Tänane päev algas varakult ja paljutõotavalt. Ärkasin enne päiksetõusu, mis siin suhteliselt hilja on. Äratus oli 7 AM, sel ajal oli veel kottpime.
Plaanisime 7.30 väljasõitu, et hommikupoolik surfates veeta. Idee tasandil kõik toimis, kuid nagu purjetamiseski, pole surfamises kõik päevad vennad. Täna sõitsime kuhugi randa, kus lained mitte surfatavad polnud. Murdsid väga järsult ja võimsalt hästi ranna lähedal. Otsustasin, et oma ebapädevate oskuste tõttu on mul otstarbekam kaldal püsida. Veetsin aega sellegipoolest sisukalt. Ajal, mil enamus vees ulpisid (ütlen nii seetõttu, et ainuke, kes reaalselt stabiilselt surfas nende keeruliste lainete peal, oli Charlie) jooksin mina pika ranna peal edasi-tagasi. Olin peaaegu, et unustanud kui palju raskem pehmes liivas joosta on. Igal juhul sain ühe trenni juba hommikul ühele poole, mis mulle heameelt tegi.
Üks surfiküla tänavatest
Mina kastis. Üks hommikustest surfitrippidest silmapaistva päiksega.
Sellele järgnes brunch, minu loogika järgi lõuna. Kui ma 7 ajal hommikust söön, siis 11.30 on lõuna küll. See tehtud, edasi vee peale! Kui eile tugevnes briis päeva arenedes päris mõnusaks tuuleks, siis täna pidime läbi ajama vähemaga. Korralikku tuult ei tulnudki ja treenisime vaikses meretuules, väikse lainega. Olen sellega ennegi kiire olnud ja täna polnud erand. Sain enam-vähem kõikidest olukordadest, millesse end panin välja rabeletud. Treeningu formaat mulle meeldib. Alguses teeme igasugu harjutusi, kus ma end meeleldi ebameeldivatesse olukordadesse panna üritan, mis võistlustel tihti ette tulevad. Lõpetuseks teeme aga paar 20-30 minutilist sõitu, kus kõik oma parimat sõitu üritavad näidata. Täna nägin tuult ütlemata hästi ja need sõidud lõpetasin mõlemad esimesena. Ärge saage valesti aru, ma tean, et see ei tähenda mitte midagi, kuid olen selle Põhja-Ameerika tripi jooksul paar uut nippi õppinud ja neid kasutades head kiirust näidata on väga meelt mööda.
Nüüd aga pealkirja juurde! Kuna olen juba parasjagu kodust ära olnud, eesti keelt kõnelen vahest harva skype-i vahendusel kui aega jagub, siis olen selle ingliskeelse eluga päris ära harjunud. Seetõttu oli minu suur imestus ja esimesed sõnad samuti just täpselt need kaks pealkirjas seisvat kui merel puhkepausi pidades vastu tuult merd vaatasin ja meist umbes 100-150m kaugusel täiskasvanud küürvaal täies pikkuses veest välja hüppas ja siis massiivse plaat-stiilis maandumisega pritsmete saatel taas sügavustesse kadus. Ühe korra näitas veel saba ka, umbes nagu lehvitades ja kadunud ta oligi. Olin õnnejunnis, sest vaatasin just sellel hetkel tuult ja nägin seda täies pikkuses erinevalt enamusest, kes ainult Spläšši nägid.
Täpselt selline vaatepilt oligi!
Sellega polnud päev kaugeltki läbi. Edasi läksime jõusaali. Täpsemalt kõige palavamasse jõusaali maailmas, minu arust vähemalt. Kõigil, kellel mingi tavaline valge särk seljas oli, polnud seda enam varsti näha. Oli ainult läbipaistev higikogu. Palavus oli küll suhteliselt tappev, aga tundsin, et see soojus on lihastele pigem hea kui halb. Olen oma valuperioodi ammu ületanud ja idee järgi olen ma homme väga kange, loodan, et see soojus hoiab selle sensatsiooni veidikenegi ära.
Meie aia bassein kuhu ma lihtsalt füüsiliselt jõudnud pole
Uskuge või mitte, aga sellega saigi täna päev suures joones ühele poole. Järgnes õhtusöök ja jõudsin isegi oma asju ajada veidi. Nüüd istun veidi arvutis, lasen endal veidi rahuneda järjekordsest kiirest päevast ja seejärel suundun unemaale, et homme samalaadse päevaga maha saada.
Karla
No comments:
Post a Comment