Eilsega sai siis Miami MK etapp minu jaoks läbi. Täna toimuvad küll veel medal race-id, kuid sinna mul sel korral asja polnud.
Viimane võistluspäev oli tegelikkuses üsna nauditav, sest meid tervitas järjekordne ilus ilm ja vähe teisest kandist puhuv tuul. Teiseks sõiduks puhus juba pagidega ligi 10m/s, mis oli viimaseks sõiduks hea, sai korralikult jalad ribadeks kallutada ning regatile ka füüsilisest aspektist korralikult punkti panna.
Olgugi, et sõitude lõppkohad pole midagi supererilist (20 ja 11), siis tundsin end merel taas peaaegu, et iseendana, teravus hakkab vaikselt tagasi tulema ja tunnen purjetamisest jälle täielikku naudingut erinevalt nendest paarist esimesest haigusejärgsest päevast. Sõitsin päris hästi, kuid eile kimbutasid mind kohtunikud. Esimeses sõidus anti mulle 8nda poose pealt pumpamise eest 2 karistusringi. Teine start sain veel teise kollase lipu ka, kuid õnneks oli tegemist üldise valestardiga, mis tähendas, et see kirja ei läinud.
Lõpptulemustes platseerusin 25ndale kohale. Tõele näkku vaadates pole see koht tegelikkuses sugugi halb. Loomulikult ootasin endalt siin rohkemat, täpsemalt seda, et oleks ka täna veel purjetada saanud ehk medal race-i pääsemist. Sel korral mu konditsioon seda kahjuks ei võimaldanud. Õppisin sellele vaatamata siin regatil palju, eriti seda, kuidas endaga üksi hakkama saada. Minu kohta ülejäänud Eesti spordiga võrreldes pole positsioonil samuti viga.
Mis nüüd edasi?
Suures plaanis on mul nüüd nädal aega puhkust. Mehhiko laagrisse lendan alles 4ndal veebruaril ja vahepealse aja veedan suure tõenäosusega siin Miamis aktiivselt puhates. Usutavasti käin siiski Laseriga vee peal, kuid väga suurt mahtu treeningutele ei pane. Eesmärk on ju Mehhiko laagrist maksimum välja pigistada ja end vahetult enne seda ära väsitada oleks ütlemata rumal. Kindlasti teen update-e ka edaspidi ja loodan, et naudite mu blogi lugemist olenemata sellest, kas olen esimene, viimane, kas on võistluse-, või treeningperiood.
Olge tublid,
Karla
No comments:
Post a Comment