medaleid võitnud mehi alistada) olemine pole minu loomuses. Leian, et edasi tuleb minna võimsalt ja tipud vajavad vallutamist. Tean, et see nõuab palju ressurssi, nii majanduslikku kui panustatud aega. Seetõttu pean vajalikuks mind siiani väga palju aidanud ja seda loodetavasti ka edaspidi tegevaid tänada. Ilma teieta mu kallid toetajad Matek, BCS, Lasita Aken, Zelloloosi spordiklubi, Catwees, Reval Cafe ja Hawaii Express poleks ma nii kaugele jõudnud! Samuti tahan tänada EOK-d, EJL-i, Eesti laser klasside liitu ja Viimsi valda, kes on mind aastaid aidanud. Lõpetuseks ja ilmselt kõige tähtsamana aitäh treener Rein Ottosonile, perele ja sõpradele, kes mind alati toetanud ja aidanud on! Teieta poleks ma see inimene, kes ma olen.

Paar päeva tagasi ilmunud uute maailma rankingute 20nda mehena kuulutan blogi tiitlit vahetades ka siis ametlikuks minu teekonna Rio de Janeiro olümpiale aastal 2016!

Teie,
Karla

Lõbusad inimesed

Olümpiamängude 18.

Hei!

2012 Londoni suveolümpiamängud on minu jaoks nüüdseks ajalugu. Nädal rasketes oludes purjetamist lendas mööda kiiremini kui oleks osanud arvata ja nüüdseks ongi juba öö möödas sellest kui sai selgeks, et minu jaoks lõppesid mu esimesed olümpiamängud 18nda kohaga, 49st paadist.

Nädal algas imeliselt ja esimese päeva järel hoidsin 11ndat kohta, mis pani paljud ohkima ja imestama. Teisel päeval jätkasin head esitust ja tõusin hoopis 10ndaks. Ka kolmas päev oli suurepärane ja vabale päevale läksin vastu endiselt kümnendana, kuid samade punktidega üheksandaga ja taha vaadatuna olin suutnud vahe sisse sõita. Kõik oli super.

Kolmandale päevale järgnes puhkepäev, pärast mida hakkas kõik muutuma, ja kiiresti! Treener Rein ütles, et ma polnud kahel viimasel päeval enda nägu ja, et sellist Karlat polnud ta varem näinud. Kogusin nelja viimase sõiduga kaks korda rohkem punkte kui esimese kuuega. See on päris mõru pill, mida neelata. Viimased kaks päeva polnud mul rajal seda teravust, mis regati esimeses pooles, samuti oli kadunud kiirus, sellest tingituna ka igasugune enesekindlus.

"Mis vabal päeval siis juhtus?" on küsimus, mida te ilmselt küsiksite praegu. Ise ma vähemalt küll olen endalt seda välja üritanud pressida ja olgugi, et asi on veel endiselt väga noor, rutakaid järeldusi teha tundub nii tähtsa võistluse puhul mõttetu, siis mõningad mõtted on tekkinud siiski: Mulle ei sobi puhkepäev! Olgu see päev sisustatud füsiode käe all, kes mu järgnevateks päevadeks füüsiliselt korda teevad (mis see kord nii oli) või lihtsalt teleka ees istudes ja mitte midagi tehes, kuid siiani pole ma pärast vaba päeva oma karjääris veel hästi sõitnud. Ei eel-OMil, 2011 MM-il ega nüüd, kõige tähtsamal, OM-il.

Miks? Sellepärast, et minu jaoks on oluline asjade kulgemise rütm. Kui võistlus käib, siis olen asjas sees ja tegelen oma asjaga. Nagu ka sel korral näha oli, siis veel väga edukalt ka! Aja maha võttes tekib aga totter auk, mis annab võimaluse mõelda ja võibolla, et minu jaoks isegi liiga palju mõelda. Kui end nüüd, pärast oma olümpiadebüüti millegis süüdistan, siis vaid ühes: Ma ei jäänud päris endaks, oma liistude juurde. Siia tulles teadsin, mida tegema pean, kuidas tegema pean, mis mulle sobib ja mis mulle ei sobi. Juba kolm kuud enne OM-i ütlesin kõigile, alustades meediast ja lõpetades oma enda kihlatuga, et tahan hästi, väga hästi purjetada ja küll see koht siis ka on nii hea, et kõik võivad rahul olla.

Vabal päeval põlesin ilmselt psühholoogiliselt veidi läbi. Oli aega mõelda, et ma olen nii ees ja kui ma nii hästi (või veel paremini) sõidan, siis mis kõik saada võiks! Võiks ju ikka kümne sisse ära pressida. Tulemus hakkas minus võimust võtma ja nii pole ma kunagi oma sporti võtnud. Tean, et kui sõidan hästi, siis tuleb ka tulemus, aga mitte vastupidi. Nii oligi. Kahel viimasel päeval läksin ilmselt kõigile näitama, mis masti mees ma olen ja otseloomulikult ei tulnud siis enam midagi välja.

Mul on iseendaga hetkel veidi keeruline olla. Super super oli ju nii lähedal, algus oli esimeste mängude kohta uskumatult hea ja fakt, et ma viimase kahe päevaga võistlejaterivis 8 kohta langesin väänab vägisi suunurgad alla poole. Samas on 18. koht endiselt hea, lihtsalt kõik, ka mina ise suutsid juba sellest 10ndast eufooriasse sattuda ja sellega võibolla, et veidi isegi ära harjuda. Olgugi, et tean, et oleks suutnud veel paremini, siis võtan selle 18nda koha auga vastu ja lisan, et esimesel OM-il pigem kaotatud kui võidetud 18s koht on päris hea tase ja annab mulle selle vajaliku energia, et endast järgmise nelja aasta jooksul kõik välja võtta ja Rios teha juba seda, mida enne Londonit lubasin - medalite pärast võidelda.

Aitäh kõigile uskumatu toetuse eest, kirjutan teile kindlasti veel!
Karla

Jälgi

Hei!

Regati ajal ilmselt kirjutan tihedamalt www.facebook.com/kmrammo
Üritan vahel ikka siia ka jaksata kirjutada.

Tulemused http://www.sailing.org/olympics/london2012/results_centre.php


Homme algab pihta, ei jõua ära oodata, õhkkond ärev, bring it on!!!

Karla

Olümpiaelamus

Hei!

Nagu te teate, siis olen otsinud seda suurejoonelist ja uhket olympic experience-i, kuid võibolla (uute eesti keele reeglite järgi võib vist kokku kirjutada?) pole seda veel nii suurel määrel kui soovinuks kogenud.

Hakkasin seda täna endamisi mõtlema pärast sadamas pressile antud intervjuud. Tuli küsimus, et kas on siia maani siis midagi väga erilist ka olnud on ja ma ei oska kahjuks kusagilt otsast vaadatuna esialgu jah vastata. Samas on teist moodi küll, tunnistan üles. Olen seda juba umbes sada korda toonitanud, kuid ei saa siiski üle ega ümber - korralik tipptasemeline tiim on uudne ja ääretult luksuslik kogemus. Samuti on veidi tähtis tunne. Ma ei mõtle, et ma arvaks endast kui lõputult kihvtist mehest vaid sellest, et tunnetan, et kõik on minu jaoks. Turvamehed  väravas on ju minu kaitseks, kokatädid sööklas selleks, et minu kõht täis oleks ja vabatahtlikud selleks, et minu soovid täidetud saaks. Tavalise stsenaariumi korral oleks vaid mina ja mu treener, kedagi teist ei huvitaks ükski meie mure ega rõõm. Kõige erilisem ongi vast see, et uurimaks kuidas meil läheb, mida me teeme ja kas valmisolek on nr. 1 ollakse valmis läbima pikki kadalippe ja sõitma sadu kilomeetreid. Olen luubi all ja mulle see meeldib. Tänaseks olen jaganud umbes viis autogrammi, mis on samuti meeli turgutav tegevus.

Homme kõik aga muutub, või nii ma vähemalt loodan. Kui kõik hästi läheb ja minu teekonnal Weymouthist Londonisse ühtegi viperust ei juhtu, siis peaksin marssima 80000 pealtvaataja ette olümpiastaadionile. Loodan, et siis saab mu ootus vastuse ja olympic experience, mis elu lõpuni meelde jääb ja mida lapselastele rääkida kogetud. Ühe öö veedan Londoni külas, mis tähendab, et saan ka sealset melu veidi sisse hingata enne kui naasen kodusesse Weymouthisse ja valmistun juba selleks, et kõik oleks nii nagu olema peab. Sellest aga juba järgmine kord, loodan pärast avamist teile kirjutada..

Olge mõnusad,
Karla

Sujub

Hei!

Eelmisest postitusest on mõned päevad jälle möödas ja vahepeal on juhtunud nii mõndagi, samas mitte midagi. Kõik oleneb sellest, kuidas asjale läheneda.

Rammo!

Ühest küljest on kõik endist viisi, teen trenni: käin merel ning sellele järgneb kas rattasõit või siis jõusaal. Teisalt aga on elu juba rutiiniks muutumas, mis mulle meeldib. Asjad hakkavad käe-jala järgi paika loksuma, tean kus asjas asuvad ja kuidas toimingud toimivad. Kõik töötab kui kellavärk ja ülejäänu on minu enda, ja treener Reinu teha, kuidas oma päeva üles ehitame.

Ilus ilm, ilus paat, ilus paut

Suhteliselt uskumatu, kuid tänaseks, teise sellise päeva lõpuks hakkab mulle kohale jõudma, et ma vist kogen sel aastal siiski killukest suve! Olen oma elust umbes kolm kuus veetnud Inglismaa linnakeses nimega Weymouth, kuid mitte kordagi pole kohanud ilma nagu eile või täna. 24 kraadi (või midagi sellist, panen tunde järgi), mitte ühtegi pilve taevas (not a cloud in the sky kõlab hoopis paremini) ning vaikne ja rahulik briis. Ilmaennustus pakub veel homseks ja ülehomseks ka samalaadset ilma! Neli sellist päeva üksteise järgi siin tundub sama tõenäoline kui see, et ma kunagi 100m jooksus maailma rekordi püstitan, kuid eks me näe. Igatahes mööda külgi need päevad maha ei jookse, ammutan neist energiat nii kuis jõuan, sest tean, et juba järgmine nädal läheb mul seda vaja!

Külaelu on ütlemata huvitav, muud moodi ei oskakski seda kokku võtta. Paljud on väga rõõmsameelsed ja sõbralikud, mis muudab miljöö aura kuidagi väga positiivseks. Need vähesed, kes juba praeguseks endasse tõmbunud on ja mööda nurki vaikselt omi asju ajavad, kaovad üldise summa sisse ära ja neid ei panegi tähele, juhul kui sa just ei otsi. Mulle meeldib see ühtekuuluvustunne, mida olümpiamängud endast kujutab. Me kõik oleme siin sportlased, rügame suures plaanides ühtse eesmärgi nimel, igaüks väikese mööndusega.

Küla, meie maja eest vaadatuna

Loodan seda positiivset energiat kanda endaga terve selle nädala, avamispidustustelt seda veelgi juurde ammutades, et järgmine nädal juba tulle minne kogu kaadervärk mängu panna.

Nautige seda ilusat aega, mida toob kord nelja aasta jooksul see suur spordipidu!
Karla

Champagne sailing

Olümpiaraketiga kihutamas

Hei!

Täna oli mul juba tunduvalt mõnusam päev siin melus kui kõik eelnevad. Hommikul tervitas mõnus päike ja sellele lisaks ka tuul. Polnud ka eriti enam kusagile kiiret, mistõttu sai rahulikult asjad valmis seada ja tööle minna - purjetama.

Olin peaaegu, et unustanud kui mõnus see spordiala ikka olla võib. Eestis on nii mõnusat, lainega tuulist ilma suhteliselt harva, mistõttu siinne võtab naeratuse üpris kiiresti näole. Pärast edukat sessiooni jõudsin veel jõusaali ja isegi pinksi mängima. Erinevalt eelnevatest päevadest täna kõik kuidagi sujus, polnud sellist millegi pressimise tunnet, et peaks kangutama, et kõik trennid tehtud jõuaks või et söögikorrad ei hilineks või suisa vahele ei jääks. Tundub, et hakkan rutiini jõudma, mis on hea. Imelik ja ebatavaline, et see mul nii kaua aega võttis. Eks olümpial on asjad ilmselt ikka vähe teist moodi!

Homme üritan tänasega sarnase päevaga maha saada, pärast mida ootab ees vast juba esimene puhkepäev. Mõttetu on nüüd vahetult enne mu elu kõige tähtsamat regatti hakata end veel pooleks rabelema ja midagi kategooriiselt muuta üritada. See rong on jäänud, nüüd tuleb olla psühholoogiliselt valmis ja kõik relvad tulle kaasa võtta. See on siiski veidi, küll ainult veidi, aga siiski, liiga tuleviku muusika. Homme kümne päeva pärast olen joonel.

Järgmise korrani,
Karla

Külaelu

Hei!

Olen nüüd mõned päevad Weymouthis OM-külas elanud ja pean tunnistama, et suhteliselt mõnus on. Kuidagi äge tundub kui kõik ühes kohas koos elavad ja mööda minnes tervitavad. Samuti on uhke tunne oma riiki esindada, Eesti koondise dress on väga kena, see teeb veel lõbusamaks olemise.

Suures plaanis on mul kõik OK. Eile sain paadi kätte, veidi putitasin täna ja jõudsin vee peale ka. Tuul oli nii nagu Weymouthis ikka, graafik näitab minu väljas oldud ajal pagidega 15m/s. Paat tundus hea, disain on vinge, 80ndate stiilis roosa ja sinise kirju.

Uus relv

Olümpiatunnet mul mingil põhjusel veel samas väga pole. Ma usun, et kui avamiste ja muude suurte ürituste aeg kätte jõuab, siis see kõik muutub, kuid esialgne tunne on üpris tavaline. Elu on rahulik, toimetan vaikselt omade asjadega ja üritan vaikselt rutiini sisse elada. Päris viperusteta see siiski ei lähe, sest eile kaatri järgi minnes tuli välja, et asjad selle seest on ära varastatud. Olin pool päeva närviline, kuid õnneks midagi asendamatut kaduma ei läinud ja üleliia põdema ei hakka. Ei ole otstarbekas energiat selliste asjade peale raisata.

Mind veidi häirib, et meil siin kõikvõimalikud reeglid ja ettekirjutised eksisteerivad, mistõttu ma kõike teiega jagada ei saa. Samuti ei või ma pilte sugugi nii palju siia postitada kui sooviksin, kuid loodetavasti elan üle. Jutt ei jookse küll absoluutselt, kuid kompan paar korda veidi piire ja siis saan ehk regati ajaks juba parema ettekujutuse kuidas ja mis.

Järgmise korrani,
Karla

Hakkan valmima

Hei!

Ma olen juba mitmeid päevi tahtnud blogisse kribada, kuid pole lihtsalt füüsiliselt selleks aega leidnud.

Ise mõtlen kogu aeg, et juba esmaspäeval sõidan ma oma esimestele olümpiamängudele ja küsin selle peale, et millised on emotsioonid? Vastust kahjuks välja hõigata on ütlemata keeruline. Olen viimasel ajal olnud kui jänes rattas joostes ühes trennist teise üritades vahele mahutada veel massaaže, söögikordi, venitusi ja kõike muud, mida vaja peaks minema. Siin kohal peaksin oma eriliselt sarkastilise tänu avaldama Tallinna linnale, kelle tegevuse (Narva mnt. bussirida) tagajärjel minu sõit trennist koju kestab u. 8 minuti asemel u. 25min. Eile järjekordses ummikus seistes olin üpris närviline, kuid täna hommikul jõudis mulle kohale: Täpselt siis on mul aega omi mõtteid mõelda!

Mida ma siis mõtlen? Ausalt öeldes suurt mitte midagi. Võib-olla on asi minu kogenematuses, kuid ei oska millestki ülearu ekstaasi sattuda. Võib juhtuda, et kui ma Londonis, 27ndal kuupäeval 80000 inimese ees marsin ja oma videokaameraga seda kõike filmin, siis tabab mind suur reaalsus ja ma lasen end täis, kuid kahtlen sügavalt. Tunnen end kuidagi kindlalt, nagu teaksin täpselt, mis mind ees ootab. Vahest on see USAkatelt õpitud kergelt boheemlaslik suhtumine, mis minu puhul väljendub selles, et püüan võrreldes eelmiste aastatega ebaolulise kulgu vähem kontrollida, keskenduda vaid tähtsatele asjadele ja sellele, et siis kui tõesti vaja kõik omal kohal oleks. Selleks on minu spordialal aga meri ja olenemata kõikvõimalikust olümpiamelust ja suurtest ja uhketest asjadest, vidinatest, koondise riietest ja kõigest muust on meri ikka see sama, kus ma juba eelnevalt viiel korral võistelnud olen! See on koht, kus ma pean oma valmisoleku realiseerima või siis realiseerimata jätma.

Viimase pärast ma mitmetel põhjustel aga absoluutselt ei põe, vähemalt esialgu mitte. Purjetamine on endiselt purjetamine ja üle pika aja olen saanud panna rõhku ka füüsilisele valmidusele, mis tähendab, et olen vaikselt vaikselt jõudmas elu parimasse füüsilisse vormi.

Ilmselt minu suurim emotsioon ongi ootus, et näha kuidas end realiseerida suudan. Esmakordselt minu karjääris seisab minu taga team, mis on tugevam kui kivimüür. Ma olen lõpmata tänulik enda perele ja mind ümbritsevatele kallitele inimestele, kes on mind alati aidanud, kuid olukord, kus kaldale tulles tean, et saan Eesti parimatelt sportmassööridelt abi ja olen igaks järgnevaks päevaks samas valmisolekus kui esimeseks, on intrigeeriv. Samuti on suhteliselt erakordne, küll mitte esmakordne, et treener ja team leader pole ühes isikus. See jätab esimesele võimaluse keskenduda pelgalt sellele, mis tema töö ja kõik muu majandamine saab majandatud viimase poolt. Esmakordselt tunnen, et kõik on minu õlgadel, kõik on tehtud ja edasi jääb veel minul oma töö ära teha, loodetavasti hindele 5, soovitatavalt plussiga!

OM-i paatide disain



Olümpiasportlane Karla

Kui mõnus?!

Eelmisest sissekandest on küll möödas umbes kolm valgusaastat, kuid pole viga. Võtan kiiruga kokku, mis vahepeal toimunud on.

Weymouth lõppes asjalikult, aeg oli koju tulla ja esmakordselt ka Tallinnas vee peale sättida. Selleks oli ka suuremat sorti põhjus, sest minu koju saabumisest järgmisel päeval tuli asuda esimese Eesti KV starti. Tunnistan ausalt, et selleks regatiks oli püss juba väga tühi ning võistluse võitmiseks tuli näha vähe enam vaeva kui ma ette olin kujutanud. Sellele vaatamata ei jäänud midagi juhuse hooleks ja minu paremuses polnud üldkokkuvõttes küsimust. Vähemalt minu silmis mitte.














Minu Honda


Kodus oldud ajaga on mu head toetajad ka mulle mitu žesti teinud, et minu ettevalmistus OM-iks sujuks veelgi sujuvamalt. Siin ei saa jätta tänamata Catweesi, kes mulle supervägeva, nüüdseks juba kaks nädalat minu kasutuses olnud tutika, täisvarustusega Honda Civicu eraldasid. Samuti soovin kummardada Hawaii Expressi ees, kelle abiga mööduvad kilomeetrid uuel maanteerattal kui reede õhtud või laupäevad - välgukiirusel!













Novõi velosipeed


Pärast Eesti KV lõppu sain nädalaks aja täiesti maha võtta. Seda mul vaja oligi! Pere ja sõprade seltsis veedetud 7 päeva, mille sisse jäi ka jaanipäev, oli suurepärane, et akud täis laadida ja uuest nädalast uutel võimsustel tööle hakata.

Puhkus "lendas" mööda


Jõusaalis lõhutud nädal, millele lisandusid rattasõidud tähendasid, et eelmise nädala lõpuks olin suhteliselt mõnusalt väsinud ja valmis nädalavahetuse veidi rahulikumalt võtta, et sel nädalal juba koormust lisada.


















Jõmmis kõhtu paugutamas


Täna käisin vajalikul enne OM-i spordiarsti visiidil, kus kõik tiba-toba oli. Paar nädalat veel ja elu parimas füüsilises vormis pole kahtlustki! Samuti jõudsin esmakordselt ka Eesti pinnal meretrenni. Oh kui mõnus oli! Perfektne purjetamisilm hea tuule, suurte lainete sooja ilma ja kõigega, mida hing ihaldab! Oleks iga päev selline, siis oleks elu mitte lill vaid lillepõld! Homme peaksin saama kätte OM-i riided, samuti on sel nädalal veel päris palju eelseisva katsumusega seonduvaid toimetusi, üritusi, kuid loodetavasti suudan oma hea aja planeerimise oskuse täiel võimsusel tööle panna ja kõik vajalikud trennid siiski ära teha!

Mõnus on kodus trenni teha!



Karla

Suvi, kus sa oled?

Hei!

Vaade olümpiasadamale Portlandi poolelt

Meie aeg Weymouthis hakkab jõudma otsakorrale. Pärast regati lõppu olen saanud siin rahulikult treenida. Enda suurele ja uhkele arengule sel nädalal me suurt rõhku pannud ei ole. Selle asemel püüame võimalikult paljudes OM-i radade asukohtades treenida, et tekiks arusaam, mis erinevusi tuul radade lõikes teha armastab, millised on kindlad vingerpussid, mis ta meile ette üritab sööta ja üldse, et augustis oleks juba veidi parem teadmine kus, mis ja kuidas.

Pean tunnistama, et pärast kahte järjestikust väga tiheda andmisega MK-etappi jälle vahelduseks üksi treenida (siin oleks seltskonda kui palju kellega sõita, aga vahel on vaja omaette ka), siis võtab päris palju energiat, et motivatsioon oleks 100%, sest tahes-tahtmata pole asi nii huvitav kui võistlusolukorras. Eile oli aga väga huvitav trenn selle koha pealt. Harjutasin rahulikult märkide vahel tehnikat kui tulid meie juurde mitte just kõige tugevama tasemega lõuna-ameerika purjetajad, kes soovisid minuga koos treenida. Ütlesime neile viisakalt, et ei soovi, et keskendun hetkel iseendale. Sellest ei saanud viimased igatahes vist aru, sest meie märkide vahele nad sõitma jäid. Pärast mõnda aega minuga võidu sõitmise üritamist mõistes, et ma vist tõesti ei kavatse seda teha otsustasid nende treenerid, et peaks vast ikka omad märgid sisse panema. Need sokutati otse loomulikult meie raja vahele nagu meri oleks kitsas ja kuhugi mujale panna poleks. Igal juhul oli lõpuks suurepärane, et nad seda tegid, sest minu edasine treening oli palju värvikam. Mulle ei meeldi teiste üle naerda, kuid eile ma lihtsalt ei suutnud! Tegu oli nagu naljakate koduvideotega. Selle seltskonnaga ühinenud OM-ile kvalifitseerunud! lõuna-ameerika radiali sõitja (ma riike ei nimeta, olen viisakas) purjetas nt. terve krüssu, vastu tuule otsa svert väljas. See on umbes sama tark kui võtta ujumisprillid ja kasutada neid rinnahoidjatena arvates, et nii käibki! Peale selle uppus nende treeneril ära hoovusemõõtja, kuid sellega kogu asi ei piirdunud. Minule tundus see kõik nagu multifilm!

Olgugi, et Inglismaal on tore ja fakt, et siin Weymouthis augustis OM tuleb lisab teatud elevust, siis tunnistan täiesti ausalt, et pole ammu nii vaimustunud koju naasmisest! Olen järjekordselt ligi kuu ära olnud ja mõõt hakkab täis saama. Selle toob esile lõputu sügis! Kõik inimesed, kes arvavad, et Eestis on kehvad suved, siis inglismaale teil küll asja pole! Lühikeste pükstega käisin ma viimane 31. mai, see oli ka viimane kord, kus terve päeva jooksul kordagi vihma ei sadanud ja kraadiklaas võib-olla (ainult võib-olla), et veidi rohkem kui maksimaalselt 15 kraadi näitas. Täna on nt. täiesti tavaline järjekordne suvepäev lausvihma ja 11-12 kraadiga. Suurepärane pakkimise ilm, mis muud. Õnneks saab homme koju ja nagu ma kuulnud olen, siis seal on parem ilm!

Can't wait,
Karla

Tour de Weymouth

Tuuline Weymouth

Hei!

Andke mulle andeks, et ma sel nädalal väga aktiivne blogi kirjutaja olnud pole. Kui lühidalt peaks asja kokku kraapima, siis oli lihtsalt füüsiliselt väga nõudlik nädal, päevad venisid tihti pikaks ning hing oli paelaga kaelas. Aega nappis ja kui teda veidigi oli, kulus viimane tankimisele ja haavade lakkumisele. Ühe sõnaga, Weymouth nagu Weymouth ikka. Siin eristuvad mehed poistest ja kui mõneski sõidus tippseltskonda suudad sekkuda, võid endale ütelda, et oled hea.

Viimasest postitusest läks asi edasi umbes täpselt nii nagu Windguru graafik näitas - tuuliselt! Eile saime tugeva tuule, vihma ja külmaga (ühesõnaga tavaline päev!) tehtud kaks kuldfliidi sõitu. Õhkkond oli kuidagi ärev, kõik tundusid olevat pauku täis ja valmis kohe kõigile hambasse andvat. See hajus aga üpris kiiresti laiali, sest tuult natukene ikka oli ning varsti oli kõigil endaga parajalt tegemist.

Sain esimeses sõidus lootusetult kehva stardi ja seda veel valelt poolt. Seega olin sunnitud kohe algusest mängima taga ajaja rolli. Õnneks on see minule väga familiaarne olukord, umbes nagu vaprate ja ilusate näitlejatele järjekordse sarja filmimine, umbes saja tuhandes kord? Üleval märgis olin kusagil 30nda ümbruses, kuid vahed olid gold fliidile omaselt minimaalsed ja kiire allatuule otsa järel olin alumiseks märgiks juba kusagil 15. Nähtavus oli halb, ei suutnud end rajal konkurentide vastu edukalt positsioneerida, tuult lugeda ja pulsi juures 190+ kogu asja kellavärgina toimima panna, mis mind enam kõrgemale ei lennutanud. Kusagil 15-20 püsisin terve sõidu, kuid viimane kord ülemist märki võttes suutsin viimast puudutada, millele järgnes karistusring. Sellega kaotasin kõvasti kohti, tasuks 29. koht, st. palju rabelemist suhteliselt mitte millegi nimel.

Järgmiseks sõiduks üritasin oma vigu parandada, sulalollusi mitte kokku keerata, see kord teistele ette mitte anda ja samas veel viimaseid jõuvarusid kokku kraapida. Start õnnestus mul suurepäraselt, olin kiire ka ja 2/3 krüssu peal leidsin end positsioonilt 1-3. Ei kasutanud tuulepööramisi enda kasuks ära ja ülemisse märki jõudsin hoopis 6ndana, mis on sellegipoolest väga hea. Alumise märgini pidasin vastu, kuid sealt edasi hakkas aeglane, kuid sujuv allakäik. Jõuvarudest hakkas puudus tulema, tundsin, et ei suuda paati nii liikuma panna nagu ma seda tavaliselt teen. Kuna peakohtunikuks meie rajal oli endiselt Jeff Martin, siis ma ilmselt ei pea mainima, et ringe oli meile ette nähtud 3. See tähendas, et minna oli veel palju ja küsimuseks õhus oli, et kaua ma püsin, umbes nii nagu Vormel ühes, kus kõik on hästi sinna maani kuni rehvid läbi kuluvad, pärast mida elu väga kiiresti väga halvaks võib muutuda. Igal juhul langevas joones see sõit loogiliselt kulgeski, viimast korda üleval märgis olin juba 16. Kohe allatuule alguses murdus mul pooleks roolipinn, kuid sellele vaatamata suutsin leida suurepärase kiiruse ja veel enne finišit kolm kohta tagasigi võita. Finišis 13, mis on kullas täitsa OK.

Tänaseks polnud suurem torm üle läinud, ööga olid halvasti pargitud kaatrid päris palju viga saanud. Meie oma oli looulikult treener Reinu poolt nii hoolikalt seotud, et miskit häda ei olnud. Kuna tuul väga vaibumismärke ei näidanud, siis 14.30 otsustati, et täna me sõita ei saa. See omakorda tähendas, et minu eilsega saavutatud 22. koht osutuski minu lõpptulemuseks.

Üks viga saanutest. Katkine mootor+lihtsalt vee all

Mida arvata? 22 on minu arust hea koht. Ärge saage valesti aru, ma tahaks esimene olla, kuid ma ei usu, et laser klassis on võimalik võita ilma, et kõik oleks perfektne. Viimasest on minul aga hetkel päris palju puudu. Weymouth on üks väheseid iga-aastaseid purjetamiskohti maailmas, kus KÕIK hakkab pihta füüsilisest valmisolekust/vormist. Tavaliselt annab tarkusega palju kompenseerida, kuid siin mitte. Kuna minu viimane korralik füüsilise treeningtsükkel jääb selle MK, Hollandi MK ja veel MM-i tagusesse aega, ehk siis aprillikuusse!!, siis minul oli tegemist selge nõrga lüliga. Füüsilise kurnatuse saavutanud, hakkab teadupärast ka psühholoogiline pool väsima ja vead on kerged tulema. Eriti kerged on tulema just lihtsad vead, sest keerulistes olukordades suudad end veel kokku võtta, sest tead, et asi on raske, kuid lihtne olukord tundub nii ilmne, et tähelepanu on kergem hajuma. Seega, minu kõige alus siit edasi on uuesti saavutada füüsiline tippvorm, mida tehes ei tohi ära unustada purjetamise aspekte, luubi all hoida neid, mis veel raskusi valmistavad ning lihvimist vajavad ja täpselt seda ma nüüd tegema hakkangi, esialgu veel siin Weymouthis ja järgmise nädala lõpust juba kodumaal!

Kuna MK hooaeg on minu jaoks nüüdseks ajalugu, keskendumine nihkub pelgalt olümpiaettevalmistusele ja seal hästi esinemisele, siis tunnen, et ka see ots tuleks kuidagi kokku võtta. Kuidas siis läks? Võin väga julgelt väita, et tegemist oli minu edukaima Mk-hoojaga, kus saavutasin viimaks stabiilsuse, kuid ka ühe haripunkti. Regattide tulemused siis ajalises järjekorras 25, 29, 5 ja 22. Kui sinna veel otsa panna MM-i 27 ja maailma rankingu 27, siis võib kindlalt kokku võtta, et olen igast otsast vaadatuna maailmas top 30 mees, millest veel paar aastat tagasi rääkisin kui kosmosest. Samas näitab viies koht, et võin olla ka juba väga tipu lähedal, mis mulle indu juurde annab ja edasi tööle utsitab, sest olgugi, et laseri maailmas on juba top 30 mehed väga hinnatud, siis maksimalistina jätkan siiski tulemustes selle püssikuuli meenutava numbri taga ajamist.

Kirjutan teile Weymouthist kindlasti veel, praegu jätkan unelainel,
Karla

Eelsõidud - Check!

Hei!

Kolm esimest võistluspäeva on kimanud õhtusse nagu naksti. Ausalt ka, te ei kujuta ette ka kui kiiresti need päevad läinud on! Alustan vast algusest:

Esimene võistluspäev kimbutas meid tuuletus, mis tähendas, et saime hommikul katsejänestena merele aetud, äkki saab sõidu kirja! Kahju küll, kuid nii palju õnne meil polnud, mistõttu peale ühte nördinud üritust, milles üleval märgis kolmas olin ning veidikest ootamist saadeti meid 3,5h möödudes kaldale, et seal edasi passida. Kuivale maale jäime umbes järgmiseks kolmeks tunniks, pärast mida meid tagasi veele peksti. See kord saime üritusega ka hakkama, jõudsime finišisse ja sõit isegi polnud suur sobla jobla, ainult veidi. Igal juhul sain kirja 13nda koha, mis polnud suurepärane, kuid nendes tingimustes võtan meeleldi vastu. Kaldale saime kell 8.

Teine päev tõi vihma, paduvihma kui täpne olla. Seda mitte ainult hooti, vaid ikka nii nagu inglismaal kohane, terve päeva! Ülevalt alla kallatav oli aga nii tihe, et merel tähendas see nähtavusastet umbes täpselt 0. Stardiliini ühest otsast teise nägi, kaugemale suurt mitte. Sellele lisaks oli veel loomulikult külm, tegemist on ju siiski Weymouthiga. Tuult oli meile vähemalt antud, kusagil 7-10m/s. Esimeses eilses sõidus sain veel enam-vähem oma asjadega joonele, finišis 14. Mida päev edasi, seda hullemaks asi läks. Teine sõit olid korraldajad korraliku jama kokku keeranud. Stardikaatril ilutses ülemise märgi kompassikursiks 135. Kuna märke näha pole, siis kurss on umbes ainus, mille järgi orienteeruda. Tegelikkuses juhtus märk olema hoopis 110 kraadi peal, mis tähendas, et terve grupp, kes purjetas paremat nurka kaudu, et tugevast hoovusest veidigi kalda ääre poole peitu saada, pani märgist nii 200 meetriga mööda. Üleval olid esimesed need 5, kes olid stardist lootusetult viimastena minema saanud ja kuhugi mujale kui ebasobivale vasakule poolele vabalt tuult otsima asunud. See sõit rabelesin ülemise märgi kusagil tagant 5-10 poose pealt lõpuks 26ndaks, kuid midagi positiivset selles jutus siiski polnud. Viimane, kolmas sõit möödus samuti väga negatiivsetes nootides, kuid hea kiiruse toel jõudsin lõpuks 20ndaks. See kord jõudsime kuivale maale tervelt pool 8, kui vara!

Halva teise päeva kiiresti unustada püüdnuda ei saanud abiks olla midagi paremat kui tänane hommik. Nimelt on mul sünnipäev, mis isegi minul, tähtpäevadest vähest hoolival inimesel siiski mingil määral elevust tekitab (ärge küsige miks, ma ei tea, millest siin regati ajal elevile sattuda?!). Igal juhul sobis see hästi, sest eilne päev oli mul tõesti mõtteist kui pühitud. Tuult meil endiselt jagus ning täna tundus, et saame ilma muredeta oma sõidud sõidetud ja ehk isegi sellisel ajal kaldale, et jõuab õhtul kookigi süüa. Esimeses sõidus sain hea stardi ja olin esimene krüss tõesti kiire. Tundub, et on talvest ikka kasu olnud. Ülemise märgi võtsin napilt esimesena ning sealt edasi suurendasin sõidu jooksul sujuvalt vahet. Juhtisin kõik 3 ringi kuni viimase allatuule otsani, kus austraallane ainsana pundist eemaldus ja sõitis alla sealt poolt, kus terve ülejäänud sõidu kaotanud oli. Hoovus oli juba selleks ajaks aga suunda muutnud ja selle toel jõudis ta minust viimasesse märki 1m ees. Sinna mu super sünnipäevakink läks! Sellegipoolest, võtan teise koha meeleldi vastu, eriti teades, et olin kiire, sõitsin targalt ja OM-il võin sellise sõiduga teha nii mõndagi. Teises sõidus sain kesise stardi järel endale tööd juurde kõvasti rohkem. See on ikka nii irooniline kui kerge on sõita kui saad hea stardi, oled kiire ja suudad veel tark ka olla. Grupi keskele sattudes komistad alatasa igasuguste konkurentide otsa, kelle plaanid sinu omadega üldse ei kipu ühtima ja sinu rütmi lootusetult segavad. Üles jõudsin siiski kusagil 12-15. Üritasin küll, kuid väga kusagile ei punnitanud, vahepeal langesin, siis jälle tõusin, finišisse jõudsin lõpuks 12ndana.

Hea päeva järel asetsen kokku 25ndal kohal, kust on homme algavates kuldfliidi sõitudes hea edasi minna. Punktivahed on üllatavalt väiksed, seega võib tabelis liikumist tulla, seda nii üles kui alla. Kahjuks on see positsiooni parandamine suhteliselt alati kahesuunaline tänav, kus ainult ühes suunas mingil põhjusel ei tundu eriti tihti liikuvat?! Kõik see on loomulikult juhul kui me sõita saame. Weymouth ei jäta meid tuule suhtes häbisse ja tundub tahtvat enne OM-i veel viimast korda näidata, mille poolest ta tuntud on. Ilmaprognoos homseks ja ülehomseks näeb välja järgmine:

Seega, julgen väita, et juhul kui me purjetada saame, tuleb väga "wet and wild" kaks päeva, mis jääb tõenäoliselt veel pikaks ajaks meelde. Seda nii ajju kui lihasmällu! Homme plaanivad meile kell 10 starti, et jõuda enne tõsisemat möllu võib-olla, et mõne sõiduga veel maha saada.

Tänane sünnipäevatort a la Lauri Väinsalu:

Andke mulle järgnevateks päevadeks jõudu, Windguru lubab, et mul läheb seda vaja!

Karlutt

Classic Weymouth

Hei!

Sellest on nüüd mõnda aega möödas kui viimati siia kirjutasin. Homme saab siin oldud nädal.

Elu on meil siin Inglismaal läinud kiiresti. Alustasin rahulikult jälle tavapäraste treeningutega, sest pärast MM-i kodus veedetud nädala veetsin haigusega kakeldes, seejärel sõitsin Hollandis MK-etappi. Ühe sõnaga, viimane aeg oli tagasi tavalisse rutiini sukelduda. Pean tunnistama, et mu keha lihtsalt karjus juba trenni järgi, sest regatid on kevadises Euroopas olnud vaikse tuulega ja jalgu pole pakuks kallutada  eriti tihedasti saanud.

Asi algas siin veidi mõtlema panevalt, sest esimese kolme veetreeningu päeva hulgas oli kaks nõrga tuule päeva. Mul käis juba peast läbi, et tuuletaat on Euroopa hüljanud ja lootus sel hooajal vanal mandril tuult leida tundus vaid lollide lohutus. Pole viga, andsin Weymouthi ümbrustes olevatel imekenadel künklikel teedel rattaga kuuma ja sain oma tahetud koormuse vähemalt mingis formaadis siiski kätte.

Tegin rattaga sõites künka otsast pilti ka. Kaugel taustal Weymouth ja meri!

Homsega saab mu hea elu siiski otsa ja hakkab veel parem. Treenida on küll ütlemata meeldiv ja hammas on mul viimaste järgi hetkel verel, kuid võistlemise vastu ei saa sellegipoolest mitte miski. Ees ootab järjekordne MK-etapp, see kord õnneks siin samas, Weymouthis. Mida lähemale sõidu päevad jõudsid, seda selgemaks sai ka fakt, et Weymouth ei jäta inimesi hätta. Eile puhus juba väga mõnus 8-9m/s purjetuul, mis kandus üle ka tänasesse. Kui palju ilmateateid usaldada saab, teab igaüks ise, kuid järgmise nädala Windguru prognoos näeb ette midagi sellist:

Üks kõik kust otsast ma seda vaatan, siis jääb kangesti mulje, et lootust on maha saada selle hooaja esimese tugeva tuule regatiga ja vähemalt mingi hulk märkmeid teha, kuidas mu fookuses olnud tuulise ilma kiirus arenenud on, või kas üldse on?!

Üldises plaanis mingit super forsseeritud ennast ma võistlusele vastu ei saada. Olen praegu suhteliselt treeningmode-i peal ja üritan hoida silmad, kõrvad lahti ja panna veel viimane raks enne OM-i nii palju endale kõrvade vahele kui veel võimalik. Sellest tulenevalt ei lugenud täna nt. vaid MK-etapi võistlusjuhist vaid paralleelselt ka mängude oma, et tuua paralleele ja et olümpiaks oleks nii palju eelteadmisi kui veel võimalik. Samas ma kardan, et proovigu ma olla nii rahulik kui tahes, tuulistes oludes tekib mul kahtlemata sportlik huvi nägemaks, mida ma teiste maailmatasemel meeste vastu teha suudan. 

Miljöö ise on juba veidi ootusärev, OM-külas tehakse viimaseid viimistlusi, klubis on näha tulevasi turvaelemente - terve hunnik kaameraid, igasugu kõrgeid seinasid ja muid koledaid atribuute, mis kõrvalisi isikuid meie paadipargist mängude ajal eemale peaks hoidma. Võistlejate seltskond on kuidagi killustunud, kus on selgelt näha olümpiale minejad, kellega vee peal olevad treenerid tegelevad selgelt rohkem ja siis need, kes sel korral valituks ei osutunud. Need ajavad vaikselt oma joru ja üritavad ettevalmistusfaasis olevatele olümpialastele homme algaval võistlusel särki püksi panna. Viimased tunduvad olevat selgelt rohkem forsseeritud.

Klubis on meil selline puust jaht, mis tundub olevat kokku pandud kõigest, millele käsi külge hakkas. Näide pildi näol üleval.

Hoian teid asjade käiguga kindlasti kursis, seega homseni,

Karla

Life On The Road

Hei!

Kõikvõimalike erinevate vahepeatustega olen lõpuks siin, kus sel aastal see kõige kõigem, olümpiaregatt, toimuma saab! St, et eile, kusagil tööpäeva lõpuks jõudsin Weymouthisse, Inglismaale.

Brüsselit nautimas...

Sõit Hollandist siia kulges veidi ebatavalisemalt kui minu puhul ette võiks arvata. Nimelt sõitsin Delta Lloyd regatilt, kohe pärast medal race-i Belgiasse, Brüsselisse, kus külastasin oma kallist sõpra Annit ja nägin tervelt kusagil 14ks tunniks isegi Stinat. Seal oli ütlemata mõnus ja minu endiselt tervenevale organismile ka ilmselt väga kasulik, sest enamus kordi kui me pilgu kraadiklaasile pöörasime, näitas viimane 28 või üles poole, seda vilus! Minu higistamise juures oleks ma ilmselt võinud pritsumeestele appi minna maju kustutama, kuid arvatavasti on see ainult hea, sai saasta kehast aina enam välja!

Pühapäeva õhtu hilistel tundidel võtsin suuna Calais'i poole, et esmaspäeva varahommikul, 00.30 laevaga Inglismaale sõita. Jõudnud kuninganna riiki, otsisin kusagil öö avarustes endale rahuliku parkla, kus auto tagaistmel silm kinni panna. Teadsin, et pean alles esmaspäeval kell 13.30 treener Reinu Londoni lennujaamast peale võtma. Mõtlesin hirmuga, et mida ma küll hommikul teen, sest autos und pikaks ajaks ei jagu! Võta aga näpust, silmad tegin juba Inglismaa aja järgi lahti alles pool 11! Pidin ikka väsinud olema! Pole lugu, kõik sujus veel paremini kui suurepäraselt ja juba olimegi põhimõtteliselt kodus, Weymouthis. Elamine on ka vana ja tuttav, st. et kõik on nii nagu peab.

Lisaks paljudele tundidele autos sain ma viimaste Hollandist tuldud päevadega teha kahte väga olulist asja: puhkamine ja reflekteerimine. Esimesega läks veel nii hästi, et nägin endale kalleid inimesi, mis on alati teretulnud. Teine on aga augustikuistele sündmustele mõeldes veidi tähtsam. Nüüd, kus Hollandi MK-st, mis lõppes minu jaoks suurepäraselt, on möödas mõned päevad, olen ilmselt targem kui kunagi varem. Tegu oli regatiga nagu rusikas silmaauku olümpiaettevalmistuses. Palju starte, head konkurendid, sama formaat, mis mängudel, kuid samas rahulik, pingevaba ja õhurikas. Lõpuks polnud mul kõikvõimalikku valikute koormat, et kõigile midagi tõestada on vaja. Sain keskenduda vaid sõidule ja vaadake kui hästi välja tuli!

Igal juhul tegi Holland minuga täpselt seda, mida olin eelnevalt lootnud. Pani luubi alla kohad, millele enam tähelepanu pean pöörama ja tõi ka välja punktid, mis juba suhteliselt valmis on. Nii lühikese ajaga nagu praeguse seisuga mängudeni jäänud on enam jalgratast ei leiuta, küll aga võib veel palju asju teravamaks lihvida. Möödunud nädal tõi need lihvimist vajavad nurgad eriti esile, mille üle mul on suurim hea meel.

Nüüd ongi aeg sukelduda tagasi rutiini: putitada paati, käia Weymouthis olümpiavett sõitmas, teha füüsilist ja esmaspäevast juba järjekordsel, sel korral siin toimuval MK-etapil stardis olla.

Hoian teid asjadega kursis,
Karla

Viies!

Tänane Medal Race

Hei!

See nädal siin Hollandis läks nii kiiresti, et ei jõudnud blogisse ühtegi postitust regati jooksul panna. Loodan, et annate andeks ja, et teil oli piisavalt aru peas mu Facebooki Athlete Page-i vaadata, sest seal tegin siiski kiired kokkuvõtted igal õhtul.

Pean tunnistama, et sõitsin äsja terveks saanuna/saavana tegelikkuses paganama hästi! Olin terav ja seda näitavad ka tulemused. Kaks korda suutsin olla kolmas, korra teine ja ühel korral ka võita. Teisalt näitab tulemuste üldpilt siiski selget ebastabiilsust, mille selle sama haiguse nahka panen. Tundus nagu iga päev oleks üks sõit õnnestunud ja teine mitte. 

Kõigele heale ja halvale vaatamata pääsesin eile 5ndana (eilne info oli 4ndana, kuid üks härra sai heastuse, mis langetas mind täna hommikuks 5ndaks) Medal Race-i. See oli minu esimene MK-etapp, kus top 10-sse pääsesin, seega oli juba eile õhtuks teada, et võistlus on õnnestunud. Sellele vaatamata soovisin oma üliheast positsioonist kinni hoida ning ka medali sõidus hästi purjetada. 

Tänasesse sõitu minnes teadsin, et tõusta saan vaid 4ndaks, langeda võin aga halvemal juhul 7ndaks. Punktivahed olid meie nelja (4-7) vahel nii minimaalsed, et see, kes ees, see mees. USA sõitja, minu sõber Charlie sai nii hea stardi, et teda ma kinni hoida ei suutnud, ülejäänud konkurentide suhtes sõitsin konservatiivselt erilise ründamiseta, üritasin lihtsalt oma sõiduga kiire olla ning neist ees püsida. Õnnestus! Olin finišis 5, mis tähendas ka kokkuvõttes viiendat kohta. Ülihea! 

Nüüd on asjad juba pakitud ja ees ootab olümpiavesi, Weymouth. Seda küll väikse vahepeatusega, sest täna õhtul sõidan Brüsselisse, kus veedan õhtu ja homse päeva seal elava kalli sõbranna Anni, ja ka nädalavahetuseks sinna lennanud mu tulevase abikaasa, Stinaga. Ei jõua ära oodata! 

Järgmised uudised hiljemalt Weymouthist, esmaspäeval..

Värkse MK-etapi viies,

Karla

HHHHH-Holland

Suvaline pilt tänasest. (Olen vist sel hetkel teine?!)

Hei!

Pidasin vajalikuks neid H-sid sinna algusesse täpselt nii palju panna, sest umbes nii ilus see kohalik keel on.

Ühe sõnaga (endiselt ei saa aru, miks sellele fraasile eestlasel tavaliselt pikk seletus järgneb), nagu te aru saate, olen nüüdseks omadega jõudnud Hollandisse. Siin toimub järjekordne MK-etapp, mille esimene päev praeguseks juba seljataga on.

Kodus veedetud nädal läks väga kiirelt. Veetsin perega aega, kohtusin pressiga, kuid mis kõige tähtsam, suutsin haigeks jääda ja pärast viit päeva enam-vähem terveks saada. Praegu on seis selline, et mäda enam kurgus pole, enesetunne enam haiglane samuti ei ole, kuid tunne on endiselt väga nõrk ja muud ma öelda ei oska kui, et elu ikka viskab vahel kaikaid kodarasse.

MM-il olin selgelt valmis kallutamisfestivaliks, et näidata kui kiire olen. Tänastes Hollandi keskmise tuule oludes haiguse pealt tulnuna aga sellist powerit mul välja panna polnud. Sellele vaatamata suutsin tarkusega paljudes kohtades kiiruse puudujäägi neutraliseerida ja finišiliini ületasin kohtadega 7, 12 ja 3, millega kokku platseerun hetkel 6ndaks.

Eriti andis füüsilise valmisoleku puudumine tunda teises sõidus, kus esimene krüss oli vabal soonel lihtsalt märki vaja kallutada. Minus aga puudus see jõud, mis tähendas, et vajusin oma liini pealt ära ja jäin kahe pundi vahele lõksu. Üles märki jõudsin kusagil pärast 20 vist, kuid tarkusega suutsin end õnneks 12ndaks rabeleda. Teistes tänastes sõitudes sain head stardid, mis võimaldasid mul jõuvarusid enam-vähemgi jaotada ning finišini korralikult vastu pidada.

Tundub, et keha on veel endiselt mürke ja saasta täis, sest kaldale tulles läksid jalad keskmise tuule kallutamise järel meeletult krampi ja kõndimine oli esimese pooltunni jooksul raskendatud. Venitasin, mudisin, venitasin veel ja nüüd juba liigun ja usutavasti saan homme ka korralikult purjetada. See regatt tundub huvitavale miljööle ja tuuleoludele lisaks olevat korralik võitlus iseendaga. Ei tea kumb peale jääb, kas mina või mina?

Siinne korraldus on ausalt öeldes ära märkimist väärt. Võistlejatele on telgid, kus on internet (tänasest), lauajalgpalli lauad, et aega veeta ja muud sellist, millega vabal ajal, kui mõni päev kiiremini kui kuue tunniga merel hakkama peaks saama. Kõige huvitavam on see, et neil tundub olema siin paberi kokkuhoiu poliitika. Ei Notice Of Race-i, Sailing Instructionid, tulemusi, proteste ega midagi selle laadset seina pealt paberkandjal ei leia. Kõik on interneti põhine, ainukeseks probleemiks see, et nagu enne sulgudesse paigutasin, internet on saadaval tänasest. Eile oli täitsa vaevarikas, et SI veebi sügavustest endale arvutisse saada.

Homme tervemalt, jõulisemalt ja targemalt, I hope...
Karla

Worlds Recap

Hei!

MM-i lõpust on nüüd möödas kaks täispikka päeva ja arvan, et oleks õige aeg üks sissekanne siia teha. Usun, et mulle on nüüdseks lõplikult kohale jõudnud, et ma tõsimeeli lähengi olümpiamängudele ja elu hakkab tagasi normaalseks muutuma ilma, et ma ise, iga kord kui sellele mõtlen, kilkaks nagu väike tüdruk.

Lubasin, et kirjutan MM-ist kui koju jõuan vähe laiema haardega ja seda ka nüüd teen:
Teadsin algusest peale, et eduka tulemuse saab tagada vaid väga täpne ettevalmistus (build-up) ja kõige MM-ile eelneva väga täpselt paika panemine ja läbi mõtlemine enne kui ühtegi liigutust selle suunas teen. Siia võiks käia küsimus miks? Põhjus on selles, et läbi minu senise karjääri on olnud mai kuu, eriti algus kogu suvise hooaja vundamendiks ja nurgakiviks. Talvel Miamis ja mujal tehtud treeningud, kevadised Mk-etapid ja kõik muu on selleks ajaks möödas ja enne suviseid võistlusturneesid on see ajaks, kus lükata peale viimane lakk, et siis suvel kõik ilusti säraks. Mida see tähendab? Tavapäraselt väljendub see ääretult nüri võistlusvormi ja täieliku teravusepuudusena. Iseenesest mõistetavalt sel aastal seda endale lubada ei saanud ning midagi tuli ümber mängida.

Kõik algas juba eelmisel aastal, sest tavapärane must töö, mida igal aastal jaanuaris-veebruaris Miamis teinud olen sai sel korral tehtud juba oktoobris Austraalias. Võib-olla, et sellest tulenevalt ka 2011 MM-i üpris kesine tulemus (42). Edasi kulges asi näiliselt samas taktis, sest veetsin endiselt pikendatud perioodi Põhja-Ameerikas treenides ning võisteldes, pärast mida tegin veel pikema poolse laagri Palmal enne seal toimunud Mk-etappi.

Tegelikkuses oli asi aga hoopis teisiti. Nimelt eelnevalt on Miami olnud selge nühkimislaager, kus eelkõige iseenda seltsis kindlaid asju arendan. Nüüd oli ülesehitus suisa teine. Treenisin terve aja väga terava pundiga, mis ei lubanud minu tegevusel kordagi monotoonseks ega nüriks muutuda. Säilitasin teravuse ja seda ka Palmal. Sealt edasi õppisin veel nädala keset külma aprilli Boltenhagenis ülitugeva pundiga treenides kohalikke olusid, mis olid kohvriga MM-i ajaks juba läbi mõeldult mälusoppides. Seega, ettevalmistus ja valmisolek olid näiliselt ideaalsed, nüüd tuli vaid sõita.

Mida lähemale jõudsid sõidud, seda selgemaks sai aga fakt, et oskusi, mida eelmise aastaga võrreldes vahest kõige enam edasi arendanud olen, ma Boltenhagenis kasutusele võtta ei saa. Võttes arvesse Weymouthi tugevaid tuuli ning seda, et põhirõhk on algusest peale olnud suunatud OM-ile, siis enim tähelepanu olen terve viimase 6 kuu jooksul pööranud oma tugeva tuule kiiruse arendamisele. Saksamaal tuli meil rindu pista aga ootamatult vaiksete tuultega. Selles kohati ääretult vaikses tuules, mis esimesest kuni viimase, seitsmenda päevani lootusetult keeruline, keerutav ja kõigile peavalu valmistav oli, pidin lootma vaid sellele, et mu endale antud purjetamisstiili nimetus "all-rounder" vastab tõele. Tuues paralleele eelmiste Eesti laser klassi olümpiameestega, siis Peter Šaraskin oli selgelt vaikse tuule mees, Deniss Karpak aga selgelt tugeva tuule eelistaja. Viimast kutsuti seltskonnas "The Giant".

Mu lootused vastasid ootustele, sest pärast nii forsseeritud poolaastat ma iseend alt ei vedanud. Sain eelsõidu neljal päeval tuuleoludega suurepäraselt hakkama ning kvalifitseerusin ainsa eestlasena (olgugi, et tegu mu kahe konkurendi forte, vaikse tuulega) kuldlaevastikku. See tähendas, et olümpiamängudele minek oli ukse ees ja minu 14 aastat kestnud töö vilja kandnud.

Edasi oli mu eesmärk end 20-sekka sõita. Esimene finaalide päev näitasin uimaste startide kiuste siiski head sõitu ja vähemalt ühes neist sain ka hea tulemuse, 18. Teises pidin teise pumpamise tõttu rajalt maha astuma. Järgnev finaalide päev oli aga selle võistluse ainuke päev, mis ebaõnnestus. Ilmselge pingelanguse tulemusena ei teinud ma rajaanalüüsi nii põhjalikku kui tavapäraselt, mistõttu üritasin järjekindlalt valet poolt, kuid tulemusteta. Vastutasuks 38 ja 40 kohad ning kokkuvõttes kukkumine 39ndaks, minu eesmärgist, 20ndast positsioonist, reaalsuse piiridesse jäädes välja poole. Viimaseks, seitsmendaks päevaks oli tuul meid õnnistanud vähe parema ilmaga, mis tähendas, et esmakordselt sain vähemalt mingil määral mängu panna oma lihvitud oskusi. Olin kiire, kohati väga kiire ja võitlesin kui mees mehega regati võitnud Tom Slingsbyga. Hoidsin ta enda tahavaatepeeglis kuni viimase allatuuleni, kus žürii otsustas minu tegevuse terve taganttuule jooksul luubi alla võtta. Kolmandat pumpamist kartes võtsin tempo maha ja "tiksusin" kuuendana finišisse. Teises viimase päeva sõidus oli selgelt näha, et rahvas hakkab väsima. Inimesed tegid valesid otsuseid, mida nad tavaliselt teinud poleks. See avas mul lootusetult kehva stardi järel paar võimalust, millest ka kinni hakkasin. Suutsin end kuldfliidis tagant tulijana 16ndaks sõita, mis tähendas koos kvalifikatsioonipäevadega (mis on konkurentsilt näiliselt 3x nõrgemad kui 3 gruppi oli) mu paremuselt teist päeva!

Sellega tõusin tagasi 27ndaks. Umbkaudu kohale, kus terve regati vältel olin. Minu lõpuspurt 20-sekka oli saanud lõpu juba eelneval päeval ja nüüd tekitas see tõus kohale, kus eelnevalt püsinud olin, selget rõõmu. Sain korraliku energialaengu, mida vajasin öiseks autosõiduks Hollandisse ja ka pikemas perspektiivis, vaadates ülejäänud hooajale. Sain teada, et mu tehtud töö on vilja kandnud! Teised eestlased näitasid tol päeval ütlemata kesist minekut, mis tõestab mulle kui suur see vahe olnuks tingimustes, kus minu "all-rounder" skilliga midagi peale olnuks hakata.

Mis nüüd edasi? Olenemata liblikatest kõhus mõtlesin juba enne MM-i kaugemale. Minu plaanid ei lõppenud seal, sest olin endas üpris kindel. Ees ootab Hollandi MK-etapp, kus saan loodetavasti juurde 11 väga vajalikku võistlusstarti ning kogemust, mida pagasisse pakkida, laager ja MK-etapp Inglismaal, Weymouthis, paigas, kus ka olümpiaregatt toimub, hulgi koduseid fine-tuningu trenne ning isegi üks kodune Eesti karikasarja etapp!

Tänase seisuga on mängudeni jäänud 73 päeva. Seda on nii vähe, et mu mõistus ütleb mulle, et kui (puhkepäevad kaasa arvatud) ma iga järele jäänud päev ei tee märgatavat panust enda arengusse ja valmisolekusse, siis olen end ja teid lugejaid, fänne juba enne petnud. Mind tundes võiksite teada, et seda ei juhtu! Suures plaanis vaatan juba praegu olümpiale näljase pilguga. Tahan juba sellest suurest spordipeost osa saada ning endast rohkem kui osa (kõik) sinna jätta! Karta pole mul midagi, katteta lubadusi ma jaganud pole, end jõulupuu kombel ehtinud pole ega seda tegema ka ei hakka! Tunnete ju mind, kõigepealt tegutsen ja kui üldse, siis pärast kiren!

Hoian teid kõigega kursis ja see on küll lubadus,

MM-i lõpp!

Hei!

Tänane päev oli totaalne muutumine: tulemuste eri, vol2! See kord õnneks küll paremuse poole. Esimest korda sel regatil oli tuul vähemal või rohkemal määral loogiline ning stabiilne, tugevus oli kusagil 8m/s kanti ja viimane sõit pagidega võib-olla, et isegi 10.

Sain esimeses tänases lähtes hea stardi ja suutsin selle oma kasuks tööle panna. Olin krüssus marukiire ja üles märki jõudsin 3ndana. Sel positsioonil püsisin terve sõidu, kuni viimase taganttuule otsani, kus terve allatuule žürii kaater minu taga sõitis. Teadupärast oli mul juba 2 lippu all, kolmandat mitte mingil juhul korjata ei tohtinud, seega võtsin väga rahulikult, kaotasin kiiruses ja otseloomulikult ka kohtades. Pole hullu, finišiliini ületasin sellegipoolest 6ndana ja teadmine, mida sõidust enda kiiruse kohta kogusin, on see, mida olümpiaks kaasa võtta.

Teises lähtes start vastupidiselt eelmisele täielikult ebaõnnestus. Sellele vaatamata suutsin leida vabasid auke ja hea kiiruse toel purjetasin end kiiresti fliidi ette otsa. Kusagil 15-20 vahel püsisin terve sõidu, enne finišit tegin viimased ponnistused, tõusin 3-4 kohta ja finišis 16.

Gold fleedi kohta maruheade sõitude toel tõusin MM-i lõpetuseks, seitsme päeva järel tagasi tuttavale 26ndale kohale, mis ületab minu siiani püsinud tippmarki (34) kaheksa kohaga. See tähendab, et väga viriseda ei saa. Olgugi, et eilne päev läks maha kandmisele, siis tulemus on täitsa korralik. Tänase ja eilse analüüsi kokku pannes tundub, et eilne häda polnudki võib-olla, et nii palju pingete languses vaid pigem selles, et üritasin ette otsa purjetada valelt poolt! Kes teab, nii järgi oletada on tegelikult üpris keeruline.

Kõikide lõputute valikute kohta kujunes mul tänase päeva jooksul lõplik arvamus. Andke mulle andeks mu jäikade sõnade eest, kuid kui regati jooksul on üks päev, kus puhub 8m/s, mida maailma mastaabis peetakse veel keskmiseks tuuleks, mina sõidan kuldfliidis 6 ja 16, teine eestlane ei lõpeta vanade vigastuste tõttu ühtegi sõitu ja kolmas sõidab üle finišiliini mõlemas lähtes viiendas kümnes, ja fakt, et olümpial, Weymouthis, on oodata tugevaid tuuli, siis tekib vägisi küsimus, et mida me üldse lõputult valisime?

Pean hotellist välja chekkima, koju jõudes kirjutan jälle!
Värske MM-i 26,
Karla

Totaalne muutumine: Tulemuste eri

Hei!

Tänasega on kaks päeva finaale läbi. Pean kurvastusega nentima, et siiani pole need minu jaoks päris nii kulgenud nagu ma soovinud oleks. Eilses esimeses sõidus pidin alla neelama oma selle regati teise pumpamise, mistõttu finišeerida ei tohtinud. Teises sõidus suutsin end kõige vastu töötavate faktorite kiuste sõita 18ndaks.

See teine sõit mind sel hetkel päästis, jättes mu kokkuvõttes veel endiselt heale, 26ndale kohale variandiga täna teha suur tõus, sest punktivahed olid minimaalsed. Kahjuks polnud tänane päev aga just midagi, millepärast ülearu palju kilgata.

Usun, et kõigile on selge, et pärast 14. aastat tööd suure eesmärgi nimel tekib teatud pingelangus kui see kätte peaks jõudma. Mina teadsin seda, treener teadis seda ja ilmselt ka kõik ülejäänud. Ma lootsin, et suudan seda kolm päeva edasi lükata ja siis täiega rõõmustada, et oleks lisaks OM-ile veel ka hea MM-i tulemuse üle rõõmustada, kuid tundub, et alateadvust on endiselt ääretult keeruline kontrollida.

Ärge saage valesti aru. Ma ei ole püssi põõsasse visanud ega kummi lõdvaks lasnud vaid lihtsalt minus puudub see "edge", see eriline teravus, mida siinsetes võimatutes tingimustes mingigi resultaadi saavutamiseks vaja. Kõigele lisaks minu all oleval kaks pumpamist, mis ei lase mul allatuultes end sugugi vabalt tunda annabki kokku selle, mis tänasega kahjuks juhtus: finišikohad 38 ja 40, kokku 39.

Olen selgelt nördinud ega ei rahuldu sellega mitte üks raas. Loodan, et nii suur langus tulemustes suutis mind piisavalt vihale ajada, et homsel, 7ndal päeval veel asjad lõplikult ringi pöörata, enda kasuks. Üht-teist on endiselt veel võimalik.

Ja palju õnne mulle ja Stinale, meil sai täna 8 tublit aastat!

Koos raske lõpuni, pöidlad pihku,
Karla

Olümpia!

Hei!

Ma väga tahaks kirjutada eilsetest ja tänastest sõitudest ning sellest, kuidas meil eile sadamas maailma rankingu esikümnele "in port race" korraldati, millele järgnes ilus BBQ, kuid kõik see on täna väga väga teise, kolmanda ja isegi neljanda järguline.

Seitsmes mai, 2012 aasta läheb ajalukku päevana, kus sai kindlaks see, et ma lähen Londoni OM-ile! Minu elu vaata, et kõige suurem unistus on nüüdseks tõsiasi. Kogu lugu. Ei saa öelda, et see rada kerge oleks olnud. Eriti viimane lõpp, sest siinsed olud on midagi ennenägematut. Usun, et Harku järvel keerutab tuul vähem ja on stabiilsem. Olen õnnelik, et kõigele sellele vaatamata olen suutnud näidata head sõitu. 

Nüüd veidi lahti seletatult ka:

Eile oli meil endiselt maruvaikne tuul. Suutsin teha hea esimese sõidu saades kirja 8nda koha, teises sõidus aga komistasin veidi, kuid suutsin rabeleda 19ndaks. Täna oli aga kõigele siia maani nähtule (vaikne ja väga keeruline tuul) lisaks veel kaks mõnufaktorit. Kraade näitas hommikul kuus ja taevas sülitas alla vihma. Oi kui külm oli! 

Pole viga, sain külmast võitu ja suutsin end lõdiseva keha kiuste piisavalt koguda, et üles märki kümne sees jõuda. Edasi ei suutnud nii hästi tuult lugeda ja langesin teise ringi lõpuks 12ndaks. Sinna jäin kuni finišikrüssuni, kus nägin varianti kaasvõistlejatele ahtrit näidata ja pigistasin end üle liini 10ndana. Win!

Teine sõit jäin stardis karpi ega saanud terve esimese krüssu oma sõitu purjetada. Esimese ringi lõpuks olin lootusetult taga, 51. Sellist resultaati ma endale lubada ei saanud ja minu õnneks oskan ma vähemalt enda vigadest õppida kui mitte just teiste omadest. See tähendas, et suutsin selles auklikus tuules püsida pagides ning kui ma juba soonele sain, fiilingu taastasin, siis oli mind juba raske peatada. Kahjuks tuli finišiliin liiga vara vastu ja minu kohaks 21. Ühe ringiga 30 kohta tõusta ei ole just eriti halb saavutus, seega olen selle sõiduga isegi rahul!

Kokku lähen ainsa eestlasena finaalidele vastu kuldfliidis (millest tulenevalt ka minu OM-valiku võit), 24ndalt kohalt. Olgu, et minu elu siiani suurim unistus on teoks saanud, siis mul neid soove kõigub peas palju. Ütleme nii, et OM-ile pääs on tegelikkuses mu elu suurima soovi alge, eeldus, et viimaseni jõuda. Seega, püssi ma põõsasse ei viska! Tean, et Londonis pole ei psühholoogiliselt ega füüsiliselt nõrkadel midagi teha. Ma ei ütle, et ma ühte või teist olen, kuid suurte tegudeni on veel minna, tean mida selleks teha on vaja ja töö algab selleks homme! MM on vaja lõpuni sõita ja endale üht-teist tõestada. Nüüd on kõikvõimalikud valiku pinged maas ja saan keskenduda sellele, mida olen juba kaua soovinud - purjetamisele!

Palju õnne mulle ja treener Rein Ottosonile, kes on Eestis ilmselt ainsa treenerina kaks põlvkonda maast madalast, lapsest peale üles kasvatanud ja olümpiamängudele vedanud!

Pöidlad võiksid endiselt väga kõvasti peos olla, siit võiks veel üks ilus MM-i koht joonistuda!

Karla

Raske Day 2

Hei!

Teisel päeval tervitas meid merel algul päris tip-top tuul, jällegi kusagil 5m/s pagidega. Seda luksust aga ei olnud väga kauaks kuna ilmateade ennustas selle vaikimist ja merel pööramist.

Esimeses tänases sõidus saimegi stardis ning mõned minutid pärast veel viimaseid tuule hingetõmbeid tunda, pärast mida ta väga reipalt otsi kokku tõmbama hakkas. Tegin vasakult, kõige lipu poolsemana suurepärase stardi, pautisin ja sõitsin kõigil vasaku halsiga eest läbi. Purjetasime Goodisoni, Stipanovici ja Geritzeriga neljases pundis, endiselt ülikeerutava tuule järgi ja kõik tundus olema vägagi lilleline. Kuna parem raja serv oli veidi poolsaare tagant välja ning enne starti oli seal stabiilselt näha tugevamat tuult, siis ühel hetkel olin end mänginud neljases pundis kõige parempoolsemaks. See oli aga tagant järgi õigust otsides suur viga. Täpselt see paarkümmend sinna sõidetud meetrit tähendas minu jaoks tuulde mitte jõudmist. Nemad kolmekesi said täpselt ääre peale ja kadusid. Rumalalt ära antud extra klassi start. Pärast seda nihu minekut näis mulle, et mitte midagi selles sõidus enam minu tahtmist ja ärenägemist mööda ei läinud. Inglise keelse väljendi järgi: "couldn't get to the right side of anything!" Finišisse purjetasin 32na.

Teiseks sõiduks oli tuul oma viimased pagikesed ära puhunud ning järgi oli jäänud kusagil täpselt 2,5m/s, ehk miinimum, millega sõitu teha tohib. Samuti oli tuul pööranud lõplikult põhja, mis tähendas, et ilm oli muutunud veelgi külmemaks. Tuul näis aga veidigi stabiilsem kui esimeses sõidus ja ma suutsin oma suhteliselt halva stardi järel paari õige otsuse toel üles märki kusagil inimeste seas tulla. Taganttuulega tõusin kusagil 15ndaks ja teise krüssuga 11ndaks, et viimases allatuules 5 kohta rumalalt maha mängida ja üle finišiliini 16ndana purjetada.

Annan endale aru, et siinsed olud ei ole just päris õpikumaterjal ja palju on ebaloogilisi olukordi ja üpris suur protsent on ka õnnel. Seetõttu olen üpris rahulik, et täna vähemalt ühe OK sõidu kirja sain ja väga põhjatusse ämbrisse ei astunud. Teisalt tunnen, et jätsin esimese sõidu põhimõtteliselt puhtalt realiseerimata, mis teeb mind veidi õnnetuks. Üritan homme end paremini positsioneerida, ilusad sõidud teha ja edasi minna sealt, kus täna pooleli jäi. Vaid kaks päeva 7st on sõidetud, seega pikk pikk regatt veel alles ees!

Kokku hetkel 30.
Pöidlad, eksju!
Karla

Day 1

No hei!

Esimene päev seitsmest on nüüd inglise keelsest väljendist tõlkides "kotis".
Sai seda pikalt oodatud ja mööda läks ta nii kiiresti, et ei jõudnud möhh ega öhh öelda. Päev ise oli krutskeid täis nii, mis kole.















Vasakul nurgas, vasakul halsil. Esimene sõit, ca. 1min pärast starti. Pilt: Nils Bergmann

Kella ühene planeeritud start tähendas, et hommikul oli veel aega rahulikult olla ja asjad vaikselt valmis seada. Merel ootas meid üpriski külm ilm, mida täiendas väga keeruline tuul. Ette ruttavalt ütlen selle peale kohe, et mu päev õnnestus, sest sellistes oludes kirja saada kaks stabiilselt head kohta on omaette saavutus.

Esimeses sõidus puhus meil kohati isegi 5,5m/s ulatuv tuul, kuid see ei tähendanud, et maa pealt puhununa ta väga stabiilne oleks olnud. Sõidu võitnud hispaanlane oli näiteks esimeses märgis kusagil 25-30. See võtab üpris ilusti kokku, mis merel toimus. Mina suutsin end terve sõidu vältel stabiilselt kümne kandis hoida, tegin paar lüket ka siin-seal ja üle finišiliini purjetasin 7ndana. Hästi!

Teises sõidus oli tuul kõvasti vaikinud, järele oli jäänud juba nii vähe, et minimaalne võistlusteks vajalik 2,5m/s oli juba väga kaheldav. Treener Rein mõõtis sõidu kestel korduvalt alla kahe meetri sekundis, kuid sõidetud me saime ning selleks me siia kõik 170tk kogunenud oleme, seega ma ei kobise, lihtsalt räägin, kuidas asjad olid. Halva stardi järel suutsin leida vaba augu ja vaikselt vaikselt ette poole rügada. Üles märki jõudsin kusagil 11-13, samal kohal ka lõpetasin. Ärge saage valesti aru, kirjutan siin, et püsisin samal kohal, kuid nii lilleline see elu tegelikkuses polnud. Sõidu vältel olin ma tõenäoliselt halvimal juhul kusagil 20nda poose ringis ja parimal juhul kusagil 7-8. Tuul oli lihtsalt nii ebastabiilne, et paljudel nägi vähemalt mingil hetkel seis välja üpris hea.

Seega, kohad olid mul 7 ja 13, kokku olen väga ebastabiilselt purjetanud ülejäänud fliidi hulgas üllatavalt kõrgel 14ndal kohal. Loomulikult on see kõik tore ning ma olen ütlemata rõõmus, et esimene päev just nii läks, kuid annan endale aru, et tegemist oli alles päevaga nr. 1 pikas, seitse päeva kestvas pingelises võistluses.

Homme jälle,
Hoiame pöidlaid endiselt, eksju, onju?!
Karla

Pestud, kustud, kammitud!

Ehk siis ilusamini öeldult: Võistluseks valmis!

















Selline vaade rõdult hommikul. Mitte väga palju lubav! :D

Viimased päevad on mööda läinud nii kiirelt, et ei oskagi kohe midagi tarka selle peale öelda. Paar korda olen jõudnud vee peale, paat on ilusti korda seatud, registreeritud ja mõõdetud.

Õhus on tunda pinget, sest homme algavad 2012 aasta MM-i sõidud! See tähedab paljudele viimast võimalust oma riik 2012 aasta Londoni OM-ile kvalifitseeruda. Minule isiklikult, nagu ka paljudele teistele riikidele, kus OM-norm juba täidetud, on tegu aga viimase riigisisese valikuga, mis otsustab, kes siis see purjetamises iga klassi kohta üks sportlane on, kes oma riigilippu kõrgel hoidma pääseb.

Pean tunnistama, et otse loomulikult tunnen elevust! See on regatt, mida olen pikalt oodanud, sest lisaks kõikidele valikutele soovin ma siiski ka MM-il suurepäraselt esineda ja veatut sõitu näidata. Rahvast on kogunenud palju, veidi üle 170, mis tähendab, et konkurents on laser-klassile omaselt ülitihe ja iga viga maksab valusalt kätte. Kõik osalejad on terve seitse päeva kestva, 14 sõidu pikkuse võistlusperioodi vältel kui luubi all.

Ilma lubab meile läänemerele kohaselt igasugust. Vaikset ja keskmist tuult (tugevat esialgu näha pole), väga külma ja veidi soojemat ilma, vihma, päikest, kuid lund loodetavasti enam mitte. See külm valmistab paljudele lõunamaa meestele siin peavalu, kuid loodame, et meie Eesti maarjamaa karastus hoiab minu soojana ja probleeme ei valmista.

Ootan sõite!
Pöidlad pihku nüüd, kõigil!
Karla