Täna oli meil siis esimene võistluspäev.
Hommikul tervitas meid lai ja uhke udu, mis hoidis meid veidi kauem kui oodatud kaldal. Selle taandudes võttis võimust aga supermõnus purjetamisilm. Lycrasoe, päike, suur laine! Midagi sarnast nagu Tallinna N/W oma parimatel suvepäevadel. Tugevuseks kusagil 6-8 (9) m/s.
Nautisin asja täiega, esimene sõit sain suurepärase stardi ja kütsin vasakule (eelistatud) poolele. Olin 2-3 minuti möödudes tõesti imelist kiirust näidanuna ootamatult pikalt juhtimas. Tegin seejärel paudi, et tervet gruppi kontrollida ja mis juhtus? Poomiliigi rautis, õigemini jupp, mis hoiab poomi masti küljes, selline pulk, läks lihtsalt pooleks. Sinna mu suurepärane sõit läkski. Asjal on alati negatiivne ja positiivne külg. Negatiivseks on see, et see juhtus. Positiivseks aga see, et Ameerika Midwinter Regatta on umbes parim ajastus, mil sellise asjaga silmitsi seista kui keegi peaks saatusesse uskuma ja mõtlema, et nüüd on see tehtud, eest ära. Samuti võtsin sealt kaasa kõvasti enesekindlust, sest minu edus polnud küsimustki. Kaldal rahvas pärast heietas, et issand kuidas sa nii kiiresti nii pikalt eest ära said?
Esimese hurraaga lootsin, et stardiliinil on kellelgi varu alumist osa. Olgu see siis Standardi, radiali või 4.7 oma. Vahet pole! Oleksin saanud selle jupi sealt maha kruvida ja teist sõitu sõita. Mitte ainult polnud kellelgi vajalikku juppi, vaid mitte kedagi isegi mitte ei huvitanud, et mul midagi juhtunud oli. Isegi mitte päästekaatrit. Nii ma siis KRÜSSASIN! u. 1h oma poom teki peal äkki tekkinud spinnakeriga kaldale, venitasin ilmselt terve aasta jagu ahterliiki, ja rabasin esimese ettejuhtuva "club" paadi pealt vajaliku vidina. Pühkisin uuesti maa tolmu jalge alt ja tagasi merele.
Minu õnneks oli täpselt minu välja mineku ajal mõnus pagi, millega suhteliselt kiiresti (20min?) stardipaika kimasin. Jõudsin napilt, aga kindlalt 3ndasse sõitu. Seal ootas mind aga veel veidi ebaõnne (veidi ka enda tähelepanematust). Nimelt sõitsin täpselt stardihetkel kõvasti lainesse ja kogusin enda laevukesse rohkesti vett. Selle tulemusena sõitsid minust ka kohalikud 16-aastased üle ja ma pidin otsima uue tee. Pidin tegema vahelükke mitte-eelistatud poole (parem) suunas, millega kaotasin vajalikku vahemaad. Üles jõudsin kusagil 10nda poose ümber, mida vaikselt vaikselt parandasin. Ees otsa poisid pole aga siingi papist poisid ja rohkem kui 4ndaks ei jõudnud.
Üldiselt pole viga, siin regatil läheb 9 sõiduga kaks tükki mahaviskamisele, seega kui plaanitud 10 sõitu toimuma peaks, on mul siiski veel võimalik hea regatt teha. Olen oma kiirusega väga rahul ja tegelikult sõitsin suhteliselt targalt ka, selle vähese, mis mulle anti. Õhtul oli kodus minu kord süüa teha ja köök koristada, mis võttis terve õhtu. Olen omadega õhtal, lähen puhkama, homme üritan vabariigi aastapäeva puhul lipu kõrgemal hoida.
Carlos
No comments:
Post a Comment