Tsau!
Minu aeg siin Miamis hakkab selleks aastaks ümber saama. Täpsemalt, istun praegu viimast õhtut diivani peal, vaatan televiisorist NBA-d, ümberringi on pakitud pagas, mis lennukisse minekut ootab. Homme lendan Mehhikosse.
Pean tunnistama, et olen väga rahul, et saan siit minema. Mitte, et mulle siin ei meeldiks. Asi pole sugugi selles. Pigem võiks tähelepanu pöörata sellele, et lähen siiski ilmselt Maailma ühte paremasse kliinikusse, väga heade sõitjatega. Saan keskenduda Mehhiko väikelinnas kaks nädalat ainult sellele, milles parim üritan olla - purjetamine. Kaasa aitab ka fakt, et juba viimased u. nädal on siin Miamis olnud kohalike standardite kohaselt suhteliselt saast ilm - päikest pole, iga päev tibutab veidi veidi vihma jne.
See aga pole mind takistanud tegemast umbes täpselt üks kõik mida. Olen sel nädalal kolmel korral merele jõudnud, mis oli ütlemata mõnus. Vahel on ka hea lihtsalt merd nautida ülisuurt tähelepanu millelegi spetsiaalsele tähelepanu pööramata, lihtsalt oma lõbuks. Samuti olen veidi füüsilist teinud, et tulevaks laagriks maksimaalselt valmis olla.
Üleeile jõudsime Mehuga ka siin kuhugi, kus me kumbki varem enda jalga tõstnud polnud - Key West. Hoolimata sinna kulunud 3,5h autosõidust oli tegemist suurepärase päevaga. Linn kujutas endast väikest, armast, veidi Pärnut meenutavat kuurorti, kus olid kenad puumajad ja rahulik väikelinna elu. Väga meeldiv vaheldus sellele kiire elutempoga suurele Miami metropolile. Mõnusad välikohvikud, veel ilusamat värvi merevesi,ülirahulikud elu nautivad inimesed, eimingit närvilisust. Mandri-USA kõige lõunapoolsem punkt kõigele lisaks. Peale selle olid tänavetel igal pool mingil põhjusel kuked!
Kukk!
Nunnu maja Key Westis
Järgmine postitus loodetavasti juba veel soojemast Mehhikost,
Karla
No comments:
Post a Comment